kartul

Poutine [Putin]

...

Noh mis ma oskan muud öelda, et loomingus valitses selline khm emo-periood

Noh mis ma oskan muud öelda, et loomingus valitses selline khm emo-periood [no further explanation provided nor needed]

Kõik juba unistavad sellest kuis karulauk tärkab ja redist saab harvendada. Ma pakuks, et läheb ikka veel veidi aega. Aias valitseb küll fifty shades of gray.

...

Seega tuleb süüa mida sügisel salve kogutud sai. Näiteks minu onu kogus kartuleid.

...

F-ing WordPress muutis seda pildijebimise kastikest ja nüüd on kõik valesti. Vaadakes siis suuuuurelt seda pilti  kuidas Roosna-Allikul kasvavad karulid mis on 1/10 Sofit.

Saveur avaldas just mingi x arvu märtsi popimaid retsepte või midagi sinna poole ja üks neist oli poutine (<- viide retseptile). Putini hüvanguks ma siin seda ei presenteeri kuigi kui nii edasi läheb, võib olla saab sellest veel solidaarsusavaldus ELi kaubanduspiirangute all ägavale vennasrahvale idas, eeldades, et nad lihtsalt on juhuslikult sündinud kannatama selle diktaatori äkke all. Keeruline lause sai? Pm et kui neil seal varsti muud süüa ei ole, mõne kartuli ikka leiab, hobusest saab keeta puljongi, mille paksendad jahuga** ja  cheese curds on üldse mingi tootmisjääk.

30.03.142. poutine

Kui aus olla, ma püüdsin teha ühe laari päris friikartuleid. Aga teate, I can not do the proper ones to save my life. Mul tulevad ahjukartulid ikka paremini välja, pildil ongi viimased. Ja juustu näol on tegemist nende rebitavate juustupulkadega mis muidu passivad pigem väiksemate mööbliesemete nihutamiseks. Aga kergelt kriuksuvad, mulle tundub, et võivad mõõdu välja anda küll.

———-

*Ha-haa, bun, nothing to do with Russia

**Kes see mulle rääkis, et siis kui nõukogude liidus mingi hetk jahupuudus tekkis, loomulikult plaanimajanduse viljastavate tingimuste tõttu, lahendati probleem lihtsalt ja ainu võimalikult? Selleks, et jahu saada jahvatati lihtsalt makaronid tagasi jahuks.

 

 

Advertisements

2 suppi

Nami-namis hakkas uus kooskokkamine – supid. Ma teen veidi sohki, sest tegelikult need kaks suppi ma tegin juba tubli kuuaega tagasi. Ja mulle tundus, et ma vist ei postita neid. Pimedas tehtud pildid ja mõlemas supis on sai. Lihtsalt on. Aga samas supid olid täitsa head.

Tomatisupp ja kartulisupp

Mõlema supi retseptid on Jamie ajakirjast (nr 25, jaanuar 2012). Tomatisupi algallikas on Barbara Kafka ja tema Soup: A Way of Life.

  • 30 g võid
  • 1 väike sibul, peeneks hakitud
  • 3 sl (mingit) karripulbrit
  • 1 sl paprikapulbrit
  • 625 g ploomtomateid omas mahlas, püreestatud või passata‘t
  • 500 ml puljongit (veise, kana või köögivilja)
  • 1 sl sidrunimahla

Sulata või suurel pannil. Lisa sibul ja prae madalal tulel kuni klaasjad (värvuda ei tohiks). Lisa karri ja paprika, prae veel nii u 3 minutit. Lisa tomatid ja puljong. Lase keema tõusta ja keeda vaikselt 5 minutit. Maitse ja maitsesta soola-pipraga. Sidrunimahla soovitatakse lisada juhul kui kavatsed seda külmalt serveerida (retsept on kahele)

Kartulisupi algallikas on Felicity Cloake.

  • 3 suurt kartulit
  • 40 g võid
  • 1 sibul, hakitud
  • 1 parmesanikoorik (optional)
  • 1,5 l kana- või köögiviljapuljongit
  • hapukoort ja natuke murulauku

Kui sul on toored kartulid, siis küpseta või keeda meed ära. Kui on lihtsalt ülejääk kartulid, siis alusta aga pannil või sulatamisega. Lisa sibul ning prae keskmiselt madalal tulel u 10 minutit. Lõika kartulid u 2 cm tükkideks ning lisa koos parmesanikoorikuga pannile, maitsesta soola-pipraga ja prae u 5 minutiti. Lisa 1,25 l puljongit, lase keema tõusta, keera kuumus maha ja keeda vaikselt 30 minutit. Õngitse koorik välja, püreesta, proovi maitset, kui vaja kohanda ja kui tahad, siis lisa ka ülejäänud puljong. Serveeri hapukoore ja murulauguga (retsept olevat 4-6-le).

Gnocchi

Mul tegelikult ei olnud plaanis seekord osaleda. Mitte et mul midagi kartuliklimpide vastu oleks, seda mitte. Mulle need täitsa meeldivad. Aga tundus töömahukas ettevõtmine. Lisaks tuli rindelt pidevalt teateid, et klimbid ei õnnestu või ei lähe lihtsalt peale 🙂

Aga vat ikka ära tegin. Tõsi, söömata veel. Sest sööjaid oli nii vähe, et ei hakand potitäit vett seepärast keema ajama.

