aasia-pärane

Cheung Fun ehk

kui sul on liiga palju vaba aega siis võid ise riisinuudleid teha.

...

Mina enam-vähem jälgisin retsepti ja juhendeid blogist The Woks of Life. Aga.

  1. Ilmnes, et mul ei ole wheat starch’i. Järelikult tuli rahulduda tavalise tärkilisega. Mis toimis enam-vähem. Aga siis ma avastasin sahvrist mingi sticky rice starch’i ja panin natuke seda juurde. Ei saa vanduda, et paremaks läks. On ka väga võimalik, et ma sain lihtsalt osavamaks.
  2. Veski-Mati riisijahu on vist liiga jäme. Minu meelest eelmine peenem aga ma ei tea kes tolle tootis.
  3. See pannipõhja katmine ja  vesivannil aurutamine on selline harjutamise asi. Ja selleks pole ilmtingimata vaja wokki.
Näete, töötab küll

Näete, töötab küll

Krevetitäidis

Krevetitäidis

Imeline rull

Imeline rull

Väga apetiitseid pilte ei õnnestunud saavutada. Aga päris hea oli. Toitev kindlasti.

 

Nizami Sibj Kathi

Kõik on uus… märtsi… eelviimasel nädalal… Tegelikult ei ole midagi üleliia uut. Ehk vaid see, et ma kõbisin nüüd lõpuks veidi blogi välimust. Suur pettumus tabab nüüd kõiki läbi erinevate reader’ite (kuidas neid eesti keeles nimetatakse?) lugejaid, kes ummisjalu tõttavad vaatama uut kujundust ning leiavad eest enamvähem samasuguse nagu enne.

  • Uuel kujundusel on kuupäev postituse lõpus. See häirib mind veidi.
  • Kui parempoolne tulp ära võtta, siis on kujundus ehk natuke liiga lai. Ma lootsin, et on võimalik näiteks piltidega teksti kitsamasse tulpa jebida aga ilmnes, et see on keerukas.
  • Parempoolne tulp on ainult veidi muudetud aga lisandunud on sotsiaalmeedia lingid, sest ma lihtsalt olengi nii popikas.
  • Kalaprojekti alla sai linke ja pilte juurde, parem hilja kui mitte kunagi.
  • Uue hingamise (mis pole küll veel täiuseni arendatud ja ei tea kas sinna eales jõuab) on saanud see veider Süüa!!! osa. Juttu oli seal ennegi metsikult ja ma ei tea kas keegi viitsis seda skrollidagi. Nüüd püüan kätt rohkem pulsil hoida kasvõi erinevaid viiteid linkides. Ja pilt! Pilti peab saama.
  • Pisiparandusi jagus kõigi alajaotuste alla aga esialgne plaan postitusi ülelugema hakata ning vähemalt mõned kirja/trükivead parandada pole veel hoogu sisse saanud.

Aaand now for something completely  different….

Mulle avaldatakse survet välja mõelda, mida kevadisel kodurestoranipäeval pakkuda. Üks võimalus oleks teha midagi korralikult vürtsikat (mitte nagu ketšupiga kanatiivad). Retsept tuleb sellisest raamatust nagu 80 toiduga ümber maailma. Kas te juba saate aru, et ma püüan viimasel ajal oma raamaturiiulit revideerida? Ah? AH?

...

Leheküljelt 112, vürtsikad köögiviljavrapid (Nizami Subj Kathi)
(ma natuke modifitseerisin ja ajasin kogused paigast ära, vürtsi sai nii palju kui oli retseptis neljale)

Täidis:

  • õli
  • 1 tk vürtsköömneid
  • väike tükk ingverit, peenikesteks ribadeks lõigatud
  • 1 tšilli, peeneks hakitud
  • 1,5 punast sibulat, õhukeselt viilutatud
  • 2 porgandit, ribastatud (tõlkija on arvanud, et kangideks; no ei ole ikka küll…)
  • valget kapsast, õhukeselt viilutatud
  • peotäis värskeid shiitake-seeni, viilutatud
  • 1 tl jahvatatud tšillit
  • 1 tl jahvatatud kurkumit
  • 1 tl jahvatatud koriandrit
  • 1/2 tl garam masalat
  • 1/2 tl soola
  • 5 muna rulli keeratud omeletti (originaalis oli paneer-juustu, ilmselt sobiks ka tofu)
  • 1 sl sidrunimahla
  • soovikorral hakitud koriandrit

Täidise valmistamiseks kuumuta vokil õli, lisa vürtsköömned ja prae kuni need hakkavad praksuma. Lisa ingver, hakitud tšilli ja sibul ning prae kuni sibul pehme. Seejärel lisa porgand, kapsas, seened ja prae veel nii u minut. Seejärel lisa jahvatatud vürtsid ja sool ning sega ilusti läbi ja lase veel 2-3 minutit haududa. Kui köögiviljad on parajalt pehmed aga ikka veel krõmpsud, lisa omletiribad ja sega läbi. Võta pann tulelt, viimistle sidrunimahla ja koriandriga.

