kana

Kana-kana-hakklihapallid, kleepuvas kastmes

DSC_6051_2

Halleluuja! Vahelduseks üks retsept. Ainult selle vahega, et hästi umbes sai tehtud. Ma vabandan ja mul on kahju

Pallide jaoks:

  • 2 pakki kanahakkliha (sama hea kui “purk hapukoort”, tegelikult 900 g oli mul)

Hakkliha maitsestamiseks:

  • pipart
  • riivitud küüslauku (nt 1,5 küünt)
  • riivitud sibulat (nt 1/2 väiksemapoolsest sibulast)
  • 1 tl hiina viie vürtsi segu
  • NB! Need kanahakklihad on salakavalad, enne kui soola näpid loe pakendilt koostisosi. Ma garanteerin, et seal on juba sool sees. Ja ma tõesti soovitan riivida küüslauku ja sibulat, sest kanaliha on nõnna õrnake.

Pallide veeretamiseks:

  • 1-1,5 spl tärklist

Praadimiseks:

  • Toiduõli (kui sul on imeline malmpann nagu mu, pole palju vaja!)

Kastme jaoks:

  • u 1- 1,5 dl ketsupit
  • sojakastet
  • laimi või sidrunimahla
  • pruunisuhkrut
  • musta pipart
  • schiracha kastet

Valmistamine:

  1. Mätsi kanahakkliha kokku meelepäraste maitseainetega.
  2. Teises kausis sega kokku kastmeained – tulemus peaks olema magus-hapu ja naaaatuke terav.
  3. Veereta hakklihasegust pallid (ampsusuurused). Kuumuta õli pannil. Enne pallide pannile panekut veereta neid kergelt tärklises.
  4. Prae pallid ja valminult tõsta kastmesse.
  5. Lase kastmes jahtuda.
  6. Torgi tiku/varda otsa.

Praadimise alternatiivid:

  • Võib ju proovida ahjus küpsetada
  • Kuigi on hooaeg jne, ma grillida ei soovitaks
  • Keetmine ei tule ka kasuks
  • Nooh, et frittida veel võib äkki
...

Intervjuu kadunud blogijaga (aka milleks sulle fritüür?)

Küsimus: Tsau-mis-teed?

Vastus: Ah, ei midagi. Ja kõike.

K: Kuidagi vaikne oled?

V: Ei ole, pigem ainult mölisen. Või noh, kirjutan kurje kirju näiteks.

K: Kellele? Miks?

V: Inimestele, kes püüavad muga tüli norida. Seejuures mina ei taha üldse tülitseda, ei tea kust nad äkki tulnud on? Ilmselt on midagi joogivees. Või on selles süüdi need kohutavalt tuulised ilmad. Ei saa ma aru kust see tuul tuleb, mu kausikujuline kaluriküla on ju nii sisemaa kui veel vähegi võimalik.

K: Jaa, see on üks elu suuri müsteeriume. Ma küll arvasin, et mingi loominguline kriis on vaikuse taga. Ei ole v?

V: Ei, otseselt nagu pole. Näe Instagrammis elu keeb, Facebookis küll vähem. Mõtteid on küll, hommikuti kui rattaga sõitmas käin (kuu ajaga olen umbes 180 km sõitnud, vaata siin on niii ilus pilt ka:

Väga veider

Väga veider

tuleb igastahes, igasuguseid mõtteid. Lisaks kuulan ma veel podcasti Spilled Milk. Sealt tuleb hulga häid mõtteid, täna näiteks vahvlite osas. Üldiselt aga pigem suunal, et me suudaks ju kindlasti Eestis ka ühe korraliku toiduteemalise podcasti püsti panna, või kuidas?

K: Noo-jaa. Ilmselt ainult siis kui sa end kätte võtaks ja seda kuidagi alustaksid. Aga kuhu mõtted kaovad?

V: Eem, tuulde? Ega ühtteist on teoks ka saanud.

K: Näiteks?

V: Noh mingi rumala nalja tõttu, oman ma nüüd fritüüri. Ja esimene fritüüriminegi tehtud.

K: Kuidas see siis juhtus?

V: Osta.ee juhtus. J. ikka vahest saadab linke parimatele pakkumistele (loe: veidratele asjadele) ja ütleb, et ma olen raha teeninud seal, tuleks endale midagi ilusat lubada. See oli pigem selline naljapakkumine, ma ei arvanud, et võidame. Nagu näha, valesti arvasin.

K: Mis oli alghind ja paljuga võitsid?

