Mandli-beseeküpsised

Enam kui mõned korrad on olnud nii, et produkt mille olen valmistanud osutub igati rentaabliks, selle tegemise all on pandud kenakesti aega ja võhma aga mida siia kirjutada… see jääb kas lahjaks, puudub üldse või tundub täiesti tähtsusetu. Eks ma siis enamasti otsi inspiratsiooni mõõtmatutest internetiavarustest, juba kirjapandud ning salvestatud räbalatest või lunin ettejuhtuvatelt isikutelt.

Häda on muidugi selles, et näiteks soovitust, “kirjuta millestki mida lugejad oodata ei oska”, on üsna keeruline järgida. Esiteks on mul nende va küpsiste pilt ja jutt võiks ju kuidagi haakuda. Teiseks olen aastate jooksul juba kirjutanud ikka kõiksugu veidraid asju. Kolmandaks aga tean ma tõesti väga vähe asjadest millest ma kirjutanud ei ole. Golfist näiteks.

Ja neljandaks, ma ei tea tegelikult sedagi mida lugejad must oodata oskavad ning mida mitte. Võib olla kirjutakski siis vahelduseks blogimisest kui sellisest? Meta-metatasand. Umbes kuuaega tagasi lugesin üht huvitavat ja mõtlemapanevat artiklit blogijate läbipõlemisest. Ma jälgisin seda artikli ajendiks olnud blogi aga alles nii aasta jagu ja seetõttu ei osanud midagi enamat tahta kui see, mis nad seal kirjutasid ja tegidki. Kuigi olgem ausad, ikka suure imestusega vaatasin, kuidas kogu nende elu paistiski vaid blogimisest koosnevat. Iga nurk mis värvitud sai, läks pildistamisele ja kohe veebiavarustesse. Paratamatult tekib küsimus, kas see on ülejagamine (over sheering)? Aga kui su töö ongi jagada, kuhu siis edasi? Lena Dunham on mitmel pool öelnud, et tema piinlikuse piir jookseb kuskilt mujalt kui enamusel inimestel, mistõttu ta võib kujutada seriaalis ning kirjutada raamatusse asju, mida enamus ei julgeks. Nii vist ongi, see piir on kõigil veidi erinev. Ja kui ükskord on juba jagama hakatud, ei ole arvatavasti võimalik sellele muul moel piiri panna, kui kõik kraanid kinni keerata. Youtube’iski on, mitmed kanalid mida jälgin,  viimasel ajal teatanud, et tuleb rebrändimine või muidu uus algus. Sest kuskil klikijahis on asja tõeline eesmärk kaduma läinud. Suurim juutuuber (st kel on kõigerohkem subkraibereid) aga tegi mõnede jaoks ootamatu ja paljude jaoks arusaamatu sammu ning keeras oma videodel kommentaarid kinni.

Siit ka küsimus, et mis edasi saab? Nähtus (läbipõlemine, tüdimine) ei ole ju tegelikult midagi uut, see on uus ehk vaid tänases meediaruumis – blogide, vlogide, vine’ide ja mu tilu-lilu valguses. Kas peaks püüdma seda maailma muuta? Tegelikult mitte. Mõne arvamuse kohaselt, võiks ehk me ise muutuda, kohaneda – rahulikumaks; mitte nii pabistada, kui ei postita; eelistada kvaliteeti, kvantiteedile. Tõeliselt originaalne idee ju! 😀

Kes nüüd vahepeal ära ehmatas, et siit tuleb mingi suur teadaanne, paradigma muutus või midagi muud sellist, peab kahjuks pettuma. Ma arvan, et kõik jääb samaks – esineb vähem aktiivseid perioode, mõnikord täiesti napakaid jutte, väga halbu pilte ja selliseid okeikamaid, ma ei kirjelda teile detailselt oma tööd (jaa-noh ilmselt mõni stalkerid on välja nuputanud, mis ma teen), ei presenteeri avalikult oma sõpru ja peret (kui nad just ei nõua), hoidun pikemast halamisest tervise teemal (paar üldisemat mõtet on olnud aga ma ei tea kas ikka viitsin) ja püüan vältida ka seda, et ma satuks mingitesse skeemidesse kus mul tuleb teha postitusi mingite kokkulepete alusel või suisa vastu oma tahtmist.

Muideks, Olga kirjutas väga kenasti toidublogimisest ja reklaamidest. Ja tõsi ta on, reklaampostitused kipuvad olema sama põnevad kui poes mõne toote küljes olevad “retseptiraamatud” või Selveri kalendri lugemine. Aga eks see on maitse asi ja teinekord võib mõne pärli leida ootamatust kohast.

Ja kus on need mandli-beseeküpsised te küsite? Teate, see juhend (Dorie Greenspan, Parisian macarons) on niiii põhjalik, et seda ümberjutustama hakata… viimse päeva laupäe’ jõuab kah enne kätte. Vaadelgem siis mõningaid pilte.

Ma tegin selle karamelli ka ise!

Ma tegin selle karamelli ka ise!

...

...

Saaks veel ühesuuruseks nad ka

Saaks veel ühesuuruseks nad ka

2 comments

  1. Lugedes su lingitud artikklit.. Mul on praegu väga hea meel, et ma olen ikka toidublogija, mitte DIY majasisustusblogi pidaja – 3 maja 8 aasta jooksul… ja ALLES nüüd nad räägivad läbipõlemisest? 😀
    Olen seda vist ka rohkem kui üks kord öelnud – blogimaastikul on mõnes mõttes hea olla algaja, sest iga käsitlemist leidev teema on blogi jaoks uus ning ei ole lugejaid, kes eeldavad mingi kindla intervalliga ja kindla sisuga (make me laugh!) postitusi..

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s