nami-nami

Inimene lubab. Ja siis mõtleb ümber

Pealkiri kõlab hirmus tõsiselt, võiks öelda tuumakalt aga nagu tihti siinses blogiruumis, on tegemist (pooleldi) pettusega. Tänane jutlus tõukub kahest, mõneti omavahel seotud asjast – moe/ilublogindus ja see mida inimene vahest ütleb, et eales ei tee aga siis tuleb mood ja trend ja krt teab mis ning erinevad iste- ja seisukohad vaadatakse ümber.

Jama on selles, et oma väidete tõstuseks, käisin väiksel rännakul fotoarhiivis. Seetõttu võib juhtuda, et vahele hüppab mõni jalutuskäik mööda hämaraid mälestusteradu. Mõneti on soov teile veidi fotosüüdistusi edastada veidi vastuolus pointiga, võibolla… ei tea…

Tegelikult alustan ma hoopis esimese vahepalaga nami-namist – võrdne kook rabarberiga.

Ma loodan, et see ei ole mingi saladuses hoitud kook, sest sellise metoodikaga võiks vabalt tulistada vähemalt korra nädalas ning lihtsal lahendada toorme probleeme kui viimane kipub väga üle käte minema. Ma tegin sellise paksema aga pm selles vormis annab ilmselt ka rohkem rabarberit kooki suruda, siis ta muidugi pole enam võrdne. Ja eks ta ole, et iga apsuga on tunda kuidas suhkur hamba all krõpsub ning või arterite seintele ladestub.

...


Et mis mul siis moe/ilubloginduse kohta öelda on? Tegelikult üsna vähe. Ma jälgin (loen öelda oleks palju) ainult mõnda Eesti oma, väljamaalasi veelgi vähem aga see-eest vaatan suuremaid/tundumaid Youtube’ ilu/moegurusid. Väga tore on, üldse ei kobise ning seda vaatamata sellele, et ma ei oma mitte ühtegi kellut enda krohvimiseks ning H&Mi juures telkimas samuti pole käinud. (Vahest mind häirib aga) ma saan aru, et ilu/moemaalilmas on igasuguse nänni tasuta saamine, selle avalikult või salamisi promine ja kõige sellega kaasaskäiv poleemika, näiteks toidu-, tite või kudublogide omast, kordades suurem. Ühelt poolt tundub mõistetav, iga uus kreemitotsik on vaja ju ära proovida, aga teisalt tekib vist paks veri kah kiiremini ja tihedamini? Või ma eksin? Ja ma lihtsalt satun järjest mingi kränumise otsa? Võib täitsa olla, et on nagu hulludega – aktiveeruvad siis kui lehed tulevad ja lehed lähevad (kevadel ja sügisel).

Aga see on tegelikult mingi muu teema ja ma mõtlesin trendibloginduse juures hoopis teisele aspektile. Seda, et siin ilmas midagi uut ei ole, teab ju igaüks. Ühtki uut retsepti ei ole, kõrge värvliga püksid tulevad u 15 aasta tagant jälle moodi, keegi avastab kuidas iidsete esiemade komme endale mingit kodust plödi pähe määrida on tegelikult väga uus ökolahendus, käpikukudujad roomavad küünalvalgel ERMi põhjatutes hoidlates, nentides, et seelikutriipude variatsioonid ehk siiski on kõik juba läbi proovitud. Ja nii ma mõtlengi, et kui sa teed näiteks OOTD  mingi hetkel eriti populaarsest kostjuumest, pildistad triljon selfit ja riputad need interneti üles, kõik kiidavad jne. Möödub 10 aastat ja vaatad vanu pilte ning mõtled, et see oli ikka hirmus, sellist nabapluusi ei pane eales enam selga. Mis siis teha? Tuleks hakata otsast kustutama? Kuidas sa kustutad kui kõik kiitsid? Ja tuleb ju uus nabapluusitrend, sellega kaasaminek ning sõnade söömne? Äkki noorem generatsioon ei mõtle selle peale üldse? Ainult inimesed kellel see vabadus on, et trendikat teismeiga ei pea näitama.