V: 50 ja 52. Kuluks oli veel Cargo. Igapäev ja päris raha eest ei ostaks. Ükskord elus diil.

K: Enne kui läheme fritüüri omamise ja käitlemise detailide juurde, selgita veidi lugejatele, miks? Miks sellise lollusega on vaja tegeleda?

V: Lihtne vastus on, et ei olegi vaja. Ma ütleks isegi, et suurele enamusele inimestest oleks tervislik selliste asjade peale isegi mitte mõelda. Tekitab ainult südame puperdamist. Aga sellele vaatamata võin ma täiesti kindlalt väita, et on hulk hilistes kahekümnendates-varastes kolmekümnendatest lapsemeelseid keda antud agregaat lõputult rõõmustas/rõõmustab. (Siinkohal olgu märgitud, et vanuste vahemik ei ole kindlasti eelmainituga piiratud). Lisaks on veel võimalus, et inimestele jääb lihtsalt aega ja energiat üle. Või pole sellega midagi paremat teha. Või tahaks hirmsasti praetud toitu aga panni ei ole.

K: Väga hea, sellega on siis umbes sama selge kui krokodillide lendamisega. Räägime nüüd natuke gabariitidest.

V: Välismõõte ei oska öelda, sisse mahub 4-5 liitrit õli, muu info oli kirjeldatud nii:

Osta.ee'st

Osta.ee’st

Tööstuslik on enam-vähem nagu öelda eelmise sajandi algusest pärit tooli kohta antiikne. Ja kolmefaasilisus ei osutunud tõeks.

K: Kas masin saabus kasutusvalmina?

V: Ei, juhe oli selline kolme ogaga, selle vahetas J. ära. Ja tervemõistuslik tundus seda ka pesta, J. keetis ja küüris üsna kaua. Olgem siiski ausad, ega fritüürimise juures sellisest pruunist kleepuvast tatist ei pääse.

K: Ja siis õli sisse ning fritüürima?

V: Enam-vähem. Õlis saab toidupoest, Rimis näiteks maksis 5 liitrit 8,45€. Hetkes võiks peatuda ja mõeda veel järgnevatele aspektidele:

  1. Õues on väga hea frittida. Ainus millega tuleks arvestada, et allatuult ei jääks ühtki tundlikuma ninaga kodanikku ega naabrite nööril kuivavat pesu.
  2. Kuigi ära mahub 5 liitrit õli, oleks parem siiski 4 panna. Sest 5 liitri puhul saab natuke rohkem friteeritavat kraami lisades, täiesti kindlalt õli üle serva keeta. Terrassilaudadele tuleb õliga immutamine väidetavalt kasuks.
  3. Mõtle läbi millest alustada, kuigi võid ihaleda kauaoodatud praekana, siis arvesta, et nii kui paned fritüüri midagi äsja jahus paneeritut, hakkab see jahu seal kõrbema ja hiljem pontšikuid enam väga teha ei taha, eksju? Me olime siiski täitsa targad seekord ja alustasime kartulitega.
  4. Kui on nii nagu nagu selle masinaga ja pole ühtki kriipsukest mis signaliseeriks kui palju kraade sees on, oleks hea omada termomeetrit.

K: Ja palju siis kraade sisse saite?

V: Kuskil 180°C kanti. See ilmselt oleneb veidi sellestki kui jaanipäevalik ilm on. Meil oli väga klassikaline.

K: Ja mis siis friteeritud sai?

V: Proovisime ühtteist, sh poekartuleid. Aga väike valik:

Kartul. Mullune (ei ole kuigi hea aga õnneks nüüd on otsas)

Kartul. Mullune (ei ole kuigi hea aga õnneks nüüd on otsas)

Chicken 65

Chicken 65

Chicken 65 (Indian Fried Chicken) – väga hea, mulle meeldis, küpses ilusti läbi ja oli kergelt vürtsikas.

Kalmaar

Kalmaar – napilt ei olnud kumm

Kana

Kana

Classic Southern Buttermilk Bathed Fried Chicken – väiksemad tükid olid paremad, sellise kondiga kana läbiküpsetamine võtab metsiku aja ja lõpuks pole ikka päris kindel kas sai valmis. Kaaluda eelküpsetamist.

K: See on kõik olnud väga põnev, ma usun, et lugejad leidsid siit palju inspiratsiooni. Kas sul oleks veel midagi lõpetuseks öelda?

V: Ei.

