Saviahi-kiviahi-pitsaahi – ehita ise

...

Ma ilmselt kirjutan seda gigantset postitust nädalaid. Ei teagi õieti, millest alustada. Nii puht globaalselt tundub käesolev aasta väga veider, selline minemiste aasta. Igatepidi. #FreeEstonKohver. Mul hakkab süda kergelt puperdama igakord kui keegi ütleb, et “kuule on sul hetk rääkida”. Või helistatakse veidral ajal. Ja aasta pole isegi läbi veel. Üldse kogu see rääkimine (loe: jahumine) on mu kohati veidi ära tüüdanud, käega katsutavaid asju on kuidagi vähe. Eks see ole riigitöövärk ka natuke, kui just vanglas šašlõkivanni Villu kokku ei keevita siis on tegelikult jääkväärtuseks ikka massiivne paberihunnik ja soe hingeõhk. Konverentsikorraldamine (mis mulle väga meeldib, eriti kui antakse suht vabad käed) on selline kaduv kunst nagu teater, ta kaob kohe päris ära. Aga see on teine teema, mõneks teiseks korraks.

Seega mingil hetkel peale kerget emotional roller coaster‘it (mis flegmaatiku puhul tavalisest kuigi erinev välja ei paistnud) ja nädalaid kuid selle s*** suusailma kannatamist (võimaluseta pääseda), võttis elu ootamatu pöörde ja tobe uitmõte hakkas realiseeruma. Järgnev on (võimalik, et mõningaste kunstiliste liialdustega) kronoloogiline jutustus/juhend, kuidas veeta kaks nädalat puhkust ja lõpetada peaaegu, et pitsaahjuga. PS. “Retsept” on lõpus.

Etteruttavalt

Etteruttavalt

R 24.juuli
Kaks päeva enne puhkust, kellaajal mis juba tegelikult väga järgmise päeva lähedal, turgatas pähe, et oleks vaja ehitada pitsaahi. Ilmselt oli see mingi järjekordne interneti süvahoovus mis tõi nähtavale sellise kodulehe – The Clay Oven. Istusin siis ja guugeldasin veel veidi ning veensin enda päris ära, et sellise asjaga ma saan hakkama küll. Põrgatasin ideed paari hilisel tunnil feissbukis tolkneva sõbra ja ühe venna peal, erilist entusiasmi ei kohanud aga mitte keegi polnud valmis ka ütlema, et nad mu võimetesse ei usu. Pigem vastupidi. Sellele vaatamata tunnetasin teatavat skepsist. Otsustavalt soetan eelmainitud kodulehelt selle e-raamatu.

L 25.juuli
Vegeteerin niisama ja loen raamatu läbi, mulle tundub küll, et täitsa tehtav. Õhtul lähen venna juurde ja püüan talle päris tõsiselt rääkida, et ma hakkan ehitama. Alguses ta katsetab taktikat “aga mul oli just plaanis teha metallist ahjualus”, mis on tore aga ühtlasi tähendab seda, et on suurem tõenäosus kogu kupatuse venimiseks :) Kuidagi suutsin ma oma plaanile kindlaks jääda ja korraga meenus vennale, et keldris on hunnik vanu telliskive mis võiks ära kuluda. Muuseas suutsime välja nuputada, et juhendis olev 200×200 pruss on liig mis liig ja ega teda kuskilt eriti saada olegi. Veel uurisime kodulähedasi liivakarjääre, vähemalt Lõuna-Eestis neist puudust pole.

P 26.juuli
Eneselegi kergeks üllatuseks hakkab asi vaikselt liikuma. Mu aeda jõuab kaks koormatäit telliskive ja maagiliselt, nagu klaver põõsas, ilmub välja isa. Kes huvitaval kombel, ei olegi kuigi skeptiline, pigem nagu üsna hakkaja. Lepime kokku puitmaterjali hankesõidu järgmiseks päevaks.
Nüüd tuleb veel otsustada asukoht, mõistlik tundub kasutada olemasolevat kiviparketti. Mõningast diskussiooni tekitab vaid küsimus kas ahi peaks naabrite aiast olema u 25 cm kaugusel, nii et sellest pilust oleks võimalikult kehva rohida või võiks jätta pea meetri, et kõik rohimata umbrohi ilusti väljapaistaks (peale jääb viimane variant). Lisaks on plats veidi sammaldunud ja rohtunud, igati mõistlik oleks see enne puhtaks rohida ja pesta. Not.

