Tervis

Liigaasta liigpäev

Jääb napisõnaliseks. Ma pole eriti tervisest enam kirjutada. Sest kõik on stabiilne. Jätkuvalt on. Aga täna lubati alustada eksperimendiga – elu ilma immunosupressandita. Saab näha.

Sander tähtsalt, hooplewalt. Amerika süstem. — Kõige uuem. — Ehitustehnika wiimane sõna. — Muidugi rauakonstruktsion. — Wähe tööd, wähe materjali. — Ja mis peaasi (käsi kõrgesse ajades) õhku — õhku, papa, — õhk ei maksa midagi — — ühe sõnaga: esimene Eesti pilwelõhkuja — wiiekümne wersta peale ümberringi näha!

Sander
tähtsalt, hooplewalt.
Amerika süstem. — Kõige uuem. — Ehitustehnika wiimane sõna. — Muidugi rauakonstruktsion. — Wähe tööd, wähe materjali. — Ja mis peaasi (käsi kõrgesse ajades) õhku — õhku, papa, — õhk ei maksa midagi — — ühe sõnaga: esimene Eesti pilwelõhkuja — wiiekümne wersta peale ümberringi näha!

Ikka veel on huvitavad ajad

Kõik räägivad, et täna on viimane lumeta päev ning homme algab lõpuks talv. Saame näha. Ilusat lumesadu võiks küll olla kuigi soolamärjad saapad pole küll mu helesininine unistus.

10.01.2014, +7, paduvihm, vikerkaareta

10.01.2014, +7, paduvihm, vikerkaareta

Võimalik, et kauaaegsemad lugejad on sellest juba teadlikud aga jaanuar on mul selline aruandluskuu*. Põhimõtteliselt päevast-päeva treid, kui aega ülejääb või hakkab raporteerimisest niisama üleviskama siis teed veel natuke eelmise aasta kokkuvõtteid. Seega seltsiline/klubiline/huviline jms tegevus k.a köögis pliidi taga seismine, ei lähe just ladusalt. Lisaks tekkis selline kaunis olukord, et praeahjul kukkus nüüd juba teist korda ülemine kütteelement alla. Kui see november homme ära ei lõppe siis pole lugu, ma ikka silman kogu aeg neid grille seal õues ja mõtlen, et ega ilm ju tegelikult kuigi palju halvem ei ole kui jaanipäeval.

10.01.2014

10.01.2014

Uue aasta esimene postitus on üldiselt pea vabatahtlik-sunniviisiliselt selline a la kallis ristirahvas, koos uue aastaga on saabunud uus ajastu ja nüüd alles hakkab juhtuma! Ärge saage valesti aru, mul ei ole midagi ei aasta kokkuvõtmise ega uute plaanide tegemise vastu. Aga kuidagi on kujunenud nii, et ma ise ei oska enam sellises rütmis elada, sest noh… teate ju… elu juhutus 🙂 Minu aasta käib nüüd kuidagi hoopis septembri lõpu kanti.

10.01.2014

10.01.2014

Siiski – 2013 aasta üks eesmärk, eeldusel, et ei ole vastunäidustusi või komplikatsioone, oli ära augustada oma kõrvad. Mõte oli juba ammu-ammu ja näe, 2. septembril saigi tehtud. Ma oleks juba augustis teinud aga vanarahvas hakkas manama, et ei tohi. Sest väidetavalt on august mädakuu. Olgu siis pealegi, kannatlikkus on midagi mida ma päris hästi oskan.

DSC_3299_2

10.01.2014

Noh proovime siis uue aasta kohta midagi veitsa suuremat. Viimasel ajal on mulle tundnud, et ma olen saavutanud midagi tõeliselt suurt. Kuigi tegelikult seda vist otseselt saavutuseks ei saa pidada, selle kadu oli nii kui nii tervise halvenemise tagajärg/kõrvalmõju. Paistab nimelt, et ma olen tagasisaanud keskendumisvõime. See tähendab, et ma suudan lugeda. Raamatuid. Päriselt ka. Novembris-detsembris lugesin kohe päris mitu tükki. Selletõttu mul tuli kaks mõtet.

Sellised ämblikud on meil igal pool. Kindlasti oli tore neid tulukesi puu külge nikerdada

Sellised ämblikud on meil igal pool. Kindlasti oli tore neid tulukesi puu külge nikerdada

1) Võiks võtta eesmärgiks lugeda Sirpi. Sirvisin teist täna ja tundus huvitav. Oleks kohe õhtul lugemisega ka alustanud aga kuna keegi FB reklaamis, et üle hulga aja ongi huvitav siis oli meite Sirp jalad allavõtnud ja juba kellegi öökapile kolinud. Eks ta ilmselt tule tagasi.