Retsept on Jamie Oliver’i Cook with Jamie raamatust (lk 112), pealkirjaga A basic recipe for the lightest potato gnocchi. Etteruttavalt olgu öeldud, et retsept on nö julgetele, sest kogused nagu on ja ei ole ka ning ma julgen tiba-tiba ka juhendis kahelda 🙂

  • 6 medium potatoes* / 6 keskmist kartulit (mul oli 7 ja olgem aus, keskmine võib ikka varieeruv suurusmõõt olla)
  • olive oil / oliiviõli
  • 1/2 a nutmeg, grated / pool muskaatpähklit, riivitud (ma panin u 1/3)
  • sea salt and freshly ground black pepper / meresoola ja värskelt jahvatet musta pipart
  • 1 large egg yolk / 1 suur munakollane (mul oli keskmise suurusega muna)
  • 1-2 handfuls of plain flour / 1-2  peotäit jahu (mul kulus umbes poolteist, ja noh, minu peotäis ja Jamie oma… on vist nats erinevate gabariitidega, hmm)
  • semolina flour / manna. jahu. (tavaline jahu) Edit: tärklis. Ma arvan, et see peaks olema tärklis.

Preheat the oven to 220ºC. Rub your potatoes with olive oil, prick them with a fork and lay them in a roasting tray. Put in the preheated oven and bake an hour** until the potatoes are fluffy on the inside and crispy on the outside. Allow them to cool for a couple of minutes and then, when they are still nice and hot, use a tea towel to pick up your potatoes on at a time, cut them in half and carefully scoop the flesh out of the skins into a mouli or ricer. / Eelsoojenda ahi 200ºC. Hõõru kartulid oliiiviõliga ja torgi kahvliga augud sisse. Küpseta ahjus umbes tund, kuni seest pehmed ja pealt krõbedad* Lase kartulitel paar minutit jahtuda. Siis võta kuum kartul ning lõika see pooleks ja uurista sisu välja***. Sisu pane riivi (mouli ja ricer) ning riivi ära 🙂 Hakkliha masin töötas mul suurepäraselt.

When you have lovely and smooth mashed potato, put it into a bowl. Add the nutmeg, a tablespoon of salt, a pinch of pepper, egg yolk and enough of the flour to bind your mixture – you may not need it all. Mix to gather and then knead with your hands until you have a dry , doughy consistency. Add a little water if you feel it’s too try, or a little more flour if its too wet. To get the hang of perfect gnocchi dough, you’ll have to practise a few times. If you are unsure, try testing one by chucking it in some boiling water – if it falls apart, add a bit more flour to the dough. / Pane saadud kartulipuder kaussi, lisa muskaatpähkel, sool, pipar, munakollane ja piisavalt jahu, et see taigna kokku seoks – kogu jahukogust ei pruugi vaja minna. Sega kokku ja siis sõtku kuni on kena “taignane” konsistents. Ideaalse tulemus saavutamiseks tuleb veid harjutada. Kui taigen tundub liiga kuiv võib lisada natuke vett, kui liiga märg siis lisada jahu. Võib prooviks  mõne keevasse vette visata, kui koos püsib siis on paras.

Once you have your gnocchi dough, divide it into 3 pieces and roll each piece out on a floured surface into long tubes the thickness of a sausage. Cut each of the tubes into 2,5 cm pieces. Place them on a bed of semolina flour on a tray and put in a fridge for 10 to 20 minutes to set. / Jaga taigen 3 tükiks ning vooli igast tükist jahusel laual pikkadeks vorstikesteks. Lõika umbes 2,5 cm pikkusteks tükkideks****. Lao gnocci’d jahusele plaadile ja pane 10-20 min külmkappi tahenema.

Tegin ka keetmiskatse ära, kärab küll. Loodetavasti ka homseks lõunaks 🙂

Edit: Osa tegin niisama juustukastmega, osa panin vormi-laadsena pärast keetmist ahju.

—————-

*Kartulisort on midagi sellist nagu “Lõuna-Eesti roosakoorega kartul, Lembitult saadud”. Sordiga kartulit meil eriti ei liigu. Noh, ses mõttes, et sort on neil kõigil kindlasti olnud kunagi, esivanemate ajal, aga mis nad praegu on… See on nagu see kaalikasortide asi. Kõik ikka teate, et Eestis on kahte sorti kaalikat – “Kaalikas” ja “Kõpu sinine” (viimase väite allikas: onu Jüri)

**See tund aega küpsetamist tundus mulle liiast. Mul olid ahjus umbes 40 min.

***Uuristamine oli liiga aeganõudev, otsustasin koorimise kasuks.

**** Raamatus on pilt (vt allpool) kus on peal käärid ja kuna Jamie ei ütle kuidas tükikesi lõigata, siis ma katsetasin kääridega. Toimis väga hästi. Gnocchi’d tegin veidi väiksemad, nii u 2 cm ning Jamie ei käsi ka kahvliga triipe teha aga audentsuse huvides ma need siiski tegin.

Lõpetuseks veel sellest pildist sealt raamatust – see on mu meelest veidi kummaline. Näiteks on seal on selline suur hunnik pudi, mida mul ei tekkinud. Ning kausi olev taigen tundub olevat konsistensiga “ülevahustatud vahukoor”. Võib-olla on need lihtsalt kunstilised liialdused?