india

Murgh makhani ja dahiwalla aloo

Ehk võikana ja kartulid jogurtiga maharashtra moodi (50 imelist India karrit, lk 94 ja 168)

Ma arvan, et mitte ükski India koduperenaine ei keeraks, ei hauas ega kuskil mujal, ringi kui ta teaks: a) suurema osa aastast pole Eestis võimalik tomateid kasvatada, b) me impordime eelneva puuduse korvamiseks Marokost plastmasstomateid, b) eelnevat silmaspidades oleks tegelikult täiesti mõeldav asendada tomatid konservtomatitega. Mina asendasin osa, ja paha see kindlasti ei teinud. Muidu on tegemist sellise maheda karriga ja hea oli ikka.

Ma ei saanud seda kartulitele peale käivat pudi päris püreeks, aga see on põhiliselt mu enda viga. Ja 3-4 rohelise tšilli asemel otsustasin tagasihoidlikult 2 tükki panna, sai täitsa paras.

 

 

 

Jardaloo boti

ehk a-jee-ma-leidsin-oma-karride-raamatu-üles* ja tegin lambaliha aprikoosidega (lk 76). Ei jõua mitte ära kirjedadagi kui hea sai.

Ja järjest selgemaks saab, et selle raamatu juhendeid on soovitav täitsa täpselt järgida – oma aruga ma poleks eales viitsinud 13 minutit sibulat praadida, aga nii kui see valmis sai, oli selge, et täpselt selline see sibul peabki välja tulema.  Nüüd kus karri raamat leitud, saab ehk veel ka selles teemas osaleda.

——-

*50 imelist India karrit, Camellia Panjabi

50 imelist India/india karrit

Selveril olid paar nädalat tagasi miskid päevad jälle. Praegu on vist ka, aga need on nagu mingid uued juba. Igastahes, ma ostsin ma sealt Camellia Punjabi raamatu “50 imelist India karrit” (Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008). Või on see nüüd “50 imelist india karrit”?

Tegelikult 49.90 eest võin ma ka veidi ortograafilist pluralismi* taluda. Aga üldiselt oli see väga lummav lugemisvara. Esimesed 40 lehkülge annavad ülevaate nii india köögi filosoofiast kui karri levinumatest koostisosadest. Ja paneb mõtlema, et see on kõik ju väga tore, aga kas mul eales õnnestub kohtuda näiteks lõhnava kruvipuu essentsiga? Või tuvastada kodumaisest kaubandusest ükski ära toodud kümnest tšilli sordist? Ma ei ole eriti lootusrikas. Aga nagu põhjalik studeerimine näitas, ei ole põhjust siiski veel kulpi nurka visata ja variatsioone on nii palju, et puuduvatest koostisosadest saab mööda hiilida. Esimene katsetuse jaoks valisin siiski karri, mille kõik koostisosad oli olemas või võimalik vürtsipoest** hankida.

kana ja kašupähklid tumedate vürtsidega/kaju chicken in kaala masala (mumbai) (lk 99)

(neljale)

  • 1 kg kanaliha, nahata (mina võtsin terve kana ja tõmbasin sellel naha maha ning lõikasin tükkideks, rümbast keetsin puljongi, 1,8 kg kanast jäigi umbes kilo kanti (fileed, tiivad, kintsud, koivad) järgi)
  • 100 g riivitud kookospähklit
  • 12 suurt küüslauguküünt, kooritud
  • 2,5 x 1 cm tk värsket ingverit, hakitud
  • 2 1/2 sl koriandriseemneid
  • 1 1/2 tl vürtsköömneid
  • 4 tervet kuivatatud punast tšillit (minu tšillid on Ungarist, oli teisi terve vanik paar aastat tagasi)
  • 6 tk nelki
  • 7,5 cm kaneelikoort
  • 225 g kašupähkleid
  • 1 suur sibul, hakitud
  • 5 tl õli
  • soola
  1. Lõika kanaliha 8 tükiks
  2. Rösti suurel pannil madalal kuumusel ilma õli ja rasvata kookospähkel, küüslauk, ingver, koriandriseemned, vürtsköömned, punased tšillid, nelk ja kaneel. 5 minuti pärast lisa 50 g kašupähkleid ja sibul ning rösti veel 10 minutit, segades pidevalt. Võta tulelt ja jahuta. Püreesta segu mikseris ühtlaseks pastaks, lisades 150 ml vett.
  3. Püreesta eraldi 25 g kašupähkleid vähese veega ja pane kõrvale.
  4. Kuumuta potis õli, lisa vürtsipasta ja prae 10 minutit madalal kuumusel. Lisa kašupähklipasta, maitse järgi soola ja prae veel 2-3 minutit.
  5. Lisa kanaliha ja prae keskmisel kuumusel 5 minutit. Seejärel lisa 600 ml vett, kata kinni ja lase 10 minutit madalal kuumusel küpseda.
  6. Lisa ülejäänud kašupähklid ja küpseta edasi, kuni kanaliha on valmis. Tulemuseks peaks olema paks ja tume tervete kašupähklitega karri.

Soovitatakse süüa roti’dega ning sidruniriisiga.

Ma valmistasin selle järgmiseks päevaks (raamatus on mitu korda märgitud, et nii on lubatud ja järgmisel päeval on karri veelgi parem. Juurde tegin Basmati ja pruuni riis (et oleks huvitavam 😛 ), kurgi-raita, soojendasin pitad ning improviseerisin ühe kapsa-redise-sibulasalati (raamatus on nii riisi, leiva, jogurti kui salatite retseptid ka).

Üht peab küll märkima – see karri tegemine on ikka üks paras võimlemine. Aga öeldi, et hea oli ja endale maitses ka. Ja raamat meeldib jätkuvalt ning tahaks sealt veel midagi meisterdada 🙂

————–

*Vabandust. Tuli selline lollaks väljend 😛

**See Tartu turu vürtsipood, nomaeivõi. Seal ilmselt on enam-vähem kõike. Aga. Miks kõik nii sassis on? Aaa! Ma ei kannata sellist korralagedust! Kõik võiks ju olla ilusates purkides ja veel ilusamate siltidega ja alfabeetilises järjekorras ja ja ja… Ei, seal uberikus on kõik õkva sassis. Kaldudes teemast kõrvale, siis alati kui vürtspood või vürtsid jutuks tulevad meenub Astrid Lindgren ja Kalle Blomkvist ning tema isa vürtspood, mis tõsi, oli vist midagi natuke muud (sest mäletan, et nad pätsasid sealt ju söögikraami). Samas, ma olen kindel, et meisterdetektiiv Kalle Blomkvisti isal oli väga korras vürtspood! Ja seal kindlasti lõhnas ka väga hästi 🙂