E 27.juuli
Enne kui prusse ostma lähme tuleb veidi arvutada. Mina arvan, et 600 mm on ahjualuse jaoks liiga madal, seega saab see 800 mm (neli ringi prussi). Kuigi päev varem oli telliskivid laotud kuidagi nii, et ei moodustunud ruutu, siis nüüd saavad need paika täpselt ruudukujuliselt ja sealjuures ei ole vaja ühtki telliskivi poolitada. See on hea, kes ikka tahaks kiviraiduriks hakata.
Puidufirmas selgub, et 100×200 prussi müüakse 6 m tükkidena. Võtame 3 tk. Pärast u poolt tundi platsil ringi uitamist ja niisama passimist leiame kellegi kes need mingi masinaga kärule tõstab. Ja siis võtab veel veidi aega, et ebaharilik koorem rihmaga käru külge tõmmata.
Prussid edukalt hoovi manööverdatud, selgub, et järgmiseks väljakutseks on leida kuhugi jalutama läinud ketassaag. Õhtul kell 18 jõuan selleni, et peseks nüüd ikka natuke seda kiviparketti ja õpin lähedalt tundma survepesurit (ainult kolm telefonikõnet vennale).

Tellised, survepesur ja Salvo kelk.

Tellised, survepesur ja Salvo kelk.

Oo, milline joonis. Isa tehtud.

Oo, milline joonis. Isa tehtud.

Auu. Ja sealt tuleb üks veider näotu masin

Auu. Ja sealt tuleb üks veider näotu masin

...

Kohal

T 28.juuli
Isa prokrastineerib köögikapi ehitust ja aitab hoopis ahju ehitada. Üles leitakse ketassaag! Selle tööriista kasutamine jääb venna ja isa õlule ning nagu võluväel saavad prussid juppideks – 8 pikka ja 8 lühikest.
Poest tuuakse ka esimene koorem sõredat liiva ja jahvatatud savi.
Kõige nö põhja läheb üks tükk mingit valimisplakati materjali ja siis hakkab üks palgiladumine, puurimine ja kruvimine. Oi, puurimine ja kruvimine on juba täitsa jõukohane töö, sellega saan ise hakkama.
Kaks kihti palke saab paika, seest täidetud telliskivide ja liivaga. Lisaks valmib fantastiline kurgivõisai. Multitasking igatpidi.

Tükkideks

Tükkideks

Klassikaline koera ja võisaia pilt.

Klassikaline koera ja võisaia pilt.

Esimene ring ja telliskivid

Esimene ring ja telliskivid

Ohoo, liiva ka

Ohoo, liiva ka

Päriselt ka

Päriselt ka

K 29.juuli
Enamus päevast sajab vihma või tuleb tegeleda tühisustega. Kohale jõuab koorem mitte-nii-sõredat liiva. Kokku saab kruvitud kolmas prussikiht ja sisse laotud veel telliseid ning liiva. Viimast ei saa paika panna, sest vennake võttis tüki kaasa, et sinna kahe tellise suurune auk sisse lõigata.

...

...

N 30.juuli
Sõidame hoopis Keilasse (toidu mõttes karup****, nagu mulle öeldakse) teatrisse. Projekt seisab aga ilmselt eriti vahet ei ole, paistab, et kogu maailma vihm on otsustanud maha sadada.

R 31.juuli
Viimane prussiring saab paika, kõik seest telliste ja liivaga täidetud. Nikerdan üksi ja vihma sajab jätkuvalt. Suurest tüdimusest võtan hoopis suuna Leoki kalapoodi, kus poemüüja dikteerib mulle luuletust. Väidab, et see on Liiv, tegelikult siiski Gustav Suitsu “Sügiselaul”

Hall on taevas ja must on maa.
Sajab ja sajab lõpmata.

Udusse upuvad sihid kõik eel,
haige on süda ja väsinud meel.

Ah, kui nii palju, nii palju ei sajaks,
tuul selle udu kord laiali ajaks!
/edasi läheb juba väga sügiseseks/

L 01.august
See laupäev osutus üheks üsna pikaks ja raskeks päevaks, mille jooksul ma sain u kolmkorda vihma tõttu täitsa märjaks. Samas paistis vahepeal päikest ja oleks olnud kohatu mitte tegutseda.
“Kastis” olev liiv tuleb tasaseks patsutada (nö kinni) ja siis laduda ilusti üks kiht šamott-telliseid. Mulle tundub, et kerge laine jäi ikka sisse aga mis teha. Vahed täita liivaga ja kui viitsimist on siis võib savi ka pressida sinna.

Kerge laine jäi ikka sisse

Kerge laine jäi ikka sisse

Edasi läheb ringi joonistamiseks, ahju sisemõõt peaks olema 800 mm, st ringi raadius on 400 mm. Selleks, et kuppel kõrgusesse õige mõõduga saaks, torkan keskele ühe puutoika (juhendis seda ei soovitatud). Ja siis hakkab liivaga mängimine, tuleb välja, et sellest 600 kg liivast mis sai karjäärist toodud jääb napilt väheseks (suur hulk sellest sai alumisse osasse), lisada tuleb ilusat liiva.

Tänapäeval tehakse nii häid kriite, et lausa lust joonistada (ja ei tulnud maha ka siis kui saviga mökerdasin.

Tänapäeval tehakse nii häid kriite, et lausa lust joonistada (ja ei tulnud maha ka siis kui saviga mökerdasin.

Toiags on pikem kui 400 mm, aga märk on õige kohapeal

Toiags on pikem kui 400 mm, aga märk on õige kohapeal

Kuppel ei ole veel saanud oma õiget kuju aga juba loob.