2) Keerulisem, suurem, kauaaegsem aga kindlasti mitte mingi uusaastalubadus või midagi sihukest – võiks kodusest raamaturiiulist lugeda  nii Eesti kui välismaa kirjandusklassikat. Selliseid asju mida pidi koolis lugema. Mahtra sõjast Balzaci kogutud teosteni. Mind tõesti huvitaks kas 15 aastat hiljem mõni teos mille läbilugemine enne kangelasteona tundus, tegelikult ka lihtsalt hea lugeda.

10.01.2014

10.01.2014

Vot nii. Mingeid lubadusi mahu, kiiruse, kõrguse, vastupidavuse jms osas ei anna. Homme teen mingeid naljakaid lihapalle, äkki tuleb midagi toidublogilikku ikka ka. Ja eelmise aasta horoskoobi mis mulle täitsa meeldis tookord, lugesin ka üle.

————-

*kaalusin kas kirjutada “võta pits ja pea aru” aga see oleks vale ilmselt mitmel põhjusel 😀

Jälle hulk struktureerimata tähelepanekuid

  • Arhailine eesti keel. Või noh, ma pole spets ja mõnes mõttes on see loogiline, sest siin on ikka vanemad inimesed ja üldiselt ka maapiirkondadest. Päris huvitav on kuulata. Mõnikord see veel põimub uuemate väljenditega. Üks väljend mida ma pole aastaid enam kuulnud on sõna litsuma, et “litsu toda rohelist nuppu”.
  • Loetakse üldiselt Maalehte, Õhtulehte, Kroonikat, vaadatakse Reporterit. Ja Lotokolmapäeva, seriaale “Pilvede all” (ma ei suuda seda absoluutselt mõista, ega seda kuidas saab seda arutada nagu need oleks need päris inimesed) ja “Südameasi”, lisaks natuke mingeid pärastlõuna seepe, halvimal juhul ka korduses. Mina loen Postimeest ja Ekspressi, vaataks Aktuaalset Kaamerat aga see pole vist popp.
  • Pensionäride telefon on praht (Erna)
  • “Erna, kas sa oled näinud kuidas rästik sünnitab?” (Helvi)
  • Vaigutamine. Mingi vaigu kogumine millel üks palatikaaslane lapsena metsas abiks käis.
  • Väide – Tänapäeva noored ei oska üldse tööd teha, ei teagi mis see raske töö on. Kõik olid nõus. Tjah, mul tõesti ei ole künnihobust, aga I beg to differ, ma olen ikka saanud kah tööd murda, mis siis et see pole mingi seale roka ette valamine. Ja hematogeenikast kaalus ikkagi 14,6 kilo (minu kunagine füüsilisetöö kogemus). Nats kitsarinnalised vaated elule…
  • Küsitlused – töötajad peavad siin hindama teisi töötajaid (õdesid ja põetajaid), sh neid kellega nad üldse kokku ei puutu. Ja siis võetakse kõik andmed kokku ja terve kliinikumi peale saavad mõned parimad preemiat. Minu soovitus oleks saboteerida, küsitlust. Näiteks küsida vastuküsimusi. Või töötada välja oma metoodika – panna kõigile ühtmoodi hinded.
  • Hästi palju juttu on ikka sellest kuidas asjad hukas on. Näiteks sellest, et kõik üritavad tõmmata. Kuigi ma mõtlen, et peaks hakkama kuidagi inimeste hinge kahtlust külvama, et äkki ei ole elugi nii halb siis siiani pole tihanud. Väärtuste selitamine pole ikka minu leib.
  • “Karu hais on hirmus” (Erna)
  • Kaika nõid oli Kersna terveks ravinud ja keskmises sõrmes ei tohtivat tema jutu järgi sõrmust kanda, see pidada haigusi kaasa tooma. Mul kästi ka ära võtta. Sest Kersna ta ju ravis terveks, tal peab õigus olema.
  • Ma saan diabeediku võileivad endale. Sest kunagi kui tal noorespõlves (praegu 78) sapipõie op oli, siis talle anti kah aint saia. Ja siis vanamutid andsid talle leiba. Näete siis, headus ilmas onju 🙂
  • Järgmine kord kui mu pank helistab, et mulle laenu pakkuda siis ma kavatsen ühe eriti julma nükke teha. Esitan mõned võimalikud diagnoosiga seotud protsendid ja vaatan mis juhtub. Selline kiuslik tuju tuli.
  • Vana komöödia on ikka kõikse parem. Isegi kui see on selline… triviaalne.
  • Ma tahan endale leivalabidat. Kust saada leivalabidas? Võib juubeliks kinkida. Aitäh.
  • Ja rohkem kinke ma juubeliks ei taha. Tahan hoopis olla nagu Pipi. Aga kuldmünte mul napib. Ja siis ma mõtlesin välja, et tegelikult võiks teha nii, et kõik kes tahaks mulle midagi kinkida teevad 15 päeva pärast hoopis kingituse iseendale. Ükskõik kas materiaalse või mitte-materiaalse. Ja siis kui näeme, raporteerite. Muidugi alati on olemas minu preferred charity – loomadevarjupaigad.
  • Kolmapäev. Ehk.

