hoidised

Compotée tomates cerises et vanille

Sellest tuleb nüüd üks veidi teistmoodi postitus, lihtsalt sellepärast, et kolm päeva olen ma mingeid mõtteräbalaid edasi-tagasi veeretanud ja pole nagu saanud kätte seda õiget otsa, et korralik postitus (selline kus on ikka sissejuhatus ja erinevad osad oma vahel seostatud) kirjutada. Mõtlesin siis, et teeks hoopiski nii, et traagelniidid jäävad ikka kõigile näha. Esimene lõik, mis inspireeritud pealkirjast sai selline:

EI. Ma ei teinud kompotti ehk siis hoidist. Sest ma üldse ei taha see aasta hoidistada. Kuigi hapukurki peaks ehk siiski veidi panema külmkappi… Ja suvikõrvitast ma vist ka ei pääse… Ja nats mahla nii kui nii juba sai tehtud…

Nüüd tekkis dilemma, kas lisada kohe pilt või jahuda edasi. Ah-ei, tundub et võib edasi lasta.

Aga kuna see kompott ei olegi tegelikult nagu kompott ning kõik on järjekordselt väga piinlikult lihtne siis käsi kibeleb ja mõte kiheleb, et peaks ruumitäiteks ja muidu rahva lõbustamiseks midagi veel kirjutama. Aga mis see olla võiks? Midagi põrutavat pole nagu juhtunud. Eelmisel nädalal, kuna ma vahepeal tundsin end suhteliselt väsinuna* ja lisaks olen selline no life‘ar, süvenesin Youtube’i staaride ellu. Kui ma lisaks veel, et tegin kontentanalüüsi vms, kõlaks see ehk isegi mõistliku tegevusena aga tegelikult ma lihtsalt vahtisin mingeid populaarsemaid kanaleid. Ja ma ei oskagi kohe seisukohta võtta, see on ikka mingi alternatiivne maailm. Või äkki on praeguseks tegemist juba mainstream maailmaga?

Oookei, ilmselgelt ma jõudisin mingisse kohta kust edasi minna on suht keeruline. Hajutaks tähelepanu ühe pildiga, liigendab teksti ja on natuke “põnevam”.

...

Eelmist lõiku kirjutades oli mul mingi hägune idee kuhu ma välja tahtsin jõuda. Ühesõnaga, kohati vaatasin hämmastusega, kohati imetlusega ja kohati ikka väga kohtlaselt. Ja mul on vist kaks pointi. a) Kas neil inimestel privaatsust ka on? Näiteks on popid fallow me around videod ja toatuurid jne. Aga äkki muidugi ongi seegi seal kõik näivus ja make belief. b)….

Punkt b oli mingi kobin huumori kohta. Selle kohta kuidas on ikka imelikku ja kuidas mu endagi huumorimeel on imelik ja viimasel ajal paistab, et jääb ette nii mulle endale kui teistelegi (28 Daria tsitaati igaks elujuhtumiks). Aga mul läks meelest ära mis ma tahtsin öelda. Nii et hoopis – tomatid!

Tomatid. Ja üks tšilli

Kirsstomatid. Ja üks väike kollane tšilli

Ostsin 1,3 kilo kirsstomateid Tartu turult. Oleks keegi mulle veel paar aastat tagasi öelnud, et meie avaturult on võimalik osta mingitki tomati peale sordi “punane”, ma oleks arvanud, et mingi rõlge nali. Aga kujuta sa vaid ette, elu ikka läheb paremaks.

...

See väike kollane tšilli mis ülemisel pildil – see on ostetud ühe habetununud vanamehe nässi käest, kes müüb ka erinevaid tomateid. Ja mis ma oskan öelda, ma tegin sellega ühe paprikaplödi (sellest tootest kuhu seda vaja oli ma kirjutan kunagi hiljem vast) ja kuigi ma röstisin teda ning seemneid ei kasutanud siis väikeste tuleneelaja lapsukeste aadresse oleks tarvis küll 🙂

Kirsstomatid vaniljega (Rachel Khoo, The Little Paris Kitchen, lk 265)

  • 500g kirsstomateid
  • tera soola
  • 3 spl suhkrut (pärast muidugi mõistsin, et oleks võinud ehk ka mesi olla)
  • 3 spl oliiviõli
  • 1 vaniljekaun

Ma kaldusin veidi kõrvale originaaljuhendist aga igaks juhuks toon selle ära, sest minu meelest olid tegevused veidi vales järjekorras – mina paneks kõigepealt ahju soojenema, siis segaks õli kokku ja siis poolitaks tomateid. Aga originaal on selline:

Tomatid tuleks poolitada ja laduda ahjuplaadile lõikepool üleval. Siis puistata peale sool ja suhkur ning jätta nii kauaks toatemperatuurile seisma kui õliga tegeled. Pane õli väiksesse kaussi, lisa vaniljekaunast välja kraabitud seemned, sega. Lisa ka kaun ja lase 15 seista (infuse). Eelkuumuta ahi 120°C.

Vala õli tomatitele ja küpseta 50-60 minutit (mul läks isegi 80 vist kokku).

Serveeri soojalt või külmalt, püsib külmkapis paar päeva ja sobib väga hästi mõne Juustukuningate poest pärit vanema juustuga. Neid ma olen valmis reklaamima kohe heast südamest, aga ka suurest hirmust. Kõrvalolev veinipood juba pandi kinni ja ma ei taha juustupoest ilma jääda, sealne kraam on ikka päris, mitte nagu enamik seda kummi supermarketis.

Juust muideks on viimane jupp ühest Dubrovnikust pärit kitsejuustust.

Juust muideks on viimane jupp ühest Dubrovnikust pärit kitsejuustust.