Tortiljadega saab aga sellist ägedat asja teha, et (kikerherne)jahust ja veest segada üsna vedel tainas (originaalretsept väidab, et taigen peaks olema “sile tihke tainas” – see ei tööta mu meelest). Maitsesta see soola, kurkumi, tšilli ja hakitud koriandriga. Kuumuta pannil veidi õli. Mäkerda tortilja mõlemalt poolt taignaga ja prae siis (samuti mõlemalt poolt). Sellisel kujul on tortilja minu meelest paremini vormitav ja ei lähe nii kiiresti ka kõvaks.

Edasi on juba üsna iseenesestmõistetav – keera täidis tortiljasse ja söö ära.

Ahjus küpsetatud mee-seesamikana

...

Ma ütlen kohe alguses ära, et see “ahjus küpsetatud” (mida lugedes mõtled: ješ, šal-lal-laa, küll on lihtne, ei pea panni määrima) on petuvärk. Ja muidugi küpsetada tuleb ka aga kõigepealt ikka kärsatad pannil. Retsept on internetist aga ma tegelikult nagu kaldusin sellest kõrvale, riskides sellega, et mõni kohtukull tuleb mind jõllitama, viidet siiski ei pane.

  • 4 kanafileed. Ole tark ja ära osta kanafileed vaid visualiseeri võrdne kogus kintsuliha ja osta see. Lihtsal põhjusel, et kui fileed nii kaua ahjus küpsetada nagu siinses retseptis tarvis, on tulemus varem või hiljem aga suhteliselt kindlalt kuivapoolne.
  • u 1 dl kartuli- või maisitärklist
  • 3 muna
  • soola ja pipart
  • praadimiseks õli
  1. Eelkuumuta ahi 175°C, lõika kanatükid parajalt ampsu suurusteks, maitsesta soola ja pipraga (kanaliha puhul võib soolaga olla väga tagasihoidlik või isegi üldse mitte luhvtitada).
  2. Pane tärklis paraja suurusega kilekotti ning siis lisa sinna kanatükid, raputa ja saputa kuni need on kõigiti tärklisega kaetud.
  3. Klopi munad kausikeses lahti ja pane pann tulele. Siis võta kotist järjest kanatükke ja kasta need muna sisse ning siis pane pannile praadima. Prae kuni kuldpruunid.
  4. Kuniks kana praeb, sega kokku kaste.
  • u 140 g mett
  • u 90 ml sojakastet
  • u 60 ml ketšupit
  • u 60 g pruunisuhkrut
  • u 60 ml riisiveiniäädikat
  • u 1 tl seesamiõli
  • 1-2 riivitud küüslauguküünt
  • 1 spl tärklist (valikuline)

Kõik asjad on nii umbes, sest need kogused mis originaalretseptis olid tundusid mulle meeletud ja kui aus olla, siis mina paneks järgmine kord natuke vähem mett. Lisa spl tärklist ma lihtsalt unustasin aga tegelikult selle lisamine ilmselt aitaks vähendada küpsetamise aega.

Igastahes, kõik ained tuleb kokku segada ning siis valada praetud ja ahjuvormi asetatud kanatükkidele. Ning küpsetada ahjus 45 minutit (üsna palju onju?) või kuni valmis, iga 15 minuti tagant segades.

Valminud kanatükikestele puista kaunistuseks seesamiseemneid.

...

Obstöönsed kõrvad

Tegelikult ei olnud alguses üldse kõrvad. Vaid oli hoopis Baby back ribs with sticky Chinese sweet and sour sauce (ajakiri delicious. juuli 2010, lk 76).

...

  • 2 kg ribi

Keetmiseks:

  • 200 ml sojakastet (saab ka vähemaga hakkama, pealegi mul oli tume
  • 100 g hele pruuni suhkrut
  • 2  spl Hiina viievürtsisegu
  • 6 tähtaniisi
  • 5 tl tšillihelbeid
  • 2 sibulat, kooritud ja poolitatud
  • 5 cm tükk ingverit, jämedalt hakitud

Marinaad:

  • 150 ml tomatiketšupit
  • 45 ml magusat sojakastet
  • 45 ml riisiäädikat
  • 30 g pruuni suhkrut
  • 1 1/2 tl tšillihelbeid
  1. Aseta ribid külma veega suurde potti ning lisa kõik ülejäänud keetmise ained. Lase keema tõusta ja siis keeda vaiksel tulel 35-40 minutit (aega-ajalt võib vahtu võtta, mulle tundus see küll suht mõtetu).
  2. Lase ribidel vedelikus jahtuda. Ja siis õngitse ribid sealt välja ning viska vedelik minema.
  3. Sega marinaadi ained, pane jahtunud ribid marinaadi ning kogu kupatus minimaalselt 3 tunniks  aga soovitavalt üleöö külmkappi. Mul polnud nii palju mahti. Nii et ma hoopis liikusin järgmise tegevuse juurde edasi.
  4. Aja grill või ahi kuumaks ning küpseta (toasoojad) ribid, aega-ajalt marinaadiga pintseldades.