Kuppel ei ole veel saanud oma õiget kuju aga juba loob.

Kui kuppel vormitud, tuleb see katta märjaks tehtud ajalehtedega. Selle tegevuse lõpuks oli ilm veel enam-vähem ja ma alustasin savi mätsimist siiski lootusrikkalt (1 osa savi, 2 osa liiva ja parajalt vett), kuigi oli juba ettenäha, et ega sellest head nahka ei tule. Aga kuplit seisma ei saa jätta ilmselt, isegi sellises niiskes kliimas ta ilmselt mureneks ära järgmiseks päevaks. Savi ja liiva segamine veega on üsna ajakulukas tegevus. Üks tehnika on segada kõigepealt kuiv savi ja liiv ning siis lisada alles vesi. Veel parem oleks kui savi-liiva segu saaks lisada veele (mitte vastupidi). Veidi abi võib olla (aga ei pruugi) trellist mille otsa on kinnitatud selline mikserilabalaade asjandus. Ma tunnistan, et mul puudub jõud seda korralikult hoida ja ta hakkas viskama, mis teeb kohati rohkem kahju kui kasu. Lõpuks arendasin ma välja sellise käsitsi mätsimise aga tegelikult kummikutes sõtkumine on ka päris hea (ainult, et põhjast segunemata kraami tuleb siis ikkagi kuidagi kraapsida üles). Mingil hetkel saabus vennake ja tegi mulle natuke segu ära ja mätsis ka minuga, mis kindlasti aitas kaasa sellele, et ma päris öö peale ei jäänud. Raamatus on isegi hoiatus, et aega läheb rohkem kui sa arvad ja pooleli jätta ei saa. Usu siis, eks ole.
Kõigi kihtide paksus peaks olema u 70 mm. Osaliselt tüdimusest, osaliselt sellest, et ma ei kujutanud ette kuidas ma (juhendi järgi) nelja tunnipärast, mis oleks kuskil kell 2 öösel olnud, hakkan kuplisse auku lõikama, otsustasin ma selle sinna kohe mätsida (või siis mätsimata jätta).
Kuludesse võib kanda fotoka objektiivi, mis saab vihma eest põgenemisel surmahoobi.

Kuppel ajalehtedega kaetud, augu tegemise otsus vastuvõetud ja savitamisega alustatud. Veel paistab petlik päike, miski ei ennusta saabuvat.

Kuppel ajalehtedega kaetud, augu tegemise otsus vastuvõetud ja savitamisega alustatud. Veel paistab petlik päike, miski ei ennusta saabuvat (või noh, ilmaennustus ikka ennustas küll).

Mätsime ja mätsime. Koer võttis kõigi nende päevade jooksul sellise valveseisangu. Et ajalehepaber väga ära ei kuivaks siis võib seda patsutada savise märja käega.

Mätsime ja mätsime. Koer võttis kõigi nende päevade jooksul sellise valveseisangu. Et ajalehepaber väga ära ei kuivaks siis võib seda patsutada savise märja käega.

Teeme kohe siis selle augu ja korstnakoha ka ära.

Teeme kohe siis selle augu ja korstnakoha ka ära.

Veidi veel, veidi veel

Veidi veel, veidi veel

Valma. Kate peale ja magama.

Valma. Kate peale ja magama.

P 02.august
Terve päeva see kupatus lihtsalt kuivab. Ongi hea sest sajas pavlova on vaja teha.

E 03.august
Kuigi näpuga katsudes tundub savi ikka nii märg-nii märg, otsustan kupli seest tühjaks teha. Kui hea idee see nüüd oli, ei tea, sest parem nurk kipub natuke alla vajuma. Insener minus paneb sinna toetuseks mõned telliskivid ja teeb tule sisse. Nii peaks kiiremini kuivama.

Parem pool natuke nagu vajub

Parem pool natuke nagu vajub juba

No parandame

No vigadeparandus siis

Lõke. Metoodika on selline, et teed suudmesse ja siis lükad vaiksel tahapoole, muidu ei taha hästi minna.

Lõke. Metoodika on selline, et teed suudmesse ja siis lükad vaiksel tahapoole, muidu ei taha hästi minna.

T 04.august
Võtan nurga alt ära telliskivid ja kougin välja viimase liiva. Joonistan ilusa kaare ja hakkan laduma elu esimest võlvi. Kaare suurus kujuneb leivalabida läbimõõdu järgi, see oli juba varem valmis arvutatud, seetõttu said ka need kaks telliskivi sinna palki paigaldatud. Laon ära 3+3 tellist ja jätan siis kuivama, oskusi väga ei usalda, mispärast igaksjuhuks panen toestuseks mõned telliskivid.

Auk tuleb selline

Auk tuleb selline

Järgmise päeva hommikul tegelikult. Öösel oli laotud osa toestatud

Järgmise päeva hommikul tegelikult. Öösel oli laotud osa toestatud

K 05.august
Lõpetan kaare ladumise, toestuse abil ikka. Noh, ütleme nii, et esimese võlvi puhul ehk antakse andeks. Vormin korstna põhja valmis.

