Osakonna geeniused

Midagi toimub

Midagi toimub. Kõigepealt olid kärbsed. Nad surid. Kümnetes. Siis varastati juustu. Coca-colat ja jääteed. Kadunud on kõik punased ja hallid tassid. Veeklaaside hulk on märgatavalt vähenenud. Kahvleid, nuge ja supilusikaid leidub puhkeruumi sahtlis sporaadiliselt. Teelusikatekriis on alles lapsekingades aga Koduekstras müüakse tavaliselt vähemalt kolme sorti teelusikaid ning eile olid need kõik ära ostetud, seega ei saa seegi kaugel olla. Lisaks oli Keegi külmkappi pannud palja sibula…

Viimane müstika leidis aset täna kella 17 ajal. Läksin mina koridori telefööniga rääkima. Olles ennast hellalt tumbale istutanud, märkasin kaaslast – tass auravat kibuvitsateed. Paraku jäigi meie tutvus väga põgusaks, sest kui 15 minutit hiljem tagasi tulin, olid nii tee kui tass vehkat teinud, jättes teepakikese põrandale elu üle järele mõtlema. Nagu juba kommenteeriti – hea, et mitte tumba peale! Ka õige….

Need on ilmselt Pirita kloostri viimased päevad ja Trumpist saab president vms.

Advertisements

Pahmeldamine

Mul on juba paar päeva tunne, et tahaks pahmeldada. Ma ei tea kas sõna pahmeldama tegelikult olemas ongi, sest varem ma seda kuulnud pole. Aga see olevat sõna rant tõlge. Ja õigupoolest pole mul ka aimu mille üle täpselt pahmeldada. Osa minust saab aru, et inimesed loomulikult ei pea tegema seda mida nad ei taha ning on suur hulk igati pädevaid põhjuseid miks mõnda asja, mingil ajal ei saa lihtsalt teha. Krüptiline? Armas lugeja, võta siis teadmiseks, et eksisteerib akadeemiline maailm. Selles, ja vahest mulle tundub, et paralleelses, maailmas on omad kombed, juubelid, matused, aumärgid, tänukirjad, medalid, suhted, ärasaatmised, sidemed, korrad, eeskirjad, reeglid, hierarhiad, töövood, tsiteeringud, kohvipausid, teesid, väitekirjad, korrektuurid, tiitellehed, tiitellehe pöörded, auvalved, promoveerimised, inaguratisoonid, aastapäevad, tähtpäevad, aktused, ballid, lindilõikamised, patendid, arengukavad, eelarved, finantsallikad, sügis-, talve-, kevad- ja suvekoolid, täiendusõpped, koolitused, tippkeskused ja ilmselt veel miljon asja. Selleks, et hakkama saada oleks hea teada, kogeda, võimalik, et isegi painduda mõnikord vastu oma tahtmist ning loomupärast suunda. Kõik selleks, et õppida, omandada teadmisi, mõista (või üritada mõista). Ainult nii saab tulevikus ehk teha asju teisiti. Ja sellepärast, ja just sellepärast, on mul ajuti tahtmine kinnihakata mõnest kuuereväärist, veidi sakutada ja pahmeldada ning öelda, et lugupeetav võtaks nüüd ennast ikka kokku. Kõlab hirmutavalt? Tegelikult ei ole. Mina olen kuidagi sattunud sellesse maailma ja kuigi ma arvan, et akadeemiline kraad ei ole minu jaoks siis tunnen ma ennast seal hästi, isegi turvaliselt. Aga ma tahan, et kõik oleks… korras… tehtud nagu peab… Jah, ajuti tundub mullegi, et seda kõike on liiga palju. Aga kui mitte lasta traditsioonidel endale külge hakata, neid mittetundma õppida, loota, et nad vajuvad unustuse hõlma ainult sellepärast, et sa ei võta osa, ei pea tähtsaks, pisendad isegi, või lihtsalt ei hooli. Oeh. Mina arvan, et seda ei juhtu. Traditsioon ehk transformeerub kuidagi või saab juurde mingeid ajakohaseid ilminguid aga ei kao. Seega, olge inimesed 🙂

Et nüüd natukenegi heastada eelnevat pahmeldamist siis:

1) Isa rääkis sellise loo, et seal Raekoja kõrval kus praegu on hotell Draakon, oli nõuka-ajal söökla Võit. Sellepeale meenutas vanaema, et tema ajal oli seal saanud väga-väga halba toitu nagu näiteks hirsipuder keedetud tursaga. Igastahes, isa tahtis rääkida seda, et söökla peal oli baar mida kutsuti Võidu Pukiks. Sellepärast, et seal oli selline pikk-pikk läbi ruumi ulatuv baarilett ning selle ääres pukid. Mis tegi asja kõneväärseks oli see, et kellegi insenertehniline geenius oli leti alla komponeerinud lindi. Et said istuda puki otsas ja siis oma mustad nõud torkasid põhimõtteliselt leti alla, kust lint need kööki viis. Ja loomulikult viis lint kööki ka kõik sinna torgatud sallid-mütsid-kindad jm. Vot kui saaks kuskilt sellise ägeda baarileti… Ei tea mis siis küll 🙂

2) Professori spargel-kapsapirukat* tehakse nii, et eelkeedetakse hulk spargel-kapsast, krõmpsuks. Võetakse paras ports lehttaigent ning pool sellest laotatakse ahjuplaadile või vormi. Siis pannakse taignale spargel-kapsas, näiteks mingeid singitükke, riivitud juustu, maitserohelist. Kõigest sellest peaks tulema nii umbes 2,5 kuni 3 cm pakusega kiht. Selle peale tuleks valada muna-kooresegu (vat siin mul jäi tähelepanemata, kas oli ikka koor ja palju mune) ning minu meelest oli seal veel mingi maitseroheline sees. Siis tuleks ülejäänud taigen laotada peale ning näppida servad kinni, pealt munaga määrida ning küpsetada sellises natuke alla 200 kraadises ahjus kuni kaunilt kuldpruun ja igati valmis.

3) Geniaalne ajakiri Oma maitse avaldas mingi pidude eri. Ja sirvin-sirvin ning siis jõuan Valentini päevani, mis on teatavasti veebruaris. Kohalik-värske-hooajaline valik teile:

Metsaseente, paprika ja tomatiga bruschettad.

Metsaseente, paprika ja tomatiga bruschettad. Veebruarisse. Head isu.

4) Ma ei tea mis värk mu vanaemal nende hiidlaste-saarlastega on, võib olla pärnakate värk või midagi. Aga kaks lugu on sellised:

  1. Kui hiidlaselt küsida – kuhu see tee viib? Siis pidada vastuseks saama – ei see tee ei vii kuhugi, ikka ise tuleb minna.
  2. Hiidlaste uudised – merel läks paat põhja, uppus kaks saarlast ja kaks ristiinimest (st siis hiidlast).

5) Mis saab siis kui kuulsaid maale natuke tuunida. Tulemuseks on hipsterid (?)

6) Lõpetuseks üks kurblik lugu. Sobiv mälestuseks näiteks

—————–

*Spargel-kapsas = brokoli (jah, ühe k-ga)

Väike jõul

Eile toimus siis väike jõulutrall. Jõulu ootamine, lauaga. 26 täiskasvanut ja 3 last.

Joogiks ilus vesi (tüümiani ja külmutatud jõhvikatega), Borjomi ning tee ja kohv. Üritus läks vist hästi, ähvardati järgmine aasta jälle tulla 🙂