...

circa 1995

Kõrge värvliga kottpükse ausalt pole enam kandnud

Kõrge värvliga kottpükse ausalt pole enam kandnud

Võib olla on lihtsalt tegemist sellise kergemat-laadi enesepettusega? Nagu väide, et “reklaamid mind küll ei mõjuta”? Muideks, ma olen tähelepannud, et viimase aja suurimateks ja rohkearvuliseimateks valetajateks on osutunud inimesed, kes varasemalt esinenud steitmentiga “ma ei hakka kunagi vabatahtlikult jooksma” vms. Põhimõtteliselt igaüks kes seda julgeb veel praeguse jooksubuumi ajal väita, peaks arvestama võimalusega, et see osutub peaaegu võrdväärseks maailma suurima valega (väidetavalt on selleks situatsioon kus sa tuled keldri trepist üles lauldes “Ma tulen taevast ülevalt”*).

Eksperimendi korras võib veel mõelda, et kas midagi sellist mis paneks sõnu sööma võib juhtuda ka toidubloginduses? Algaja forograaf ehk häbeneb oskuste paranedes viie aastataguseid pilte (kontrollisin, pole veel häda). Kindlasti on neid kes kuulutanud, et “ei hakka eales …” aga siis söövad kahe suupoolega või digimuutuvad taimetoitlaseks vms. Aga et küpsetad ilusa, maitsva, igati hooajalise-kohaliku-värske rabarberikoogi (sic!) ja siis 10 aastat hiljem äkki pole rabarberikoogid enam moes ning tõotad, et ei iial enam? **

Ja tänane viimane mõtteräbal ongi siis rubriiki “Käsitööminutid”, tõenäoliselt hiljem kahetsen, sest ma tõesti arvasin, et nende aeg on möödas ja ei eales enam – lühkarid. Mu teismeeas olid moes sellised narmastega teksalükarid, kes ei tea millised siis palun, siin on suisa õpetus.

Ma olin üsna kindel, et seda ei juhtu, eriti kuna ma ei pea end just väga sirereieliseks (sääreliseks, ok, reieliseks mitte). Vahepeal olid moes veel sellised pealt põlve lühakarid aga need ei sobind mulle mitte mingi ilmaga, siis pääsesin (hiljuti vaatasin, et ka need on tagasi, uuzaš).

DIY õpetus on – lõika mingid nõmedad teksad lühikeseks.

...

Publikumi rõõmuks on ka üks nööpnõel pildile jäänud


 

Tõestuseks teile, et ma olen alati olnud äääääärmiselt andekas (ja sama dusgraafiline), üks väike olustikukirjeldus 1995. aasta foto tagaküljelt (tõsi, kirjutatud paar aastat hiljem).

...


**allikas – folkloor

**eks neid tööstuslikke lisaaineid ole omajagu aga valdavalt sa siiski ei mätsi neid oma šedöövrisse

Marineeritud (sea) sisefilee

...

