pilt nami-namile

Kikerhernesalat

Mul on jälle teile suurepärane esimese maailma probleem pakkuda. Üks päev tuli sellise pealkirjaga kuulutus – “Tänavust ülikooli jõulukaarti kaunistab ülikooli töötajate laste joonistuskonkursi parim pilt.” Ja teate mis nad teinud on?!? See on ealiselt diskrimineeriv konkurss, nimelt saab osaleda ainult kuni 18.aastane laps. Aga mina?!? Ma olen terve elu olnud ülikooli töötaja laps ja olen praegu ka veel! Ja ma ei saa osaleda 😥

...

Suures salati tegemise tuhinas tegin nami-namist sellise kikerhernesalati. Muidu hea, aga koostisosade hulgas pole tilkagi õli ja marvan, et peaks olema 🙂

Kiievi kotlet ja kadunud makaron

Ma pole viimasel ajal eriti midagi vormistanud, ainult ühe Kiievi kotleti. Osaliselt seetõttu, et anti nõu Ukrainat toetada. Aga suuremas osas* seetõttu, et mu vend rääkis jube naljaka loo (naljakas on see ilmselt mulle ja talle ja ta naisele) kuidas ta sattus ükskord Tartu turul Rakvere leti ees seisma ning vaatas neid va kotlete seal siis. Teadis, et ei lubata nagu osta. Aga kuidagi vanamuttide voos või üldise sagimise tulemusena sattus siiski järjekorda ning peatselt küsitigi, mis ta soovib. Stressiolukord mis ikka, kerge paanika vist tuli sisse. Ja nii ta ütleski:

“Palun,

*

*

*

*

*

*

*

*

*

*

6 sardelli.”

Noh igastahes Kiievi kotlet tuli jutuks ja mulle tundus ka, et võiks teha. Retsept on Nami-Namist aga nii palju kui ma viitsisn vaadata olid nad kõik pm ühesugused.

kiievikotlet.001_2

Jaa, käemodell iz bäk

See praadimine ma ütlen on üks igavene tüütus, kuigi ma seda seekord ise ei teinudki. Esimene jäi igatahes seest tooreks. Aga kui sa ta kontrolliks lahti lõikad, siis nii ongi – suland võid ikka tagasi ei pane. Ma arvan, et laendus oleks teha väiksemaid, mitte tervest fileest nagu retsept soovitab. Ja kui aus olla, siis ma oli natuke laisk ka. Mulle üldiselt meeldib nikerdada aga kell oli juba päris palju ja ma väga ei pingutanud välja nägemisega.

makaron

makaron

Ilmselt selle tõttu, et ma nii vähe viimasel ajal köögis olen askeldanud ja eriti midagi muud ka vormistanud ei ole (üritasin salli teha, aga liiga keerulist, arvestades sallide hinda, ei tasu see vist ära), on tekkinud teatav loomingulise energia ülejääk. Näiteks täna mul tekkis peale seda kui ma kuulsin, et kogu maailm ei olegi makarone saanud, mõte, et võiks kirjutada põnevusjutu teemal – kuhu kaovad makaronid?  Taustauuringu käigus leidsin, et Veski Matil on teisigi põnevaid tootedisaini mõtteid olnud.  Siis mulle meenus, et vahepeal levis mingi juust mis oli pakendatud nii, et pakendi pikkus oli suurem kui enamuse külmkappide sügavus, ehk siis juustu sai külmkappi panna ainult ristipidi. Suurepärane pinnas pakendi- ja toidudisaini alasele põnevusjutule.

*Kiievi kotlet teatavasti pole Ukraina toit, vennasrahva toetuseks ma alles otsin sobivat vaaritusväärset toodet. Võib olla vareenikud?

