Oi kui hea raaaamat

Noh, teate küll, NEED šokolaadiküpsised

...

Mina ei teadnud midagi. Mul pole seda popikat raamatutki. Lihtsalt sellepärast, et ma ei käi oma olemasolevatest küpsetamise raamatutest ülegi ja tundus, et pole mõtet hankida. Nüüd siiski mõtlen, et võibolla. Mõtlen. Igastahes, need küpsised on seal leheküljel 47. Olulised aspektid a) kui jääb munavalgeid üle (ja neid ju ikka jääb); b) vahustada ei ole vaja; c) jahu ei sisalda; d) võid-piima ka mitte. Ja retsepti ma ei hakka ümber trükkima – viitan hoopis siia kust ise leidsin.

Soovitan soojalt.

Advertisements

Hapukoore-juust ja kohupiima-koogid

Mul on hetkel selline madalstardiasend juba teist või kolmandat päeva, sest mingi tähtaega vuhiseb lähemale ja noh, ah mis seal ikka. Ühesõnaga täna töötasin kodust, mille ilmselgeks plussiks on see, et saab midagi näiteks ahju lükata. Sama on muidugi selle asja miinuseks, pärast istud ja nosid. Kõigepealt siiski rõõmustan lugejate meeli ühe retseptiga mida ma teha ei saa.

Hapukoore-juust (mulla sees valmistada). (nr 194, lk 94, ikka see kaanteta 1924. aasta II trükk)

Arve:

  • 1/2 toopi (615 ml) hääd haput koort
  • väike lusikatäis köömleid
  • 1 1/2 teelusika-täit soola
  • valge riie

1/2 toopi p a k s u haput koort, v ä i k e lusikatäis köömleid ja 1 1/2 teelusika-täit soola segatakse ja valatakse külma veega loputatud valge riide sisse, köidetakse riie üle koore ja hästi ligidalt kinni. Mulla sisse tehakse auk ja maetakse juust sinna sisse. Päält kaetakse mullaga jälle kinni. 2-3 päeva pärast võib juustu võileibade jaoks tarvitada.

Miks ei saa? Kallikesed, meenutan, et on märtsi keskpaik. Maa on külmand!

Seega tegin jälle küpsiseid. Hapukoore-muretaigen oli ilmselt üks esimesi asju mida ma kokkamispõllule astudes (u 20 aastat tagasi) tegema õppisin ja võisin kinnisilmi teha ka. Aga siis tulid uued ja põnevamad asjad peale ning polegi ammu enam teinud. Seejuures tuleb tõde tunnistada, et allolev sai päris mõnus, isegi nagu parem kui too mida vanasti tegin.

Kohupiima-koogid. (nr 397, lk 174)

Arve:

  • 2 lusikatäit võid (100g)
  • 2 lusikatäit haput koort (100g)
  • lusikas suhkrut (50g)
  • 2 munarebu
  • 1/2 – 3/4 naela jahu (200-300g, mul kulus u 250g)

Täidise jaoks

  • 1/2 toopi kohupiima (615 ml, imelik on ml mõõta küll)
  • 1/2 klaasi suhkrut (100g)
  • 2-3 munarebu
  • lusikas haput koort (50g)
  • 1/2 sitroni koor
  • noaots-täis vaniljet
...

Ma ei viitsi tegevuskäiku arhailises keeles ümber trükkida aga umbes nii – või hõõruda vahuks, lisada hapukoor, suhkur, munarebud ja niipalju jahu, et taigen rullitav on. Taigen rullida õhukeselt ning lõigata klaasiga ümmargused rattad välja. Taignast veeretada (väikese sõrmepaksused) rullid ja seada kookide serva, määrida munaga ning panna iga koogi peale täidist.

Üldiselt isegi minu üsna peenikesed väiksed sõrmed tunduvad selle servapakusesks liiga jämmed olevat, seda juhendust ignoreerisin. Täidisesse suhtusin natuke loominguliselt. Mul oli ainult üks pakk (200g) kohupiima ja vaesele ajale kohaselt mitte ühtki sidrunit. Küll aga üks laim. Kuna ma eeldasin, et kohupiima on liiga vähe siis panin ühe munarebu, törtsu hapukoort ja umbes 30 g suhkrut. Pädes küll. Tegin plaaditäie küpsiseid, taigent jäi peotäie jagu üle ning täidis kulus kõik ära (umbes teelusikatäis per küpsis). Muidu see tegemine on selline nikerdamine, tuleb meeldetuletada lasteaias õpidu plastiliinisussikeste tegemine.