Rohkem vürtsi, vähem ketšupit


Rohkem vürtsi ja vähem ketšupit võiks järgmine kord panna neile va kanatiibadele. Muidu on väga lihtne teha. Nii lihtne, et puhtalt selle ja ühe niru pildiga ei julgegi te palge ette saabuda.

...

Krehvtised kanatiivad (raamatust Head Briti pubiroad, lk 47). Olgu kohe ausalt ülestunnistatud, et ma mingil veidral põhjusel ei lugegnud väga täpselt tegevuskäiku. Mistõttu on selline noh adapteeritud värk, ehk ei kaevata kohtusse ka 😀

  • 1 sl õli
  • 2 küüslauguküünt, riivitud
  • 2 sl vedelat mett
  • 3-4 sl ketšupit
  • 4 sl Worcestershire’i kastet
  • 2 tl sinepit
  • 2 tl Tabasco kastet
  • 8 kana pooltiiba
  • 2 sl soola ja pipraga maitsestatud jahu

Eelkuumuta ahi 200°C, sega kastme ained. Püherda kanatiibu jahus ning lao ahjuplaadile. Pintselda umbes 1/3 kastmega. Lükka 10-12 minutiks ahju, siis võta välja ja keera tiivad ringi ning pintselda veel kolmandikuga kastmest ja lükka veel u 10 min ahju. Selleks et fotogeenilisust saavutada, keera tiivad veel korra ringi ja pintselda viimase kolmandikuga kastmest, siis lase pealt kenasti  pruunistuda (kokku peaksid tiivad ahjus olema u 30 minutit).

Ahjus küpsetatud mee-seesamikana

...

Ma ütlen kohe alguses ära, et see “ahjus küpsetatud” (mida lugedes mõtled: ješ, šal-lal-laa, küll on lihtne, ei pea panni määrima) on petuvärk. Ja muidugi küpsetada tuleb ka aga kõigepealt ikka kärsatad pannil. Retsept on internetist aga ma tegelikult nagu kaldusin sellest kõrvale, riskides sellega, et mõni kohtukull tuleb mind jõllitama, viidet siiski ei pane.

  • 4 kanafileed. Ole tark ja ära osta kanafileed vaid visualiseeri võrdne kogus kintsuliha ja osta see. Lihtsal põhjusel, et kui fileed nii kaua ahjus küpsetada nagu siinses retseptis tarvis, on tulemus varem või hiljem aga suhteliselt kindlalt kuivapoolne.
  • u 1 dl kartuli- või maisitärklist
  • 3 muna
  • soola ja pipart
  • praadimiseks õli
  1. Eelkuumuta ahi 175°C, lõika kanatükid parajalt ampsu suurusteks, maitsesta soola ja pipraga (kanaliha puhul võib soolaga olla väga tagasihoidlik või isegi üldse mitte luhvtitada).
  2. Pane tärklis paraja suurusega kilekotti ning siis lisa sinna kanatükid, raputa ja saputa kuni need on kõigiti tärklisega kaetud.
  3. Klopi munad kausikeses lahti ja pane pann tulele. Siis võta kotist järjest kanatükke ja kasta need muna sisse ning siis pane pannile praadima. Prae kuni kuldpruunid.
  4. Kuniks kana praeb, sega kokku kaste.
  • u 140 g mett
  • u 90 ml sojakastet
  • u 60 ml ketšupit
  • u 60 g pruunisuhkrut
  • u 60 ml riisiveiniäädikat
  • u 1 tl seesamiõli
  • 1-2 riivitud küüslauguküünt
  • 1 spl tärklist (valikuline)

Kõik asjad on nii umbes, sest need kogused mis originaalretseptis olid tundusid mulle meeletud ja kui aus olla, siis mina paneks järgmine kord natuke vähem mett. Lisa spl tärklist ma lihtsalt unustasin aga tegelikult selle lisamine ilmselt aitaks vähendada küpsetamise aega.

Igastahes, kõik ained tuleb kokku segada ning siis valada praetud ja ahjuvormi asetatud kanatükkidele. Ning küpsetada ahjus 45 minutit (üsna palju onju?) või kuni valmis, iga 15 minuti tagant segades.

Valminud kanatükikestele puista kaunistuseks seesamiseemneid.

...