PM 03.11.12

Mäletate?

Kuidas selle kohta öeldaks, kui mingi asi tuleb ringiga tagasi ja virutab sulle kahe silma vahele? Selle kohta on kindlasti palju vaimukaid repliike. Praegu ei tule ühki meelde. No vot, istun siin ja kohanen diagnoosiga, vaikselt (ikka vaikselt, kogu maailma ei kavatse endale kokkulugeda) vaadan kuidas ma end praegu ja tulevikus aidata saaks. D-vitamiin on mu sõber nüüd. Mäletate veel mu postitust šiitakeseentest?  Mis te arvate mis on üks D-vitamiinirikkamaid toiduaineid? Do I need to spell it? Ah?

Ja millal ma hakkasin rohkem kala sööma? Siis kui tervis pekki hakkas minema. Ja kus on veel D-vitamiini? Jah, lillekesed, (rasvases) kalas.

Ning päris enne siia sattumist? Mida ma tegin? Keedumuna sõin. Mitu korda. Kunagi varem pole eriti isutanud. Aga ju siis oli vaja.

Facepalm

Huvitav küsimus

  • Lugesin väga ilusat juttu kuidas Hiiumaal on paradiis. Hiiumaa on tõesti üks äge koht, kas seal nüüd kõik just nii ilukirjanduslikult kaunis on, pole ehk tähtiski. Aga üks huvitav (ja veidi intrigeeriv) küsimus oli selles loos – “miks me arvasime, et just tippkokad koolikokkadele ideid ja teadmisi peaksid jagama?” Tõesti, miks? Mida nemad ka koolist teavad? Paljud neist on harjunud ju hoops nö keeruliselt mõtlema? Mina ütleks, et mõnd taldrikut vaadates ilmselgelt ülemõtlema.
  • Teine ilus jutt toidust, tööajast, söömisest on siin.
  • Lihtsalt ajaloo huvides märgin ära ka ühe koleda loo (mis küll olevat nüüd leidnud ikka lahenduse ja klassifitseeriti kommunikatsioonihäireks)
  • Siis leidsin veel promoartikli siinse toidu kohta.
  • Ja muidugi ei ole midagi uut siin päikese all – üks vaene ajakirjanik viibis pikemat aega Briti haiglatoidul ja muidugi ei saanud mitte-vaitki-olla ning tegei blogi – Notes from a hospital bed. Süsteem on neil veidi teine ja variatiivsust näib ka (põhiroogades) aga üldiselt ma leian, et tuleb tänulik olla selle eest mis meil siin on.
  • Midagi ma tahtsin veel linkida. Mitte ei mäleta…

Leib loeb

Kuna auditooriumilt mingeid põnevaid ettepanekuid kirjutisteks ei tulnud siis ma mõtlesin, et kirjutaks leivast. Alustaks aga hästi kaugelt. Või õieti vist ikka väga lähedalt. Jälle haiglast. Mind pandi eelmisel nädalal puriinivaesele dieedile ja nagu ma juba tüdimuseni kõigile rääkinud olen siis see on üks kahtlane kraam. Puriini peaksid üldiselt vältima podagrahaiged, eriti kui neil hoog tulemas/olemas. Kõige puriinirikkamad on liha-kana-kala-rupsid aga ka näiteks spargel, lillkapsas, seened, herned, oad (eriti kuivatatud) ja läätsed, kaerahelbed jne. Kes mu menüüd teisel alalehel jälgib teab, et nii herned, seened kui kaerahelbepuder on mul taldrikul olnud küll. Seega kahtlustan on tegemist mingi trikiga. Ilmselt ei ole väga lihtne väita, et inimene tuleks panna taimetoidule, kuidas sa seda “teaduslikult” tõestaksidki? Aga puriin on kindel asi ja lihtne on väita, et selle vähendamine aitab neere säästa (ilmselt ikka aitab ka). Aga ega väga palju just järgi ei jää kui eelpool nimetatud toiduained välja võtta – nisujahu, tärklis, porgand, kapsas, riis. Eneselegi üllatuslikult kurvastas mind aga hoopos musta leiva puudumine. Ma ei põlga üldiselt ära ka valget saia kuigi valiku korral võtan ikka enamasti must leiva, ja pärmitaigen on ju mu väga hea sõber aga vaadates seda kuivetunud lumivalge rõstsaiaviilakat söögikorrast söögikorda…. Hakkasin mõtlema, et millest ta tehtud on. Ja siis mõtlesin veel sellest, millest nood va leivad meil tänapäeval üleüldse tehtud on. Seda ma tean, et paljud mustad leivad on pärmiga kergitatud ja üldiselt neid ma väldin. Ning eks heidan ikka pilgu ka  koostisosade nimekirjale ning püüan vältida seda, et too päris küüünrapikkune on.