Kas te, kallid lugejad, teate ja mõistate, et alanud on jalgpallile kaasaelamse hooaeg? Te saate ju aru, et tegemist on spordialaga mille ilu ületab kõik maise ning mis on lihtsalt nii hingeminev, et vastupanu on võimatu? Sellepärast ütledki sa reedel peale tööd oma sõpradele (Martin, Kristjan ja Andres), et kodust pole vaja läbi minna, võtaks suuna läbi 6teist kannu kohe stadkale. Väike ring kõrtsist läbi on vajalik, sest temperatuur hakkab ilmselt üsna kiiresti langema, +8 pole tegelikult alustusekski just mingi mõnsa ilm. Varem on parem kohal olla ka sellepärast, et muidu tuleb n**** kaugelt tribüünini kõndida, mingi oma sada meetrit. Prillikivina läikivale valuvelgedega bemmile leiavad väravalähedase koha pargiäärses mudamülkas ka Vitali, Dima, Andrei ja Serž. Kuna nad käivad siin tihti siis ei tundugi see enam võõra maja ees parkimimisena ning Dima ei hakka täpsemalt puude vahele rihtima, ruumi mööduda on küll. Pealegi mingi piff koperdab oma koeraga ees, on ilmselge, et ta ei mõista kogu seda erutavat sagimist.
Staadionil põlevad prožektorid, mis siis, et kell pole veel seitsegi. Need annavad etendusele palju juurde, usutavust, tõsidust, tunnet, et siin ei aeta mingisugust  nurgatagust asja. Ja see hiiglaslik tabloo, oo ei jää mingit kahtlust, asi on tõsine. Ja see on päris! Päris jalgpall! Mitte mingi lühkarites mööda hõredaks hõõrutud muruplatsi ringi silkamine, eesmärgiga lüüa “värav” väravasse millel kellegi kurja käe või paratamatute ilmaolude tõttu pole enam võrkugi. See oli muidugi aastate eest oivaline ajaveetmisviis kuid nüüd on kõige olulisem elada kaasa, toetada, ergutada, innustada professionaale.
Aeg voolab omasoodu ja juba lüüakse mäng lahti, nüüd ei ole enam mahti muule mõelda – nelisada inimest kord rõkkavad, kord heituvad. Oleks muidugi parem kui 1300 kes tribüünile veel juurde mahuksid just siin ja praegu samuti seisaksid hea selle eest, et mäng tõesti peetud saaks. Selle massi seest saab mõnevõrra väljapaista tänu koorineeritud hüüatustele “Tartu, Tartu, Tartu”, “Tammeeekaaa, Tammmeeekaa, Tammmeekaa”, “Oolleaalleoolollelllalla”, “Eoel-aaaah-aaall-aaaoooa” ning kaasavõetud trummidele (sest vuvuzelat ei olnud). 22.minutil lüüakse värav, kahjuks kodumeeskonnale. Hetkeks on meeleolu staadionil rusuv, kõik ju teavad, et eelmise aasta meistriteliiga üheksanda koha omanikud (koduvõistkond) mängivad teise koha omanikega. Ja nii lähebi 52.minutil tuleb veel üks värav ning see jääb teiseks ja viimaseks. Mängu jooksul tulevad veel mõned hoiatused, päris viimasel minutil saab kollase kaardi Réginald. Loomulikult tekitavad hoiatused vähemalt teatud osas pealtvaatajaist pahameelt, võetakse üles valjhäälne arutelu ning püütakse kohtunikulegi selgeks teha tema ilmselgelt eksimust.
Ja nii see mäng käib väravale järgnevast joovastusest (kui see lüüakse vastas meeskonnale) kuni ahatuseni hetkel mil pall mingil arusaamatul põhjusel veereb või vihiseb kauge kaarega sinna kuhu ta kindlasti minema ei peaks (kodumeeskonna võrku). Milline emotsioonide pillerkaar, mitte miski ei kõiguta teadmist, et ainult valjuhäälne ning kindlameelne toetuse avaldus on see, mis just sinu võistkonnale edu tagab.

Shame on you, kes te arvasite, et lõpuks tulevad massirahutused vms. Kuritegevuse kasvu, sh lömmis ninasid ning muid ilmselgelt meditsiinilist järelvalvet vajavaid kehamoonutusi ei ole ma märganud. Ja ausalt, mul ei ole tegelikult midagi jalgpalli ega spordi vastu, mõnel mõistliku temperatuuriga päeval olen isegi mõelnud vaatama minna, et what’s all the fuss about. See on siin pigem selline #maheeneseiroonia, #vähemaltkanadonturvaliseltaedikus.

...

Igast tühjast-tähjast lobisen ma ikka sellepärast, et mitte millegist muust pole lobistada. Mida ma kirjutan, et “kallis ristirahvas, käisin üleeile poes, anti poolmuidu sea sisefileed ära, kohe tuli meelde, et nami-namis oli miskine retsept mis silma jäi (marineeritud seafilee) ja nagu pärdik kunagi otsustasin aga katsetada; ainult avastasin, et ei ole portveini ega rosmariini, mis tähendas, et retseptist jäi ainult metoodika, sest pistsin filee hoopis ingverisiirupi ja siidriäädikaga marineeruma; sai väga hea, tänan tähelepanu eest”


Keda huvitab tänane mäng, siis palun väga – Tammeka vs Nõmme Kalju

Tammeka YT lehekülg

http://www.nami-nami.ee/Recipe/View/11388/Marineeritud-seafilee

Kevadgrill

No ma ütlesin, ma ütlesin! See aasta on vabariigi aastapäev täiesti paslik kevadgrilliks. Mätas on ju praktiliselt kuiv.

24.02.2014, +7 kraadi

24.02.2014, +7 kraadi, vahelduva pilvisusega

Aga noh läks nii, et ma praegu ei saa. Ja ei saa ka torti teha. Aga te ikka tehke ja osalege selles nami-nami trallis ka 🙂

Ma jagan hoopis üht teist nalja, mis mõneti ehk sobitub tänasesse tähtsasse päeva ka. Minu kadunud vanaemal oli peale tšuudokoogi ja kaerahelbepätside veel üks anne. Selline kodukootud kunstianne.

