Verikäkisalat läks veel uskumatumaks

Ma rääkisin kuskil novembris oma arstile, et noh karmim tempo on nüüd läbi nagu. Ja keerulisemad ajad. Ja remont saab valmis. Ja siis pöörduvad asjad normaalsusesse tagasi ja ehk mu tervis saab ka rahu. Tegelikult ma tean, et sellist “Tallinna linn on valmis” juttu ei tasu ajada, Ülemiste vanake ootab ämbriga. Läks veel keerulisemaks, tempo just ka ei hellitanud. Remont ei saa valmis, mitte kunagi ilmselt. Ja nüüd tema. Alma mater ei saa rahu /suur ohe/.

Verikäkisalat

Ma ütleks, et viimasel ajal ongi elu olnud nagu üks verikäkisalat. Olete eales sellist toodet näinud? Külastage Coop’i poode! Või veel parem – pühapäeval pühkigem jõululaualt ülejäänud kraam karpi ja sama tulemus on saavutatud. Seejuures. Ma sõin selle ära. Ja suhteliselt hea meelega. Söök on kuidagi kasin tulema viimasel ajal. Tahaks oma kööki tagasi aga renoveerimine on üks lõputu töö. Ja ma arvan, et see on ka üks kahest asjast, mille vastu ma allergiline olen.

Siiski. Stay tuned.