Huvitaval kombel (üü, ended-ended) toodi mulle just eile üks põnev raamat lugeda – Andrew Whitley Bread matters. Why and how to make your own. Hr Whitley on valjuhäälne kodutehtud/orgaanilise/puhta ja mis kõik leiva eest võitleja. Tema muidugi ei näe, et ükski Briti suurtööstuse toodetud leib söögikõlbulik oleks. Üldiselt ma sellist paanikat väga ei salli, et õudne-õunde kõik on keemia ja mürke täis jne jne. Ja natuke tahaks ikka loota, et UK ja Eesti pole päris võrdusmärgiga. Aga üldjoontes on Whiltey’l mõistlikud ja täiesti aktsepteeritavad argumendid (minusuguse lihtsameelse jaoks, kindlasti leidub kaklejaid). Eks see nii ole, et otsast hakatakse midagi parendama (näiteks jahu kvaliteeti), tulevad uued ideed peale, parendatakse jälle… Mingit omadust ühe asja lisamine parandab, aga võib olla teist jälle halvendab. Midagi pannakse harjumusest, midagi sellest et odavamalt saaks jne. Mina isiklikult arvan, et ega aega tagasi ei keera ja paratamatult mõned asja jäävad, ei ole meil enam paleoliidikum ega ka 100 tagune autovaba aeg, nii tuleb arvestada ka sellega et muutume nii meie kui me ümbrus (oi, ilge targutamine, palun vabandust). Igastahes, enne üldse küpsetamiseni jõudmist võtab raamat läbi kõik vajalikud ja mittevaljalikud koostisosad, eetilised aspektid (tõerääkimine siltidel jne), värskuse ja tervislikkuse jne. Kokkuvõttes on sõnum vist et mida vähem mingit lisakama seda parem (sest tegelikult tomimub piisavalt keemiat ka väga lihtsas taignasI ja teiseks – aega. Leib tahab aega.

Ja siis ma mõtlesin, et ajaviiteks püüaks läbi suurepärase interneeduse vaadata mis on neis leibades-saiades mida ma ikka vahel ostnud olen. Ega ma väga ei viitsi poes neid võrrelda, ma ei leia, et sellist tegevust saaks nimetada eluviisiks. Ma ütleks, et nii võib elu pigem sust mööda minna (ai, veel targutamist). Aga nagu ma ütlesin, midagi ma siiski jälgin ning olen andnud lubaduse arstile (ja iseendale) veel jälgida.

Ilusa kommenteeritud tabeli tegin:

leib (sry, ma tahtsin seda pildina panna aga praegu ei nuputanud välja)

Ilmselt on neid tootjaid veel, ma ikka aga ajalt teen katseid igasugu väiketootjatega ja Tartus on meil veel turg ja taluturg. Mõned lihtsalt huvitavad asjad jäid  veel silma:

  • Lõuna pagaritel on selline äge soolaleivatoode.
  • Tootjate Euroleib ja Europagar tooted on kuidagi vähe kutsuvad, kummalgi pole nagu ka tooteinfot eriti…
  • Selles eelpoolmainitud raamatus on palju lisatavatest ensüümidest juttu. Üks koht kus tegelikult ka silma jäi koostisosade nimekirja on siin.
  • Hiiumaa ja Saaremaa kraami ikka rändab ka korvi.
  • Tahaks kuidagi kutsuda üles vähem sellist kraami tarbima, see värvikirevus ei tundu kuidagi õige lihtsalt.
  • Ja kui kellelgi tekib ikka soov oma toitu “vürtsitada” siis tootevalik selleks asub siin.

Vat siis millega tegelen. Püüan igatahes päris evelinilveseks peast mitte minna aga võimalik, et jõuan ka teisi tootegruppe läbi vaadata. Lõpetuseks kolm olulist asja veel:

1. Post-hospidaliaeg võiks tulla veel rohkem (leiva)küpsetamisele pühendunud.

Huvitav, kas sour dough võiks lõpuks Eestis ka popiks saada?

2. Tänane õhtusöök oli juba uue dieediga. Ja kui see on nüüd tavatoit vähendatud soolasisaldusega nagu lubati siis ma olen rahul!

3. Vikipeediat tuleks ikka aidata, aganaleiva pilt puha puudu! (üleskutse)

Tšu-tšu-frei!