Aga kõrvad te küsite? Ma lugesin kunagi Fuchsia Dunlopi raamatut Shark’s Fin and Sichuan Pepper ja sealt jäi meelde, et Hiina köögis on väga tähtis tekstuuride erinevus. Ning siis ma mõtlesin, et võiks teha hiinapärasele lauale midagi veidi teistmoodi. Tundus, et seakõrvad on selline suht lihtne ja ühtlasi laialdaselt saadaolev kraam, millega katsetada. Ühesõnaga ma keetsin selles leemes mis ribidest üle jäi ka mõned kõrvad. Jahutasin ja siis enne serveerimist lõikasin parajateks tükkideks ning praadisin natuke pannil, lisasin veel tšillit. Seda muidugi tuleb öelda, et oleks pidanud kohe peale praadimist sööma, sest seistes juhtus see mis ikka süldi liimmaterjaliga juhutub ehk kogu asi kallerdus suht monoliidseks tükiks. Polnud lugu, need kes krõmpsust kõrvast lugupidasid said tükid lahti nokitud. Kes säärast kraami aga nii kui nii obstöönseks peavad, neil muidugi suva 🙂 Kõigele vaatamata, soovitan ebatraditsioonilisi kõrvatoite.

...

Kana vannitamine

Jaanuarikuisest Jamie ajakirjast märkisin ära päris mitu retsepti mida katsetada. Kõige kahtlasem, aga samas üsna huvitav tundis “Kylie’s poached chicken” Hiina uut aastat tähistavate retseptide seast (lk 57). Ja tegelikult kui too kana valmis sai, siis ma polnud sugugi kindel kas seda ikka tasub jagada. Maitsev, jah, isegi väga. Aga selline kanaliha leotamine on tegelikult ikka natuke ohtlik, mulle vähemalt tundub. Ning kuna ma olin samal päeval juba toorest muna sisaldavat tainast lusikalt lakkunud, siis otsustasin pärast kana lahti lõikamist selle veel korraks keevasse puljongisse tagasi sulpsatada. Kahtlus siiski jääb, et ehk polnud see tarvilik, aga eks see jää igaühe enda otsustada (olgu öeldud, et lisakeetmine mingit suurt katastroofi kaasa ei toonud).

Teguviis on ise selline:

  • Üks 1,6 kg kana (mul oli tegelikult nati suurem)
  • Serveerimiseks jahvatatud valget pipart

Puljong:

  • 6 liitrit külma vett (seda on tegelikult krdi palju)
  • 750 ml shaoxingi veini või kuiva šerrit (asendasin sake ja veiniäädika seguga)
  • 8 talisibulat
  • 12 laiaks litsutud küüslaugu küünt
  • umbes 15 cm ingverit, viilutatud
  • 45 g meresoola

Kaste:

  • 50 ml heledat sojakastet
  • 20 g suhkrut
  • 1 pundi koriandri varred, peenikeselt hakitud
  • 2-3 cm ingverit, peenikeselt hakitus
  • 5 küüslaugu küünt, purustatud
  • 2 talisibulat, peenelt viilutatud
  • 2 sl linnaseäädikat (asendasin valge veiniga)
  • 1/2 tl tšilliõli
  • 1/4 tl seesamiõli

Kana vannis

  1. Pane kõik puljongi koostisosad potti ja aja kogu kupatus keema (võtab omajagu aega). Siis alanda kuumust ja lase vaikselt podiseda u 40 minutit.
  2. Loputa toatemperatuuril kana külma vee all. Kui on, lõika ära kogu üleliigne rasv. Lase puljongil jälle keema tõusta ja siis pane kana potti, rinnak allpool, kana peaks olema täielikult vedelikuga kaetud. Ja nüüd leota kana täpselt 20 minutit (puljong ei tohi keeda, isegi podiseda ei tohiks). Peale 20 minutit, võta pott tulelt ja lase kanal toatemperatuuril soojas vannis istuda. Mitte mingil juhul ei tohi potile kaant peale panna. Kolme tunni pärast õngitse kana ettevaatlikult puljongist välja ja pane alusele nõrguma ning jahtuma. (Puljongist võid suppi keeta*)
  3. Tee kaste – sega kõik ained kokku.
  4. Aseta kana lõikelauale, rinnak üleval. Terava noa või kirvega poolita kana pikuti. Lõigu tükkideks**, pane alusele ja vala peale kaste ning veidi valget pipart.