Järjekordne võitlus suvikõrvitsaga

Isa tõi ühe väikse suvikõrvitsa, mis juhtumisi oli ümbes niisama suur kui mu koer. Võrdluseks, et koer mahub sülle ja kaalub 6,9 kilo*. Täna siis võtsin kätte ja asusin lammutama. Esiteks tegin üle hulga aja ühe nö pildita retsepti – suvikõrvitsakook.

Suvikõrvitsakook

No ega halba saa öelda, käras küll. Pidada teisel päeval parem olema, teiseks päevaks jäi tsuti alla 1/4. Ühe küpsetise tegin veel, aga tollest juba homme või ülehomme.

Nüüd hoopis teisel teemal.  Käisin seal Ida-Virus ja kuulsin ühest teistmoodi sefiiritordist. Ja see jäi ikka sügavalt vaevama mind. Valmistatakse seda hoopiski nendest poes müüdavatest vahtplasti-laadsetest sefiiridest. Need kaks poolt võetakse lahti ning laotakse siis üks kiht mingile alusele, selle peale pannakse kiht vähese suhkruga vahustatud vahukoort ning siis erinevaid marju (näiteks vaarikad, maasikad jne) ning siis laotakse veel kiht sefiire ja siis vahukoort ja marju jälle ja siis veel sefiiri jne jne. Kogu kupatus pidada siis üleöö külmkapis seisma. Ja tulem olema kirjeldamatult maitsev. Kui ma seda üldse ette suudan kujutada, siis ehk muutub see värk kuidagi linnupiima-laadseks… aga ei tea kah… Ühesõnaga mind väga huvitaks kas keegi on säärasest šedöövrist varem kuulnud? Sest ausalt, täiesti tõsise näoga räägiti mulle seda ja ma juba mitu nädalat mõtlen, et peaks proovima. Turul on ilusat hilist vaarikat… Ja no, mis saab juhtuda?  Kas teen ära?

—–

*See on tervelt pool kilo vähem kui suve alguses, kui ta (ja ma ka muidugi) loomaarstilt noomida sai. Aga on ka väga grillivaene suvi olnud. Igastahes, seekord saime kiita.

Reubeni võiku

Et siis milleks kogu see poolteist nädalat võimlemist corned beef‘iga. Nagu ma juba eelmise postituse lõpus kirjutasin, siis Hugh Fearnley-Whittingstall soovitab seda aga kuumast peast koos kartulipudru vms süüa. Siis võib veel teha sellist pannirooga (hash) mis ausalt öeldes näeb välja nagu dog’s dinner. Iiri päritolu (kuigi selle üle võib debateerida) aga olevat soolaliha kapsaga. Veel võib teha dipi, kotleti-laadseid tooteid, pirukat, pitsat, salatit, suppi ja noh, misiganes sa ikka lihaga teeks (kui on sinu tassike teed, siis võib ju mousse ka valmis visata 🙂 )

Minu master plan oli teha Reubeni võileiba (link suunab Wikisse, sealt võib järjekordselt lugeda sellest kuidas päris kindel ei ole kes ja kuidas leiutas, aga fakt on et leiutati ja on maa’ilmakuulus). Võileiva tegemis tuleks alustada kastmest – nami-namis on kenasti retsept olemas. Ja seal samas on olemas ka võileiva enda retsept, mistõttu ma ei hakka seda siia ümber refereerima 🙂

Võikud ootavad praadimist

Tähelepanekuid valmistamisprotsessist. 1) Ma arvan, et need tavalised kodused võileivagrillid võib olla ei olegi kõige paremad valikud selle võileiva jaoks, nood pressivad toidu liiga känkra kokku (õnneks on mu enda oma praegu natike läbi kõrbenud ning Käsna-Kalle oma välja laenatud, nii et ega ma proovida ei saanud). 2) Ma praadisin kaks tükki grillpannil. Polnud iseenesest halb mõte, tuli ilus triibuline. Aga ma arvan, et pann oleks võinud vidi vähem äkiline olla, sest triibud hakkasid juba söestuma aga juust ei taht kuidagi sulada.