Abiks tuleb puuriida ladumise oskus

Abiks on puuriida ladumise oskus

Õhtuks oli piisavalt tahenenud, korjasin toestuse ära.

Õhtuks oli piisavalt tahenenud, korjasin toestuse ära.

Siia tuleb korsten

Siia tuleb korsten

Kuidagi nii hakkab tulemagi

Kuidagi nii hakkab tulemagi

N 06.august
Kõik see ilu kuivab. Kohviveskid jahvatavad.

R 7.august
Teen natuke tuld. On ilmselge, et kuigi kuumaks tema läheb, siis jahtub samuti päris kiiresti, mis on loogiline, sest isolatsioonikihti pole ju. Väikse nutsu pärmitainast segan prooviks vaba käega kokku, kõrbeb ja jääb tooreks üheaegselt. Kaunis.

Tuli

Tuli

L 8.august
Ikka tundub, et äkki peaks veel natuke kuivama enne järgmist kihti. Pesen hoopis kiviparketti edasi. Läigib teine nüüd.

P 9.august
Aeg käised üles käärida ja lõpusirgele spurtida. Isolatsioonikiht on kordades lihtsam teha. Vedelat jogurtit meenutav plödi savist ja veest, millele lisada laaste/saepuru. Ja see peaks siis saama selline mätsitav plöga. Kokku kulus mul 1 kott (25 g) savi ja enamus hiiglaslikust (200l) kotitäiest saepurust. Vennake saabub väikest grilli tegema ja silub korstent (sest ta tahab ka saviga mängida). Ühtlasi selgub, et grilli põhja on lõpuks suuremat sorti auk roostetanud. Ja hakkab peale jutt, et ma võiks järgmise ise teha. Tundub, et usk mu võimetesse on suurenenud :P Ma siiski püüan pareerida väitega, et relakas ei ole asi mida ma oskaks või tahaks käsitleda. Abivalmilt lubatakse tükid valmis lõigata ja mul jääks ainult kokku keevitada. Lepime siis järgmise suve peale – õpin keevitama.

Isolatsioon

Isolatsioon

Nii

Nii

Ja nii

Ja nii

E 10.august
Plaan oli, et ahi saab puhkuse ajal valmis. Noo, ei saanud. Aga alustame siis päeva ikkagi Facebookis ülbamisega, saladus saab avalikuks.

T 11.august
Venna abiga saab kaks vannitäit savisegu valmis aga õhtul ma loobun mõttest, et jõuan viimase kihi enne Arvamusfestivali valmis.

K-L 12.-15.august
Arvamusfestival Paides.

P 16.august
Terve vaba päev! Hakkame aga otsast peale. Välimine kiht saab veidi õhem kui see 70 mm, pigem 50-60 mm, tehtud ta saab ja mulle tundub, et lihtsamini kui sisemine. Korsten saab natuke kõrgemaks mätsitud aga nagu selgub, liiga vähe. Korsten peab olema kõvasti kõrgem kui sa arvad!
Pitsatainas läheb kerkima ja tuli sisse. Kohale saabub teine vennake, kellel on annet küpsetamise peale ja võtab kütmise ning mässamise üle. Esimene pitsa on jube, iga järgmine muidugi järjest parem.

Viimase savi kihi tegemine on nagu eelmistegi. Lihtsalt mätsi. Korsten ikka liiga lühike.

Viimase savi kihi tegemine on nagu eelmistegi. Lihtsalt mätsi. Korsten ikka liiga lühike.

Proovime. Kõrbend+toores. Klassika.

Proovime. Kõrbend+toores. Klassika.

Esimene jäigi nii valgeks umbes.

Esimene jäigi nii valgeks umbes.

Korras segadus

Korras segadus

Korsten sai kõrgem aga ikka veel liiga madal.

Korsten sai kõrgem aga ikka veel liiga madal.

Proovime siis nii

Proovime siis nii

Mõrad tulevad nii kui nii. Pärast lihtsalt täida saviga.

Mõrad tulevad nii kui nii. Pärast lihtsalt täida saviga.

Öö käes, hakkab looma

Öö käes, hakkab looma :)

Probleemid/lahendused:

  1. Ilmselgelt on savi veel liiga märg. Kui see kuivab, võiks kütmine lihtsamaks minna.
  2. Korsten on liiga lühike. Ehitada pikemaks, ajutise lahendusena sai kasutatud üht põhjata lillepotti.
  3. Ahju põhi ei lähe piisavalt kuumaks. Ilmselt seotud sellega, et kõik on veel liiga märg. Rohkem kütta ja aega anda (abiks oleks ehk kui puud millega köetakse omaks mõningast kütteväärtust, meil on ikka väga vanad puud…)

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kui sul ikka mõistusel midagi viga on siis soovitan kindlasti selliste lollustega tegeleda, ega hullemaks ikka ei lähe. Oma peas sidusin ma selle natuke (ainult mõõdukalt, mitte obsessioonina) sellega, et kui ära teen, siis suudan ära teha veel hulga poolikuid asju või alustada midagi suurematki. Ja käegakatsutav tulemus on vaeva väärt. Tõsi, järgmiseks on mul rahulikum plaan – tahaks klaverit mängima õppida.

Lubatud “retsepti” koostisosad. Kogused sõltuvad paljuski kui suure ahju ehitad, internetist leiab täpsemaid juhiseid ka, näiteks delicious. magazine annab kogustest aimu. Ja sellest saab vabalt teha sellise pooleldi taaskasutamise või ülejääkide realiseerimise projekti. Ehitusest üle jäänud telliskivid, palgid, liiv või millegi lammutamise jäägid.

Materjalid

  • Telliskive, tavalisi ja šamotte näiteks – kahest koormatäiest mis mulle toodi jäi u 1/3 üle.
  • 100 mm x 200 mm pruss (aluse külg sai meil 1130 mm), üle jäi 2 tükki, üks meetrine ja üks natuke alla selle.
  • Väga-väga pikad kruvid
  • Liiv – otsime kokku sõmerat 12 kotti (25 kg/kott) ja tavalist 600 kg ning mõlemat jäi üle
  • Hall savipulber – 7 kotti (25 kg), jällegi jäi lõpuks üle aga parandusi on veel vaja teha ja korstent ehitada.
  • Saepuru-laaste – seda vennal töökojas ikka on

Töö- ja abivahendid

  • 2 venda, 1 venna sõber ja 1 isa (tõstevjõud võib muidugi kujuneda ka teistest lähedalseisvatest meesisikutest)
  • Diplom mis ütleb, et oled 5. aastaga omandanud skulptuuritunde sisaldava kunstilise alghariduse
  • Ketassaag
  • Trell ja väga-väga pikk puur
  • Trell ja see segamislaba
  • Sellised spetsid mustast plastikust vannid kus segu segatakse
  • Üks ämber – sest kuidagi tuleb segu hiivata ahju juurde
  • Üks väiksem ämber või mõõdukopsik – et savi ja liiv ikka 1:2 saaks
  • Tavalised töökindad
  • Kummikindad – 3 paari kui sa kavatsed olla keskkonna säästlik ja neid vahepeal pesed, triljon kui igakord käest võttes ära viskad
  • Vanad ajalehed
  • Mõõdulint
  • Pliiats ja kriit
  • Segumasin – kõige väiksem on 41 l ja tegelikult mul seda ei ole aga oleks olnud abiks.
  • Infrapunatermomeeter (mul ei ole aga oleks vaja)
  • Leivalabidas (hea kui vend selle sulle kolm aastat tagasi sünnipäevaks kinkis)

Veel tarkuseteri:

♥ Tule tegemist tuleb alustada ahjusuu juurest ja nihutada taha poole. Ühtlasi kui ei ole just mingit erisoovi tuhka süüa, siis võiks enne pitsa sisse panekut ahju põhja märja lapiga üle tõmmata.
♥ Liivakuppel ja esimene kiht on kõige aeganõudvamad, seda ajaplaneerimise hoiatust tasub tõsiselt võtta.
♥ Ehitamiseks on u 2 nädalat piisav, eriti hea oleks kui selle kahe nädala jooksul ei sajaks. Aga selles ei saa ei Eestis ega Inglismaal (sealt on “originaal”) kindel olla.
♥ Seoses vihmaga. Tegimist ei ole veekindla ehitisega. Mis võib olla ka pluss – kui kõrini saab on lammutamine lihtne, jätad vihma kätte. Aga muidu katet või katust oleks vaja.
♥ Siit edasi, Inglismaa kliima ei sisalda Siberi talve nagu meil siin juhtuda võib. Seega kuidas talve üleelab, näeb pärast talve.
♥ Kui sul on see mõned naelsterlingud (sterlingid?) ja sa oled selline lakitud küüntega (vahest) tibi (alati) nagu mina, tasub e-raamat hankida, sest kõike ma siia korrata ei viitsinud (näiteks milline see mätsitav segu on, selleks on kontrollimeetod olemas). Abiks, ilma naljata, on teismeeas saadud savimätsimispraktika Lastekunstikoolist. Ja muidugi võrratud vennad ja isa. Ja kõik teised ka kes kaasaelasid/aitasid ja päris enesest ei väljunud :)
♥ Ja vat kui hea ning pika postituse saab. Mis üldse ei ime ;)

Kolme sõstra kook

Vägevamaid postitusi annab ikka oodata. Praegu tuleb aga ära üks väga prosta kolme sõstra kook. See retsept on pärit raamatust “100 kooki 2” (Virkus, Kang, Enden), mis on välja antud aastal 2004. Kuskil nullindate keskpaigas ma küpsetasin selle raamatu enam-vähem risti-põiki läbi, mõned retseptid jäid kasutusse hiljemgi. See raamat on sama kategooria lugemisvara nagu veel varasemal ajal oli Ida Savi “Saiad, pirukad, koogid”. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Seekord raamatut kätte võttes tuli mul seda sirvides esmakordselt pähe, et kui see on nr 2, siis mida küll sisaldas raamat nr 1. Guugel teatas mulle enam-vähem, et nr 1 ei olegi, küll aga on olemas nr 3. Mõistus saab otsa püüdes mõelda, mis nad sinna nr 3 veel toppisid, nr 2 on ju kõik olemas!