..

Little people in a box

...

Mulle muidugi sümpatiseerisid eelkõige kenade patside ja peenemate kleitidega nukud

Mulle muidugi sümpatiseerisid eelkõige kenade patside ja peenemate kleitidega nukud

...

...

 

Miks see tänasesse päeva sobib? Noh, minu teada oli ta meie perest ainus kes Balti ketis käis, ehk vabadusvõitleja siis 😀

...

Jääräimed

Inimene ei peaks mitte üritama mitut asja korraga teha. Isegi kui kõik need asjad on räimed. Ma nimelt püüan viimasel ajal oma söögikordi veidi rohkem etteplaneerida, et oleks lihtsam ravumirežiimist kinnipidada. Ja siis mõtlesin, et kui juba turule mindud ja räimed soetatud oleks väga plass need lihtsalt kõik lihtviisiliselt süüa ja praadida. Elu peaks ikka veidi põnevam olema, onju.

...

Mul on “heeringa” raamat, inglise keeles. Kaks punti räimi panin tulevasteks katsetusteks erinevatesse marinaadidesse ja siis selle kolmanda ning kõige suurema hulga plaanisin teha asjana Sicilian Baltic Herring (lk 103). Ja üldiselt läks päris hästi kuni hetkeni kui mul retsepti lugedes juhe kokku jooksis. Minu meelest on seal nagu mingi etapp puudu, täpsemalt redutseeritud apelsinimahla-sibula-küüslaugu-rosmariinikeeduse lisamine sellele teisele segule (või vastupidi). Ning  loorberilehti mainitakse koostisosade all ainult kui garnish, samas tegevuskäigus peaksin ma nad justkui lisama… Igastahes ma otsustasin, et mäng ei vääri küünlaid ja siin kirjeldatud versioon irdub mingil hetkel originaalist aga julgen väita, et pole üheski kategoorias kehvem 🙂

  • 1 praetaldrikutäis puhastatud jääräimi (ma ei kaalunud aga ehk  oli 600 g nagu ette nähtud? samas sellest saiapudist piisaks kindlasti ka 1 kg tarvis)
  • 1 sibul, peenelt hakitud
  • 2 küünt küüslauku, õhukeselt viilutatud
  • 1 oks rosmariini, hakitud
  • 5-6 kirsstomatit, jämedalt hakitud
  • oliiviõli (ei krt, detsiliitrit küll vaja ei ole nagu originaalis)
  • 1 apelsini riivitud koor ja mahl
  • 2 dl saiapuru (või pudistatud sellist pooltahket saia, ma panin suht silma järgi koguse siin)
  • 1 dl seedermänniseemneid
  • punt hakitud peterselli
  • poole sidruni riivitud koor
  • 1 tl tšillihelbeid
  • soola
...

Eelkuumuta ahi 220°C . Haki sibul, küüslauk, rosmariin ning prae kastrulis neid natuke oliiviõlis aga ära pruunistuda lase. Riivi apelisinilt koor ära ja pane kõrvale, pigista apelsinist mahl kastrulisse ning keeda seda segu veidi kokku. Haki tomatid ja petersell ning riivi poolelt sidrunilt koor. Pane saiapuru ja seedermänniseemned pannile (ilma õlita) ning pruunista neid veidi. Minul õnnestus pann korralikult kuumaks saada ja siis kui tundus, et sai ja seemned on parajalt pruunid, otsustasin selle hoopis tulelt võtta. Segasin sinna hulka apelsinikeeduse, peterselli, tomati ja riivitud tsitruselistekoored. Saadud pudi puistasin pannile laotud räimedele ning küpsetasin ahjus 12 minutit (küpsetamisaega võib olla oleks piisanud ka 10 minutist, seda peaks kindlasti korrigeerima lähtudes räimede hulgast ja sellest kas tegemist on hiiglaslike jääräimede või mingite tillude kiludega).

...

Retsept on olemuselt veidi sarnane rokkivatele räimedele (imho). Maitses igaljuhul väga hea ja sellisel kujul võiks neid veel küpsetada küll. Jääräim on ka hea (maitsvuse aspektist) aga väga tülikas (luud mida muidu räimel ei märka).

Nami-namis oli kooskokkamine ka, aga sellele ma jäin tsutt hiljaks.