Reuben

Võiku oli hea. Isegi väga hea, ma ütleks 🙂

Reuben

Mõned võtted

On jälle kogunenud natuke pildikesi, millest eraldi postituste tegemine oleks raiskamine 🙂 Kui nüüd wordpress ainult lubaks mul normaalselt need kõik üles riputada.

Taskus

Eilse päeva kõige tähtsam üritus Tartus oli blogijate Pop-up kohvik vol 2. Hiilisin ka ligi ning toetasin 2 euroga püha üritust. Kõik nägi väga hea välja ja raske südamega tuli pakutava seast valik teha. Ja valik langes kõrgesti pärjatud (õigusega) koogile “Rukkileivake” (blogi)  ja tuunikalaga võileivatordile (blogi). Mõlemad olid väga head, aga kindlasti olid seda ka kõik ülejäänud 🙂

Istusin jõe ääres ja sõin lõunat, kui selline imemasin mööda vuras.

Inglise hommikukuklid

Hirmus tahtmine oli natuke rabarberimoosi keeta, Inglise hommikukuklid tulid kuidagi iseenesest sinna juurde.

Õunapuud õitsevad, kes veel märganud ei ole.

Idüll autoga

Paar tükki oleks veel, aga ma parem lõpetan õnnega mängimise, siiani on kõik pildid kenast käitunud. Blogimiseni!

Terriin, veel natuke paismaisi ja palavik

Palun vabandust, ma jäin haigeks. Vabandust sellepärast, et selle päikselise pühapäeva oleks kindlasti saanud kulutada millegi oluliselt toredama peale kui meelemärkuseta lamamisele. Ning siis oleks siin ehk ka miskit helgemat kraami jagada. But all well that ends well. Üldiselt tabab haigus mind õnneks väga harva ning selle kulg on täiesti uskumatu – üsna kõrge palavik võib tõusta kõigest mõne tunniga ja õhtul magama minnes on tõesti tunne, et pole väge mis sunniks mind taas vertikaalasendit võtma. Ometi-ometi, on järgmine hommik alati juba täitsa normaalne, väikese kondinõrkusega kuid päeva jooksul tuleb inimese nägu pähe. Ja nii polegi mul õnnestunud sinist lehte saada, ma ei saa ju arstile öelda, et mul eile oli väga halb 🙂

Muidugi on mõned väiksed abinõud mis vähemalt minu puhul näivad toimivat:

1) Kui see ei ole just absoluutselt vältimatu (st et ma kindlasti pean jalul olema sel hetkel kui palavik juba tõuseb), siis parem oleks neid palavikualandajaid mitte sisse juua. Halb on küll olla aga mul on tunne, et kui kunstlikult alandada, siis võibki vinduma jääda.

2) Tuleks juua teed, üsna ükskõik millist (kas mee ja sidruniga, see on juba maitseasi) või mahla (minu meelest mida vähem magus seda parem).

3) Mul on alati tunne, et kiiresti tuleks süüa vitamiine. Mitte neid mis mingisse tabletti pressitud on vaid näiteks karbitäis külmutatud mustsõstraid. Või terve sidrun (vabalt, mulle väga maitseb). Eile kahjuks muud kui ühe õuna kätte ei saand, aga see tundus ka täitsa hea.

4) Enne magama minekut võiks võtta väikse lonksu brändit. Peletab külmavärinad ja aitab uinuda.

5) Magada, midagi pole teha aga kõige kindlam ravum.

Et mitte ainult heietustega tegeleda, siis siin on one that I made earlier, nagu öeldakse.

Terrine de Champange

Sest pallide tegemisest jäi üle nii iirise-võisegu kui paismaisi, pudistasin viimase peenemaks ning segasin karamelliga ja lisasin natuke meresoola. Jahtus ära ja murdsin tükkideks. Mulle väga maitseb selline magus-soolane kraam 🙂