Peaaegu paleokoogist läätsesalati ja 1999.aasta muusikani

Käesoleval nädalal olen õppinud või omandanud teadmised järgnevast:

  • RetroFMi nädalavahetusest 1999. aasta muusikaga joonistus eriti selgelt välja kui kohutav mu teismeeas eksisteeriunud muusika ikka oli. Aga “Hallo, Kosmost” lihtsalt ei jaksnud kuulata ning nii ma veetsingi aega mingi erilise kräpiga. Kusjuures ma ei saanud vahepeal ikka aru kas kogu see kräpp on tõesti toodetud 1999. aastal või on tegemist lihtsalt ebaõnnestunud  kompunnimisega ning paari tundi on saanud kokku kogu 90ndate p***. Aga ma võtan Garbage’i Bondi loo ajal õiguse kuss olla.
  • Sõnavarra võib lisada järgmised väljendid:
    1. We are out of salt, eighty-six all the savory foods. Allikas: Drinking with Men.
    2. What’s for lunch today? Shit on a shingle, again. Allikas: vaatasin Urban Dictionary’ist eelmist väljendit, näeb kaunis välja (guugelda ise).
  • Meite külla on tekkinud selline silt

    IMG_1391

    Some dangerous stuff

  • Ma olen ennast alati suhteliselt ebaõnnestunud läätsekeetjaks pidanud. Ükskõik mis läätsed, ükskõik millised instruktsioonid, tulemus on hämmastava järjekindlusega läätsepuder, mis erinevalt läätsedest, mulle ei meeldi. Vahepeal ma kujundasin endas arvamust, et läätsed on mingi Tallinna värk, sest Tartus neid erinevalt pealinna sööklatest praktiliselt ei esine. Lootus oli, et ehk Lõuna-Eesti geograafiline asend ja mõni Peipsis olev energiasammas mõjutavad läätseesinemissagedust ja keetmisevõimekus, igatahes mitte minu saamatus.
    Täna valvasin kullipilgul, ja tõestus on siin. Retsept on adaptsioon Plenty‘st (Castelluccio lentils with tomatoes and Gorgonzola)

    nn

    Jep, see on aukudega lusikas!

  • Peaaegu oleks paleo saanud aga läks siiski või sisse. Retsept on Tuuli juurest – šokolaadi-pähklibrownie.

    ...

  • Kevad on kõik sassi ajand, ma sööks hea meelega arbuusi ja melonit, aga siis hakkab vihma sadama ning mulle tundub, et ainus õige toit on üks soojandav jerk chicken (Hugh Fearnley-Whittingstall).

    jerky-jerk

    jerky-jerk

  • Kiirkeetjas saab täitsa edukalt pulled pork’i teha (ma ei teagi miks ma arvasin, et see ei pruugi töötada), nüüd tuleb ainult bbq maitsega töötada.

    Ei, kortsutatud paberit ei saa ealeski liiga palju olla!

    Ei, kortsutatud paberit ei saa ealeski liiga palju olla!

  • Rõveaus turundus, mu arm.

    ...

Kiievi kotlet ja kadunud makaron

Ma pole viimasel ajal eriti midagi vormistanud, ainult ühe Kiievi kotleti. Osaliselt seetõttu, et anti nõu Ukrainat toetada. Aga suuremas osas* seetõttu, et mu vend rääkis jube naljaka loo (naljakas on see ilmselt mulle ja talle ja ta naisele) kuidas ta sattus ükskord Tartu turul Rakvere leti ees seisma ning vaatas neid va kotlete seal siis. Teadis, et ei lubata nagu osta. Aga kuidagi vanamuttide voos või üldise sagimise tulemusena sattus siiski järjekorda ning peatselt küsitigi, mis ta soovib. Stressiolukord mis ikka, kerge paanika vist tuli sisse. Ja nii ta ütleski:

“Palun,

*

*

*

*

*

*

*

*

*

*

6 sardelli.”

Noh igastahes Kiievi kotlet tuli jutuks ja mulle tundus ka, et võiks teha. Retsept on Nami-Namist aga nii palju kui ma viitsisn vaadata olid nad kõik pm ühesugused.

kiievikotlet.001_2

Jaa, käemodell iz bäk

See praadimine ma ütlen on üks igavene tüütus, kuigi ma seda seekord ise ei teinudki. Esimene jäi igatahes seest tooreks. Aga kui sa ta kontrolliks lahti lõikad, siis nii ongi – suland võid ikka tagasi ei pane. Ma arvan, et laendus oleks teha väiksemaid, mitte tervest fileest nagu retsept soovitab. Ja kui aus olla, siis ma oli natuke laisk ka. Mulle üldiselt meeldib nikerdada aga kell oli juba päris palju ja ma väga ei pingutanud välja nägemisega.

