deep-fry

Mida laupäeval ei saa

Mõtlesin seda asja nii ja naa pidi ning otsustasin, et tuleb ikka ülevaadata. Ja tühja käega tundus imelik minna. Seega ta-ta-daa, laupäeval olen siin/seal:

Ja seetõttu, nagu ma alati enne tähtsaid toitlustamisüritusi (khm) teen, on mu pere ja sõbrad pidanud see nädal sööma erinevaid eksperimentaalseid tooteid. Üks neist oli hernepesto. Ja kuigi ega tal häda ei olnud, siis mulle tundus, et ma ei saanud seda va maitset päris paika timmitud. Ühesõnaga, seda ma laupäeval ei paku.

Pestot sai omajagu ning oli selge, et mitte keegi seda niisama saiaga sisse ei vohmi. Siis mulle meenus vana tõde (mille üsks suuremaid eestkõnelejaid on kindlasti Paula Deen), et kui asi on hea, siis on see deep-fry‘tult veel parem. Jamie Oliveri raamatus “Jamie kodus” on olemas ka täitsa reptsept, tõsi põldoast, selliste pallide tegemiseks (lk 163). Mina panin pestole lihtsalt ühe muna ja saiapuru juurde ning saingi paraja möksi.

Läksid kaubaks küll. Mina oleks ehk eelistanud kastmena midagi teravat, aga hapukoor oli kah täitsa hea.

Advertisements

Uitmõte

Tegelt ega väga sügavat mõtet ei ole, aga ma ei oska eriti nendele siin-on-hunnik-pilte-millest-eraldi-postitusi-vormida-ei-viitsi postitustele pealkirju panna, nii et püüan siis ühe uitmõtte ka siia piltide vahele keevitada.

Makaron. Maailma lihtsaima ja parima tomatikastme ning tiba juustuga.

Sattusin hiljuti sellisele seltsingu vormile nagu Cookbook Club. Kui ma õieti aru saan, siis selliseid seltsinguid on kahte sorti* – ühed kes võtavad raamatu ja siis kõik vaikselt katsetavad ja siis pärast kirjutavad (blogivad või säutsuvad), et kuidas ikka raamat oli ja kas ikka töötas jne. Ja siis teised võtavad raamatu ja teevad põhimõtteliselt peo. Sinna juurde muidugi kuulub ka katsetamine ja arutlus kuidas on aga põhiline on mu meelest, et saaks ühest raamatust palju erinevaid asju ära proovida.

Rabarberimuffinid Kreeka pähklitega (Nigella Lawson, Feasts)

Üks näide sellisest olengust on siin – Tea & Cookies ja teine The Cardigan & Cook. Täiesti eraldi lehe on teinud Charm City Cookbook Club  ja siis the cookbook club.

Juubeldamisest ülejäänud peotäiest ürtidest sai roheline pasta.

No vat, ja mõlgutan siin mõtteid, et mul on üsna mitu kokaraamatut. Aga nende läbi töötamisel siiani üsna vähe süstemaatilisust. Ja jõudlus pole ka kiita. Ja kuigi ma tunnen üsna mitmeid söödikuid, siis kas oleks võimalik leida, näiteks siinsamas üks üleskutse tehes, ka mõned isikud kes sellist klubi (ma mõtlen, pigem seda teistsort) tahaks teha? Tartus? Orgunni vankrit ma võiks vedada, kui kõik surnud rebased väid käpad püsti tõstaks ja “hoo” hüüaks. Näiteks kommenteerides. Või kui ei julge siis võib meili ka saata laualampwordpress@gmail.com**

Petis marineeritud kanafileed küpsisepuru paneeringus (Nigella Lawson, Feasts)

PS. Üldse mitte teemaga seotud, aga vaadake kuidas vanasti lõustu pildistati – siin.

———

*ma siin nüüd väga sügavuti muidugi ei kaevanud, vabandan sügavalt kui minu säärane väide tõene pole.

**ma olen mõningase staažiga organiseerija-asjapulk. Ja tegelikult ma tean, et sellisele nimetule, üsna hägusele mölale ei tule ühtki vastust, välja arvatud juhul kui a) kellaajas, kuupäevas, ettekande pikkuses või pealkirjas pole tehtud silmariivavat viga (kuna neid ei ole, siis see võimalus langeb ära);  b) või ma mingil muul moel riivan lugejat, sest märge rsvp, ei ole selleks siiani veel piisav olnud. Aga, ega ma ei nukrutse, see oli ju kõigest uitmõte 😉