Küpsetamisjuhend – 10-15 minutit (mul oli suht jahe ahi ja pöördõhu peale ka jäänud, nii et läks päris kaua, aga võtke terve talupojamõistusega).

Serveerimisjuhen – tarvitatakse külmalt.

Näh, noored, ‘iad küpsikud said 🙂 PS. Ülejäänud munavalgetega saab teha ühed TÄIESTI uskumatud küpsised. Aga sellest juba järgmine kord.

...

Vasikapea ja väikesed munakringlid

Ma ei tea mis selle vasikapeaga on. Täna tuli vend ja ütles, et peaks vasikapead keetma (ta vaatas üht seriaali). Eile nägin Ringvaates just seda klippi täna ETVs linastuvast seriaalist Lilyhammer, kus peategelane põrnitseb tõtt lumes lebava vasikapeaga mis, tuleb välja, on kohaliku politseikonstaabli õhtusöök. Ja üleeile lugesin sellist retsepti:

Järeleaimatud kilpkonna-supp

Arve:

  • 2 toopi rammuleent (u 2,5 l)
  • 1 vasikapää
  • 2 vasikajalga
  • 3-4 porgandit
  • 1/2 sellerit
  • 1 petersell
  • 3 toopi vett (u 3,7 l)
  • 2 peotäit jahu
  • lusikatäis võid (mõnedel andmetel on supilusikas võid 50g)
  • 3 muna
  • 1 peaaju
  • 2 türgi pipra kauna
  • 1/2 klaasi valget veini (u 125 ml)
  • soola
  • 10 tera pipart

Vasikapää raiutakse lõhki, ajud võetakse välja, loputatakse ja kupatatakse jalgadega ühes külma vee sees. Pääle seda pannakse pää ja jalad 3 toobi külma veega vähesele tulele keema; supp keeb 2 1/2 tundi, juurde lisatakse 10 tera pipart ja nimetatud aedvili.

Kui lihapehme on, lastakse vedelik läbi peenikese sõela ja pannakse 2 toobi valmiskeedetud rammuleemega lõputatud katlasse tagasi. Lusikatäis võid pruunitatakse tulel 2 peotäie jahuga, juure lisatakse keeva suppi ja lastakse läbi sõela suure supi hulka.

Pääliha lõigatakse nurgelisiks tükeks; keedetud munad lõigatakse ka peeneks ja pannakse supi sisse. Pääajul võetakse nahk  ja verised sooned ära ja pannakse aju teelusikaga väikeste raasude viisi supi sisse, soola poolest tehakse suoo parajaks ja kui kõik valmis on, pannakse juure vein ja türgi pipar. Türgi pipart ei panda varemalt, set temast supile liig kanget maiku ei tuleks. Soovi korral jääb türgi pipar ära.

Et siis, kellelgi üleliigset vasikapead ei ole?

Mul ei olnud, seega ma tegin hoopis küpsiseid.

Väikene munakringel

Väikene munakringel

Retsept on samast kust ülalolev supp ehk siis arhailine ja ei saa öelda, et 100% õnnestumine.

  • 100 g jahu
  • 100 g suhkrut (originaalis on natuke rohkem, aga ma otsustasin võrdsetes osades võtta)
  • 100 g võid
  • 4 muna
  • 50 g mandleid

3 muna keedetakse kõvaks, hõõrutakse rebu läbi sõela. Jahu, suhkur, või ja rebud näpitakse ühtlaseks taignaks. Siis peaks taigna jahedasse tahkuma panema, nii et ikka kohe tahkeks läheb. Edasi tuleks taignast väikesed kringlid või muud kujud teha, määrida munaga, puistat suhkrut ja peeneksraiutud mandleid peale ning kuumas ahjus helekollaseks küpsetada.

Taigen on hästi pehme, mis tähendab, et kringlite tegemine üsna vaevaline. Ja nagu välja tuleb ka suht tühi töö, sest ülaloleval pildil olev kingel on kõige kringlim kringel mis välja tuli, ülejäänud suutsid suht üheks tombiks vajuda. Aga noh, olgem ausad või ja suhkur natukese mandlitega – paar tundi hiljem neid küpsiseid loomulikult enam ei olnud.

...

50 imelist India/india karrit

Selveril olid paar nädalat tagasi miskid päevad jälle. Praegu on vist ka, aga need on nagu mingid uued juba. Igastahes, ma ostsin ma sealt Camellia Punjabi raamatu “50 imelist India karrit” (Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008). Või on see nüüd “50 imelist india karrit”?

Tegelikult 49.90 eest võin ma ka veidi ortograafilist pluralismi* taluda. Aga üldiselt oli see väga lummav lugemisvara. Esimesed 40 lehkülge annavad ülevaate nii india köögi filosoofiast kui karri levinumatest koostisosadest. Ja paneb mõtlema, et see on kõik ju väga tore, aga kas mul eales õnnestub kohtuda näiteks lõhnava kruvipuu essentsiga? Või tuvastada kodumaisest kaubandusest ükski ära toodud kümnest tšilli sordist? Ma ei ole eriti lootusrikas. Aga nagu põhjalik studeerimine näitas, ei ole põhjust siiski veel kulpi nurka visata ja variatsioone on nii palju, et puuduvatest koostisosadest saab mööda hiilida. Esimene katsetuse jaoks valisin siiski karri, mille kõik koostisosad oli olemas või võimalik vürtsipoest** hankida.

kana ja kašupähklid tumedate vürtsidega/kaju chicken in kaala masala (mumbai) (lk 99)

(neljale)

  • 1 kg kanaliha, nahata (mina võtsin terve kana ja tõmbasin sellel naha maha ning lõikasin tükkideks, rümbast keetsin puljongi, 1,8 kg kanast jäigi umbes kilo kanti (fileed, tiivad, kintsud, koivad) järgi)
  • 100 g riivitud kookospähklit
  • 12 suurt küüslauguküünt, kooritud
  • 2,5 x 1 cm tk värsket ingverit, hakitud
  • 2 1/2 sl koriandriseemneid
  • 1 1/2 tl vürtsköömneid
  • 4 tervet kuivatatud punast tšillit (minu tšillid on Ungarist, oli teisi terve vanik paar aastat tagasi)
  • 6 tk nelki
  • 7,5 cm kaneelikoort
  • 225 g kašupähkleid
  • 1 suur sibul, hakitud
  • 5 tl õli
  • soola
  1. Lõika kanaliha 8 tükiks
  2. Rösti suurel pannil madalal kuumusel ilma õli ja rasvata kookospähkel, küüslauk, ingver, koriandriseemned, vürtsköömned, punased tšillid, nelk ja kaneel. 5 minuti pärast lisa 50 g kašupähkleid ja sibul ning rösti veel 10 minutit, segades pidevalt. Võta tulelt ja jahuta. Püreesta segu mikseris ühtlaseks pastaks, lisades 150 ml vett.
  3. Püreesta eraldi 25 g kašupähkleid vähese veega ja pane kõrvale.
  4. Kuumuta potis õli, lisa vürtsipasta ja prae 10 minutit madalal kuumusel. Lisa kašupähklipasta, maitse järgi soola ja prae veel 2-3 minutit.
  5. Lisa kanaliha ja prae keskmisel kuumusel 5 minutit. Seejärel lisa 600 ml vett, kata kinni ja lase 10 minutit madalal kuumusel küpseda.
  6. Lisa ülejäänud kašupähklid ja küpseta edasi, kuni kanaliha on valmis. Tulemuseks peaks olema paks ja tume tervete kašupähklitega karri.

Soovitatakse süüa roti‘dega ning sidruniriisiga.

Ma valmistasin selle järgmiseks päevaks (raamatus on mitu korda märgitud, et nii on lubatud ja järgmisel päeval on karri veelgi parem. Juurde tegin Basmati ja pruuni riis (et oleks huvitavam 😛 ), kurgi-raita, soojendasin pitad ning improviseerisin ühe kapsa-redise-sibulasalati (raamatus on nii riisi, leiva, jogurti kui salatite retseptid ka).

Üht peab küll märkima – see karri tegemine on ikka üks paras võimlemine. Aga öeldi, et hea oli ja endale maitses ka. Ja raamat meeldib jätkuvalt ning tahaks sealt veel midagi meisterdada 🙂

————–

*Vabandust. Tuli selline lollaks väljend 😛

**See Tartu turu vürtsipood, nomaeivõi. Seal ilmselt on enam-vähem kõike. Aga. Miks kõik nii sassis on? Aaa! Ma ei kannata sellist korralagedust! Kõik võiks ju olla ilusates purkides ja veel ilusamate siltidega ja alfabeetilises järjekorras ja ja ja… Ei, seal uberikus on kõik õkva sassis. Kaldudes teemast kõrvale, siis alati kui vürtspood või vürtsid jutuks tulevad meenub Astrid Lindgren ja Kalle Blomkvist ning tema isa vürtspood, mis tõsi, oli vist midagi natuke muud (sest mäletan, et nad pätsasid sealt ju söögikraami). Samas, ma olen kindel, et meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti isal oli väga korras vürtspood! Ja seal kindlasti lõhnas ka väga hästi 🙂