makaron

makaron

Ilmselt selle tõttu, et ma nii vähe viimasel ajal köögis olen askeldanud ja eriti midagi muud ka vormistanud ei ole (üritasin salli teha, aga liiga keerulist, arvestades sallide hinda, ei tasu see vist ära), on tekkinud teatav loomingulise energia ülejääk. Näiteks täna mul tekkis peale seda kui ma kuulsin, et kogu maailm ei olegi makarone saanud, mõte, et võiks kirjutada põnevusjutu teemal – kuhu kaovad makaronid?  Taustauuringu käigus leidsin, et Veski Matil on teisigi põnevaid tootedisaini mõtteid olnud.  Siis mulle meenus, et vahepeal levis mingi juust mis oli pakendatud nii, et pakendi pikkus oli suurem kui enamuse külmkappide sügavus, ehk siis juustu sai külmkappi panna ainult ristipidi. Suurepärane pinnas pakendi- ja toidudisaini alasele põnevusjutule.

*Kiievi kotlet teatavasti pole Ukraina toit, vennasrahva toetuseks ma alles otsin sobivat vaaritusväärset toodet. Võib olla vareenikud?

Vanad trendid: banaanipannkoogid, röstitud kikerherned, heinas küpsetatud kana

Banaanipannkookidest ei hakka ma rääkimagi, väidetavalt on see “nii 2013”. Aga ära ma nad proovisin, etendades sealjuures laiskuse musternäidist ning pannes 1 banaani ja 2 muna blenderisse, selle asemel, et kahvliga udida ning vispeldada. Kuna mul pilti ei ole siis vaadake seda näiteks – Liina (2+2), Aire, Pille. Minu meelest on ka veidi lääged, kui tera soola juurde sai, siis oli parem. Aga ma arvan, et mu elukvaliteet ei lange kui ma otsustan edaspidi hommikusöögiks praemuna ja banaani süüa.

Röstitud kikerhernes on kah eilane trend vist – Mari-Liis, Ragne, Kristel Ma tegin ühe jao toda Mari-Liisi oma ja siis sedamoodi ka. Maitsesid mõlemad head aga need seesamiseemned mis viimases variandis, muidugi tegelikult hülgasid kikerherned. Seega kui sa ei plaani just lusikaga neid süüa, siis võib seesamiseeme ka olemata olla.

...

Ja kana heinas on ka vana nali – Juta ja Tigus oli hani. Ning üldiselt tehakse vist tihti niiviisi heinas küpsetatult hoopis lammast – Hugh ja Mari-Liis.

Ma usun, et te teate milline hein välja näeb aga Sofit pole ju ammu näha olnud

Ma usun, et te teate milline hein välja näeb aga Sofit pole ju ammu näha olnud

Toppisin aga kana koos heinaga potti. Oluline on, et kõrred kaanevahelt turritama ei jääks ning kaas kindlalt peal oleks (ma seda taignaga mökerdamist ei teinud, mul raske malmpott)

Toppisin aga kana koos heinaga potti. Oluline on, et kõrred kaanevahelt turritama ei jääks ning kaas kindlalt peal oleks (ma seda taignaga mökerdamist ei teinud, mul raske malmpott)

Kerge heina mekk oli mann, pehme ja mahlane kana sai, ei ole midagi öelda.

Kerge heina mekk oli mann, pehme ja mahlane kana sai, ei ole midagi öelda.

Siis võib mulle veel nõu anda. Ma tahaks ümber teha ja uuendada seda osa blogist. Aga ei suuda otsutada kuidas alamlehed teha. Praegu on alfabeetiline ja see on lihtne ning ülevaatlik aga lehekülg ise on sada kilomeetrit pikk. Kui ma oleks konservatiiv siis ma teeks jaotused “kohvikud”, “restoranid” jne. Selle probleem on, et sellisel juhul kategoriseeriks ma enamuse alajaotusesse “sööklad” ning sellega oleks asi mutta aga ühtlasi täiesti kasutu. Alternatiiv variant oleks teha märksa loomingulisem jaotus, näiteks:

  • läheks homne päev
  • popid kohad olid tuubil täis, teine valik
  • elu on seiklus
  • antke mulle kirvest!
  • tunne kaunist kodumaad
  • tõesti, selline koht või? (st pole käinud, pole näinud)
  • ajalooprügikast

Miinuseks on tõsiasi, et ilmselt ei leiaks ma ise kah ühtki kohta enam üles aga noh, ega see mingi entsüklopeedia ka ei ole.

Järgmiseks tuleb uus trend. Mis tegelikult ei olegi trend, sest õhitud mais on ainult minu ja totakate ameerika koduperenaiste kinnisidee.