Postituse lõpp pidi tulema sellest, et huvitaval kombel näitab blogi statistika, et viimasel kahel päeval on väga aktiivselt rünnatud Kodukokkade lehe kaudu** (täpsemalt hoidiste alajaotusest) hoopis mu kahte kurgihoidist. Üle viiekümne kliki minigile vanale asjale minu tagasihoidlikus koerablogis on päris palju ja sunnib küsima – on’s kuskil mõni suurem kurgikoorem randa uhutud?

Ja veel päris viimase nätaka tahtsin anda süsteemiadminnidele – paistab, et keegi näeb kõvasti vaeva neist gif’e vorpides. Sellisel puhul takib mul ikka küsimus kas üks omade seast või pigem nagu Estonian Moments’i puhul, et mingi välkar.

Ha-haa, ja ma saingi jälle postitusega maha!

——

*Seda on raske kirjeldada selle va haiguse väsimus on veitsa teistsugune kui eemm, noh, normaalne väsimus. Ja ega ma pihta täpselt ei saa veel millest see oleneb ja kas nüüd on hoog või magnettormid Päikesel aga ma püüan. Ja tegelikult on see teema suhteliselt ebahuvitav, nii et ma rohkem eriti ei peatukski sellel.

**Lisaks oli eile mingi suht aktiivne FB päev.

Kaks kurgihoidist

Marineerisime vennakesega kõvasti kurke, tervelt 16 purki on nüüd. Aga osad kurgid olid suht ülekasvanud marineerimiseks. Nii et siis hapendasin kuhja ja tegin salatiks. Peab ütlema, et mõlemad salatid said väga head. Need on nüüd külmkapi hoidised.

Ma ütleks, et pigem sibulane kui küüslaugune

Küüslaugune kurgisalat (inspiratsioon Suitsu-Virkus-Kang, “Hoidised”)

  • Kurke, viilutada
  • Mõned sibulad, viilutada õhukeselt
  • Küüslauku, viilutada õhukeselt

Marinaadiks:

  • tilliõisikuid
  • suhkrut
  • 30% äädikat
  • sinepit
  • musta pipart
  • soola
  • mädarõigast

Mariaadi ained tuleks kokku segada, maitse järgi. Valada viilutatud kurkidel-sibulatele-küülaugule, segada. Lasta natuke seista ja jälle segada. Mul ei taht vesi kurgist kuidagi välja tulla, seega ma lisasin tilga Värskat. Siis tuleks salat üleöö külmkapis hoida. Järgmisel päeval purkidesse suruga ning külmkapis säilitada.

Oli tõesti krõmps

Värska kurgi salat (enam-vähem sama mis Veronika Nuter, 76 isemoodi hoidist)

  • Kurke, viilutatud
  • Tilli ja tilliõisikuid
  • (Punane) paprika või kaks
  • Peotäis mustsõstralehti
  • Küüslauku

Marinaadiks

  • soola
  • suhkrut
  • Värska gaseeritud mineraalvett
  • 30% äädikat
  • sinepiseemneid jahvatatud musta pipart
  • terapipart

Sega marinaadiained tsuti Värskaga, siis lisa ülejäänud Värska, nii et saaks piisavalt marinaadi. Vala marinaad teistele koostisosadele ja sega. Seda salatit võib hoida esimese päeva toatemperatuuril, siis tuleks aga purkidesse panna ning külmkapis säilitada.

Natuke päikest Narva-Jõesuust

Rillette

Külmad ilmad on tinginud selle, et tahaks süüa midagi toekamat. Ja juba mõndaaega liigub ringi rillette(s?), veel näiteks siin, ja siin, ja siin, ja võib teha ka lõhest näiteks.

Tuleb tunnistada, et seda soolaga külmkapis hoidmise osa ma seekord teha ei saanud. Põhjuseks tõsiasi, et pildil olev  purgike pidi hommikul juba Tallinnasse rändama hakkama ja niiviisi poleks see lihtsalt valmis saanud.

Ega siin mingit erilist kunsttükki ei ole. Meenutab veidi süldi keetmist 🙂

Üks imelik moos

Juhtus jälle nii, et keegi hea inimene ostis midagi ja siis ei söönud neid ära vaid jättis paremat aega ootama. Seekord oli tegemist paki kiividega. Ja nagu arvata on ei saa nende paremat aega kuigi kaua oodata. Ühesõnaga kui ma Taanist tagasi jõudsin oli olukord juba üsna kriitiline. Need mis veel kõlbasid said õuntega moosiks keedetud. Kuna ma pole kunagi varem kiivimoosist kuulnud, siis ma arvan, et see on imelik moos. Kuigi maitses hästi, just need seemned olid mõnusad. Nii et mine tea, äkki polegi imelik…

kiivimoos

Tegelikult ei tahaks ma üldse moosi keeta. Pigem teeks midagi toredat.

——–

Ma ei tea miks see pilt nii karvane täna on, enne kui ma teda lõikasin oli täitsa ok…

Uusi populaarseid hoidiseid

Tegelikult praegu ainult üks – kukeseened veinimarinaadis. Üldiselt on siin peres olnud vist hoiak, et kukeseen tuleb ikka kohe ära süüa kui metsast koju toodud. Et nii ikka kõige parem. Tegelikult, üks lora puha!

Retsepti au ja kuulsus kuulub jällegi sellele blogile siin. Ma tegin ainult paar tillukest muudatust – pipart mõned terad rohkem, kaneel pulbrina ja veel vist midagi oli. Aga põhimõtteliselt – kukekad said suurepärased. Kahju, et ma alles kukeseene hooaja lõpus nende hoidistamiseni jõudsin. Ehh, eks siis järgmine aasta ole targem.