Põhiliselt on seal muidugi olemas megalihtsad (võiks öelda isegi imelihtsad) koogid kuhu saab vajadusel päris palju marjauputuse marju ära utiliseerida (see oli mu mäletamist mööda üks põhilisi põhjuseid miks ma kooke küpsetasin).

Kolme sõstra kook (originaalis peenutseva nimega Kuningannakook)

  • 5 dl keefiri
  • 5 dl suhkrut
  • 8 dl jahu
  • 1 tl soodat
  • 200 g sulatatud võid
  • 1 tl vaniljeekstrakti
  • 1/2 tl soola

Katteks

  • sõstraid (või ükskõik mis marju, marjade segu, tegelikult sobiks ilmselt ka õun vms)
  • 3 spl suhkrut
  • 1 1/2 spl kartulijahu (kartulitärklist, võib ka maisitärklist, mitte segi ajada maisijahu või -mannaga)
  1. Eelkuumuta ahi 200°C
  2. Sega keefir, suhkur, jahu-sooda segu, sulatatud või, vaniljeekstrant ja sool suures kausi ühtlaseks möksiks
  3. Kata suur ja kõrgemate servadega ahjuplaat küpsetuspaberiga. Siin tegin ma seekord olulise vea, kuigi mul oli udune mälestus, et see on üks suuremat sorti kook, ma siiski otsustasin, et ma ei lähe õue jäänud suurele ahjuplaadile järgi (sest oli öö, muru jube pikaks kasvand ja märg) vaid topin selle ära väiksemale pannile. Väiksem pann tähendab paksemat kooki, mis omakorda tähendab paisumist, mis võib viia selleni, et koogiservas olevatest marjadest mõned otsustavad kuidagi eriti kõrbema minna. Ja lisaks mida väiksem kook, seda vähem pinda kuhu neid va marju laotada. Seega valige panni suurust hoolega, palun.
  4. Sega marjad suhkru ja tärklisega ning vala taignale.
  5. Küpseta 20-25 minutit
  6. Jahuta veidi ja serveeri.

Ja nüüd tuleb selline plasspilt kah, sest noh. Inimene õpib kogu elu ja praegu õpin vale objektiiviga pildistama :D

Söögem kooki siis

Söögem kooki siis 

Võisai kurgiga (patune, gluteeniga, kindlasti mitte paleo aga natuke ime)

Nii pikk vaikus saab tähendada vaid üht – tulemas on midagi suurt. Võib-olla. Ärge nüüd erutuge. Võib-olla ei tule midagi. Täna on veel igatahes selline kergekaaluline pläkutamine.

♥ Esiteks on teadaanne – glittertenniste glamuuripäevad on läbi. Nüüd käravad need oluliselt lihtsamasse miljöösse.

...

♥ Teiseks on küsimuselaade toode (heietus algab kaugelt) – see oli vist 1998 aastal kui ma sain õnnelikuks Schwinni omanikuks. Koos rattaga tuli joogipudel, mis ilmselt on tehtud väikelastel epilepsiat vms tekitavast plasikust. Eriti sellest juua nagu ei tahtnud ja mõne aja pärast loobusin selle kaasa sõidutamisest ning seejärel ka pudelihoidikust, sest sinna jäi teinekord püksisäär vms sellist kinni. Olgem ausad, lõpuks loobusin ma peaaegu sellest rattastki ning alates 2008 sõidan pool tonni kaaluva Tunturiga. Ohh, nüüd tuli kõrvalekalle sisse. Et siis, nüüd kus ma spordi pärast jälle sõidan selle Schwinniga, tundus, et oleks ikkagi pudelit vaja. Ja mina, naiivitar nagu ma olen, arvasin, et elu on vahepeal edasi läinud ja poest on võimalik surmava Hiina plastmassi asemel soetada mõni rentaabli välja nägemisega kena pudel.

...

Juhin teie tähelepanu kirja trendikale fondile. Plastmass on ilmselt pärit aastast 1998. Olen mina imelik või ongi lood nii? #esimesemaailmaprobleemid

♥ Kolmandaks räägime siis võisaiast. Käisime isaga vanaemal külas ja isa tõstatas teema, et mida tema lapsepõlves (ja ka hiljem) randa söögiks kaasa võeti. Vanaema ütles, et eks ikka võileibu. Vorsti üldselt ei olnud, seega pidid juustu omad olema. Aga kui juustu ka ei olnud, siis oli võisai kurgiga. Ja tema meelest oli see üsna söödamatu, kuigi teistele nagu meeldis aga rannas maitseb tavaliselt toit ikka oluliselt paremini ning süüakse sedagi mis tavaliselt ära pirtsutatakse. Ma siis püüdsin meenutada kuidas maitses lapsepõlve võisai kurgiga ja ei tahtnud üldse meelde tulla. Meelde tuli ainult see, et Tallinna sugulased sõid võisaia tomatiga ja seda peeti siinpool veidraks. Aga mulle meeldis ja siis kui keegi ei vaadanud ma vahest sõin koduski.

...

Seega oli vaja saia, sellest kui raske on tavalist saia leida, olen ma varem kirjutanud (praesai, kullapuruga praesai). Tänane sai on pärit avaturu juurest Eesti leivatööstuse kuubikust. Joppas nii, et hommikul peale kella 11 oli just saabunud ka kuum leib (lihtsal nii mainin ära, sobib samuti või ja kurgiga).

Kurgiga võisaia tegemiseks on niisiis vaja:

  • saia (võib olla viilutatud)
  • võid (toasooja)
  • kurki (viilutatud)

Või määrid muidugi saiale, mitte kurgile. Siis laod kurgiviilud saiale ja asetad peale teise viilu saia mis samuti võitatud. Edasiseks korrektseks toimimiseks polnud mul ei aega ega võimalusi – ma arvan, et on väga oluline võisaiad panna plastikaatkotti (kilekotti) ja siis rannaasjade kotti. Seejärel tuleks võimalikult palavas autos loksuda ihaldatud veesilma juurde. Pärast mõningat suplust ja tugevama närviga inimestel päevitamist, tuleks võisaiad lahti harutada ja ära süüa. Selline rustikaalne muljutud välimus on taotluslik ja õige käitlemise tulemusena peaks olema kurk kaotanud osa oma loomupärasest krõmpsuvast olekust, olemata seejuures muutunud läbipaistvaks ja olematuks. Siinkohal tuleks ilmselt kõiki katsetajaid manitseda, et nad võisaia komplekteerides ei üritakse sinna soola sokutada – tulemuseks päris kindlasti märjem võisai kui seda normaalseks peetakse. Võin noh, kui ikka kuidagi ei kannata, vedage oma Maldon soolahelbed randa kaasa.

...

Väga trendikas rustikaalne paber on kaa

Lapsepõlv tuli meelde küll. Sellel võisaial on veel selline omapärane omadus, et või mis vaatamata soojale ilmale on kindlasti täiesti pehme ja sulanud, suudab kurgi mõljul ikkagi koos kurgiga veidi suulakke kinni jääda. Tekitades nii kindlasti omapärase ja väga nostalgilise tunde. Võisai tomatiga on vist parem, aga seda ju randa kaasa ei võta.

Lõpetuseks siia gluteeni- ja laktoosivabasse maailma, paleotoitumise kõrvale ja kõigi nende asjade mälestuseks mille puhul eesliide ime- ei tundu liiast (või kohatu): autentsema tulemuse saamiseks sai üht saiatükki natuke muljutud ja stilistika muidugi nõuab puuplaadil serveerimist.

...

Elu peale cruffinit

…edeneb aga hetkel mitte sellises suunas nagu ühele peaaegu toidublogile kohane. Õnneks ongi suvi (või see häbiväärsus mis akna taga aset leiab ja kalendri järgi suvi olema peaks) teine low season blogimises. Esimene, ma olen tähele pannud, on talvel kui päevavalgust umbes 6 tundi on.

Reportaaž sellest, mis toimub ja tulemas on nii ehk naa rohkem Instagrammis praegu ->
Suurest laiskusest, sest pilt nõuab vähem vaeva.

Järgmine nädal võib tõeks saada selline stsenaarium

...

Muidu eriti uudist ei ole, mõned high lightid.

...

Sain teada, et lihhi müüakse meil igas hinnaklassis ja

NO BANANAS

maasikate puhul on oluline, et ei oleks banaane. NO BANANAS

Sõin surströmmingut ja lived to tell the tale.

Sõin surströmmingut ja lived to tell the tale.

On olnud ka rafineeritumaid kogemusi. #Tammuri

On olnud ka rafineeritumaid kogemusi. #Tammuri

Kondasin peahoone remondiks ettevalmistatud koridorides. Ja õppisin prantsuse tähestikku.

Kondasin peahoone remondiks ettevalmistatud koridorides. Ja õppisin prantsuse tähestikku.

Käin staadionil. Mõnikord kohe mitu korda päevas :D

Käin staadionil. Mõnikord kohe mitu korda päevas :D

Ühel päeval pöördub olukord tagasi normaalsusesse. Või täpsemalt samasse hullusesse mis see varem oli. Ainult palju paremasse.