Ei ole just kõige fotogeenilisem kana, aga eks oli ka muid probleeme

Olgu veel lõpetuseks öeldud, et kana on väga hea olnud ka teisel ja kolmandal päeval. Nii et ilmselt midagi selles vannitamises ikka on.

—————

*Ja nagu ma mainisin on seda kanapuljongit oma jagu, annab ise süüa ja jagub ka jänese sõpradele ja sugulastele.

**Bla-bla on juttu ka kuidas, aga tegelikult ma arvan, et võib nii nagu oskad.

Kleebud kanatiivad

Grilli ümber on juba täitsa lumeta sõõr tekkinud. Vaid veidi kannatust veel ja mätas ongi kuiv. Soojendusharjutusi võib teha ka tubaselt. Oma Maitse aprilli numbris on päris mitmeid retsepte kanast. Allolev on siis leheküljelt 15, vürtsikad kanatiivad. Ning väärivad jagamist sest mu meelest said täpselt parajalt vürtsikad, magusad ja hapud.

  • 12 broileritiiba

Kaste

  • 50 g võid
  • 0,5 tšillit (panin terve, sellise väiksema poolse)
  • 5 küüslauguküünt*
  • 3 loorberilehte
  • 1,5 spl sojakastet
  • 3-4 spl pruuni suhkrut
  • 1 laimimahl
  • pisut laimikoort
  • vett
  • rohelist sibulat ja seesamiseemneid

Kõige päält lõigu tiivad väiksemateks juppideks, maitsesta soola ja pipraga ning küpseta 200°C juures u 20-25 min või kuni valma. Siis kastme tarvis sulata või kastrulis, lisa hakitud küüslauk**, tšilli ja loorberilehed. Kuumuta segades, kuni küüslauk muutub kuldseks, seejärel lisa sojakaste, suhkur ja laimimahl. Sega ühtlaseks ning vajadusel vala juurde nii palju vett, et saaksid ühtlase glasuurja kastme***. Kontrolli maitsestust ning vajadusel lisa suhkrut või soola ning aroomi jaoks riivitud laimikoort. Sega hästi läbi küpsete kanatiibadega ja hoia serveerimiseni soojas****. Serveerimiseks puista pääle rohelist sibulat ja seesamiseemneid.

Lõpetuseks üks popikas lugu, mis peaks meelde tuletama, et varsti! varsti! varsti! saab jalgrattaga sõita 🙂

—————

* Ma õppisin hiljuti uue sõna – küsla. Allikaks Onu Myrka Toidublogi ja ma kahtlustan, et see on miski mulgi murre 🙂 Aga kuna ma pole täievereline mulk, siis ei ole veel osanud seda päris hästi sõnavarasse meldida. Mulle tundub, et see sobib rohkem sellistesse vabakäe retseptidesse, kus kirjelduses on näiteks “lisa veidi küsla” vms. “5 küünt küsla” ei kõla enam nii boheemlaslikult…

** Mina lasin ikka pressist läbi, saab meeldivam.

*** Vett ei läinud tarvis.

****Panin lihtsalt natukeseks ahju tagasi.

Postitus mis algab nukral noodil

aga lõppeb lootusrikkalt. Nukker noot tuleb sellest kui ärgata märtsi viimasel esmaspäeval ning väga kudend tunne on. Tallinn-Tartu lend ei saanud öösel vist maanduda (äkki tugeva tuule tõttu), igastahes ärkasin ma selle tiirutamise peale üles ja enam korralikult magama ei jäänud (ja ei, ma ei ela Ülenurmes ja jah, mul on vist midagi viga). Siis veel see tuumatalv. Täna ärgates tuli mulle meelde üks koht “Trollitalvest”. Otsisin raamatut ja ei leidnud, kõik teised Muumitrollid on olemas, põhilist mitte. Urr.

Guugeldasin selle koha siiski välja:

“Go ahead and sing,” muttered Moomintroll, cross and about to cry. “Sing about this horrible winter, with its black ice and its hostile snow-horses and other creatures that never appear, but hide away and are altogether strange.” Moomintroll trudged along up the slope, kicking snow as he went, the tears freezing on his snout.

Aga. Pärastlõunal tuli päike jälle välja. Semulas kuulutati, et nädala lõpuks lubatakse plusskraade nii öösel kui päeval ja äikest. Nii et ehk ikka ei ole kõik veel kadunud 😉

 

Esimene on lihtsalt ilupilt, teine teriyaki seafilee.

Ja täna kuulame vahelduseks natuke popikat mussi: