Inimene lubab. Ja siis mõtleb ümber

Pealkiri kõlab hirmus tõsiselt, võiks öelda tuumakalt aga nagu tihti siinses blogiruumis, on tegemist (pooleldi) pettusega. Tänane jutlus tõukub kahest, mõneti omavahel seotud asjast – moe/ilublogindus ja see mida inimene vahest ütleb, et eales ei tee aga siis tuleb mood ja trend ja krt teab mis ning erinevad iste- ja seisukohad vaadatakse ümber.

Jama on selles, et oma väidete tõstuseks, käisin väiksel rännakul fotoarhiivis. Seetõttu võib juhtuda, et vahele hüppab mõni jalutuskäik mööda hämaraid mälestusteradu. Mõneti on soov teile veidi fotosüüdistusi edastada veidi vastuolus pointiga, võibolla… ei tea…

Tegelikult alustan ma hoopis esimese vahepalaga nami-namist – võrdne kook rabarberiga.

Ma loodan, et see ei ole mingi saladuses hoitud kook, sest sellise metoodikaga võiks vabalt tulistada vähemalt korra nädalas ning lihtsal lahendada toorme probleeme kui viimane kipub väga üle käte minema. Ma tegin sellise paksema aga pm selles vormis annab ilmselt ka rohkem rabarberit kooki suruda, siis ta muidugi pole enam võrdne. Ja eks ta ole, et iga apsuga on tunda kuidas suhkur hamba all krõpsub ning või arterite seintele ladestub.

...


Et mis mul siis moe/ilubloginduse kohta öelda on? Tegelikult üsna vähe. Ma jälgin (loen öelda oleks palju) ainult mõnda Eesti oma, väljamaalasi veelgi vähem aga see-eest vaatan suuremaid/tundumaid Youtube’ ilu/moegurusid. Väga tore on, üldse ei kobise ning seda vaatamata sellele, et ma ei oma mitte ühtegi kellut enda krohvimiseks ning H&Mi juures telkimas samuti pole käinud. (Vahest mind häirib aga) ma saan aru, et ilu/moemaalilmas on igasuguse nänni tasuta saamine, selle avalikult või salamisi promine ja kõige sellega kaasaskäiv poleemika, näiteks toidu-, tite või kudublogide omast, kordades suurem. Ühelt poolt tundub mõistetav, iga uus kreemitotsik on vaja ju ära proovida, aga teisalt tekib vist paks veri kah kiiremini ja tihedamini? Või ma eksin? Ja ma lihtsalt satun järjest mingi kränumise otsa? Võib täitsa olla, et on nagu hulludega – aktiveeruvad siis kui lehed tulevad ja lehed lähevad (kevadel ja sügisel).

Aga see on tegelikult mingi muu teema ja ma mõtlesin trendibloginduse juures hoopis teisele aspektile. Seda, et siin ilmas midagi uut ei ole, teab ju igaüks. Ühtki uut retsepti ei ole, kõrge värvliga püksid tulevad u 15 aasta tagant jälle moodi, keegi avastab kuidas iidsete esiemade komme endale mingit kodust plödi pähe määrida on tegelikult väga uus ökolahendus, käpikukudujad roomavad küünalvalgel ERMi põhjatutes hoidlates, nentides, et seelikutriipude variatsioonid ehk siiski on kõik juba läbi proovitud. Ja nii ma mõtlengi, et kui sa teed näiteks OOTD  mingi hetkel eriti populaarsest kostjuumest, pildistad triljon selfit ja riputad need interneti üles, kõik kiidavad jne. Möödub 10 aastat ja vaatad vanu pilte ning mõtled, et see oli ikka hirmus, sellist nabapluusi ei pane eales enam selga. Mis siis teha? Tuleks hakata otsast kustutama? Kuidas sa kustutad kui kõik kiitsid? Ja tuleb ju uus nabapluusitrend, sellega kaasaminek ning sõnade söömne? Äkki noorem generatsioon ei mõtle selle peale üldse? Ainult inimesed kellel see vabadus on, et trendikat teismeiga ei pea näitama.

...

circa 1995

Kõrge värvliga kottpükse ausalt pole enam kandnud

Kõrge värvliga kottpükse ausalt pole enam kandnud

Võib olla on lihtsalt tegemist sellise kergemat-laadi enesepettusega? Nagu väide, et “reklaamid mind küll ei mõjuta”? Muideks, ma olen tähelepannud, et viimase aja suurimateks ja rohkearvuliseimateks valetajateks on osutunud inimesed, kes varasemalt esinenud steitmentiga “ma ei hakka kunagi vabatahtlikult jooksma” vms. Põhimõtteliselt igaüks kes seda julgeb veel praeguse jooksubuumi ajal väita, peaks arvestama võimalusega, et see osutub peaaegu võrdväärseks maailma suurima valega (väidetavalt on selleks situatsioon kus sa tuled keldri trepist üles lauldes “Ma tulen taevast ülevalt”*).

Eksperimendi korras võib veel mõelda, et kas midagi sellist mis paneks sõnu sööma võib juhtuda ka toidubloginduses? Algaja forograaf ehk häbeneb oskuste paranedes viie aastataguseid pilte (kontrollisin, pole veel häda). Kindlasti on neid kes kuulutanud, et “ei hakka eales …” aga siis söövad kahe suupoolega või digimuutuvad taimetoitlaseks vms. Aga et küpsetad ilusa, maitsva, igati hooajalise-kohaliku-värske rabarberikoogi (sic!) ja siis 10 aastat hiljem äkki pole rabarberikoogid enam moes ning tõotad, et ei iial enam? **

Ja tänane viimane mõtteräbal ongi siis rubriiki “Käsitööminutid”, tõenäoliselt hiljem kahetsen, sest ma tõesti arvasin, et nende aeg on möödas ja ei eales enam – lühkarid. Mu teismeeas olid moes sellised narmastega teksalükarid, kes ei tea millised siis palun, siin on suisa õpetus.

Ma olin üsna kindel, et seda ei juhtu, eriti kuna ma ei pea end just väga sirereieliseks (sääreliseks, ok, reieliseks mitte). Vahepeal olid moes veel sellised pealt põlve lühakarid aga need ei sobind mulle mitte mingi ilmaga, siis pääsesin (hiljuti vaatasin, et ka need on tagasi, uuzaš).

DIY õpetus on – lõika mingid nõmedad teksad lühikeseks.

...

Publikumi rõõmuks on ka üks nööpnõel pildile jäänud


 

Tõestuseks teile, et ma olen alati olnud äääääärmiselt andekas (ja sama dusgraafiline), üks väike olustikukirjeldus 1995. aasta foto tagaküljelt (tõsi, kirjutatud paar aastat hiljem).

...


**allikas – folkloor

**eks neid tööstuslikke lisaaineid ole omajagu aga valdavalt sa siiski ei mätsi neid oma šedöövrisse

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s