Cruffin on tulnud, et jääda

Mitu korda aastas sa oma pastamasinat kasutad? Tahaks näha inimest kes ütleb üle viie korra. Või kümme. Aga vot ma olen see aasta juba 3 korraga hakkama saanud. Ning kaks neist olid cruffini (kruhvin võiks siis olla eestipärane kolesõna) eesmärgilised. Juba aastaid tagasi sai pastamasinaga küpsetise tegemise teemal kätt proovitud. Selle asja nimi oli Sfogliatella ja õnnetuseks on postitusest muidugi kõik viited Youtube‘i hävinud. Aga krt, guugeldage ise, aitab küll sest õpitud abitusest.

...

Täisterajahuga

Ma küsisin vennalt, et anna mingi hea idee, mida cruffinite juurde kirjutada. Pärast mõningast mõttepausi oli tema vastus umbes selline: “Võid ausalt kirjutada, imege lutti, Janza sõi kõik saiad ära ja te ei saa.” 

Ja tõesti, ega järgi küll midagi ei ole jäänud. Väga täpne ja põhjalik juhend on Lady and Pups‘i poolt kirja pandud, aga kordame siis põhilise üle.

Ma küll lugesin interneedust jne aga bread flour on mu jaoks ületamatult keeruline kontseptsioon.

  • 300 g jahu (alternatiivina 150 g bread flourit ja 150 g tavalist, või nagu ma esimese satsi puhul tegin 250 g tavalist ja 50 g täistera jahu)
  • 1,5 tl kuivpärmi
  • 1,5 tl soola
  • 130 g sooja vett + vajadusel veel u 2 sl timmimiseks
  • 50 g sooja võid
  • 165 g toasooja võid
Täistera kerkimas

Täistera kerkimas

  1. Alustama peaks soovitusest võtta või külmkapist välja tubli kaks tundi enne kui hakkab väntamine, tasub tõsiselt võtta.
  2. Sega jahu, pärm ja sool.
  3. Kui omad mingit statsionaarsemat laadi mikserit, siis palju õnne. Mina ei oma ja käsimikser taignakonksude ning kerge kärasaka saatel ajab ka asja ära.
  4. Lisa jahule soe vesi ja hakka aga mikserdama, kolm minutit küll. Taigen peaks mätsima ei hakkama, kui ei hakka, lisa veel veidi vett (täisterajahu puhul tuli omajagu lisada).
  5. Lisa 50 g võid ja mikserda madalal kiirusel veel u 5 minutit
  6. Seejärel tõsta kiirust ja mikserda veel 10-15 minutit, kuni taigen on ilus sile ja elastne.
  7. Jäta kaussi, kata see kilega ning lase 40-45 minutit kerktida.
  8. Kerkinud taigen lõika neljaks võrdseks tükiks ja siis tuleb hakata pastat väntama. Kuigi see ringiks ühendamine tundus teoorias hea idee, see praktikas mul vähemalt nii hästi ei toiminud. Seega keri kuidas tahad. Ma võin öelda, et minu masinal paistis olevat optimaalseks viimaseks vahe suuruseks nr 7 (võimalik on 9ni välja minna). Nii et väga pikad need ribad ka ei tulnud.
  9. Pikk taignariba tuleks järgmiseks kenasti ära võitada. Mida pehmem või seda parem ja ma kahtlustan, et sulatatud või ei annaks sama efekti (originaalis on ka selle kohane hoiatus).
  10. Siis tuleb lint kokku rullida, tihedalt.
  11. Saadud halg pikkupidi pooleks lõigata, mõlemast poolest väänata midagi sellist poole sõlme laadset ja nood asetada võitatud muffinivormidesse (metallist töötab superhästi).
  12. Kata kilega ja jäta toatemperatuurile kerkima 2-3 tunniks, peaks u poole suuremaks kerkima
  13. Eelkuumuta ahi 200°C ja küpseta 25 minutit.
Kuna ma ei ole normaalne inimene, kelle oleks hooajalist toormoosi vms, siis väga soovitan süüa tunamulluse murakamoosiga

Kuna ma ei ole normaalne inimene, kelle oleks hooajalist toormoosi vms, siis väga soovitan süüa tunamulluse murakamoosiga

Kogustest:  ülal olevast saab kenasti 8 cruffinit, mul on 12 auguga pann, seega koguste 1,5 korrutamine tundub mõistlik aga mittemingil juhul kohustuslik.

Tavalise jahuga.

Tavalise jahuga.

Neid tavalisis sai siis vennake süüa ja võttis vaevaks veel järgmine päev messendzeris öelda, et ikka väga head saiad olid. Seda ei juhtu just igakord :)

Cronny

Cronny

Rimisse on jõudnud ka maailmakuulus cronut, sees vaniljekreem (mitte kuigi hea) ja peal mingi valge ilgus.

Juustu-porgandi saiku

Olge lahked

Olge lahked

Vot mõelge nüüd välja mis õudus see on.

—-

Vahelduseks mõni link ka:

—-

Võileib/sai tuli ühest kuulatud podcastist. Juust+toores riivitud porgand, soovikorral majoneesi ja sinepit. Ma ütleks, et seda võib isegi teiste halbade variantide asemel kaaluda. Eriti kui pole mingi kummijuust vaid täitsa Cheddar.