lehttaigen

Imehea, suussulav, kodutehtud maitsega – küpsetatud lehttaigen

Ma arvan, et see oli kuskil kaheksandas klassis ning pärast seda kui kirjanduse õpetaja oli ettelugenud ühe klassivenna kirjandi (mille küll vist ta vanem vend kirjutas), kui ma äkitselt taipasin. Tegelikult ei huvita õpetajat ju see mida ma päriselt suvevaheajal tegin, kooliteel nägin, kellena töötab mu ema, mitu venda-õde-lemmiklooma mul on ning isegi mitte see kui detailselt ma olen üht või teist kirjandusklassika suurteost lugenud. Tegelikult on küsimus ju selles, et õpilane oskaks moodustada enam kui lihtlauseid, näitaks sõnavara ja võimet mõelda/mõtiskleda. Kõlab ootamatult loogiliselt aga mitte krdi keegi ei olnud mulle seda varem öelnud ning ma kahtlen kas siis või hiljem ka otsesõnu ütles. Mul on ainult kahju, et ma tookord rohkem härjal sarvist ei haaranud ning jäin ikka suhteliselt hillitsetud sisu juurde. Aga nii palju oli taipamisest kasu, et kõiki mu kirjandeid jäi kuni kooli lõpetamiseni saatma kommentaar – sisu hea, halvad vead. Tõsi, ega halbades vigades nüüd midagi imetlusväärset ei ole aga  sellesse ei suhtunud ma sugugi traagiliselt vaid pigem kui mingisse paratamatusesse. Halb sisu oleks mind ilmselt rohkem morjendanud.

Tegelikult ei ole eelneval lõigul järgnevaga suurt midagi pistmist. Või võib olla on. Mulle lihtsalt tuli see üks päev pähe kui ma mõtlesin kuidas oma järjekordset suurepärast ideed presenteerida. Idee sai hoopis alguse sellest, et nami-namis on kooskokkamine näkileivad, koorikleivad, õhikud. Ma ei ole seal osalenud ja sabakont ütleb, et ega ei jõua ka. Lisaks tõi hea sugulane väljamaalt mulle Julknäcke ja ma ei näe hetkel eriti põhjust kuivikleiba juurde toota. Kunagi olen ma seda siiski teinud. Vahvlipressiga. Ja just vahvlipress tõi meelde Käsna-Kalle.

Mul nimelt on Käsna-Kalle võileivagrill.

...

See on üks neist asjadest mida olenevalt vaatenurgast võib pidada kas ilmatuma geniaalseks või suhteliselt mõttetuks. Näiteks nagu asju siin ja siin. Tegelikult see muidugi on suhteliselt nummi, kingitus mu venna perelt. Ning mingi hetk ma taipasin, et kogu point ongi selles, et võimalik on teha käsna-laadse väljanägemisega võileibu, tuleb lihtsat leivale juustu peale puistata ning see kärssabki vastavaks.

...

Edasise kohta võiks nüüd teha sellise tutvustuse (YT: Kreisiraadio, Rannalõvi):

Ma plaanisin alguses ka ühe infomercial‘i kirjutada aga vererõhk on teinud otsustava hüppe sügavikku ja no ei tule lihtsalt sellist hüperaktiivset möla välja (vt ise YT – top 10 worst infomercials näiteks annab häid tulemusi). Lühidalt kokkuvõttes tuli mul õhikuid, kuivikleibu ja seda Käsna Kallet vaadates mõte, et kindlasti annaks selle riistaga muidki taignatooteid küpsetada, ilmselt ka muna praadida ja viinerit soojendada. Aga päris apetiitne tundus võimalus võtta üks leht uut palju kiidetud VÕIGA lehtaigent (Eesti Pagari toode, ei ole sponsor) ning teha endale hommikuks üks värske krõbe pagaritoode (no vägisi tuleb ju reklaam tekst!). Tehtud-mõeldud!

...

...

...

...

Võimalik, et kogu maailm küpsetab lehttaigen sellisel viisil aga minu jaoks oli uus.  Ja noh, päris hea oli tegelikult 🙂

Prantsuse odüsseia 3/3

Oleks võind veits tumedamaks lasta

Uppis õunakook (Tarte tatin, Rick Stein, French Odyssey, lk 173)

  • 250 g lehttaigent
  • 75 g pehmet võid
  • 175 g suhkrut
  • 750 g (u 5 tk) suurt kõvemapoolset õuna
  • vahukoort või jäätist, serveerimiseks

Rulli taigen 26 cm läbimõõduga rattaks, või lõika säärane taignast välja, või kui sa oled laisk nagu mina siis tõsta külmunud taigna pakk sulama, põrnitse seda ning mõtle, et küllap piisab. Rick Steini järgijad panevad nüüd selle ketta külmutuskappi tahenema nii umbes 20 minutiks.

Või tuleb märida pannile. Kui sul on spetsiaalne uppis õunakoogi vorm, siis määri tolle põhjale. Kui on mingi muu pann, mida saab kasutada nii pliidil kui ahjus, siis võta too. Aga kui sa oled vaene-õnnetu nagu mina, siis võta lihtsalt üks krmse pann ning määri sellele või (pärast saab õunad ja karamelli ümber tõsta küll). Või peale raputa ühtlase kihina kogu suhkur. Koori õunad, poolita ja võta südamik välja. Aseta õunapoolikud või-suhkrusele pannile, ümar pool all ja üsna tihedalt.

Tõsta kogu pann pliidile ning anna 20-25 minutit keskmist kuumust, aega-ajalt panni veidi raputades. Tulemuseks peaks olema  karamellis ulpivad õunad.

Eelsoojenda ahi 190°C kraadini. Pane taigen õuntele ja nügi servi nii nagu topiksid last teki sisse (?). Kui õiget panni ei ole siis tuleks õunad kõigepealt mingisse vormi transportida. tee taignasse 5-6 väikest augukest ja küpseta ahjus 25 minutit, kuni puhvis, krõbe ja kuldne.

Mul oli silikoonvorm, mistõttu vormist kätte saamine ei olnud probleem. Igastahes peaks serveerimiseks kummutama koogi alusele nii, et õunad ikka päälpool on.

Lõpetuseks üks klassikaline koerapilt

Kalkun taignas

Jamie ajakirjas nr 24, nov/dets 2011. Põhimõtteliselt. Väga hea, mulle maitses, perele maitses. Aga inimeseloomal peab ikka oma jagu aega ning nikerdamistahet olema. Sellest õnneks puudus ei tule. Samas tunnistan ausalt, et retsepti ja tegevuskäiku praegu küll ümber tippima ei viitsi hakata*. Eriti arvestades, et sõrmeots jäi riivile. Muidugi kui auditoorium soovib, siis andke märku.

Kalkun taignas 1

Kaebusteraamatusse läheb, et minu meelest on retseptis kahe koha peal midagi unustatud. Punktis nr 3 praetakse peekonit ning asetatakse see siis kõrvale. Ja sinna ta jääb. Punkti 4 alguses on kirjas, et ka eelküpsetatud kalkun peaks olema jahtunud, enne taignasse keeramist. Tegelikult võiks seda natuke varem mainida.

Kalkun taignas 2

Aga kõige tähtsamad on hoopis minu 2 puuseibi. Sünnipäevaks sain. Ja olen äraütlemata rahul 🙂

—————–

*Tähelepanelik lugeja kindlasti märkab, et pirukas on just kui kahte erinavat liha. Vot originaal näeb ette 1,6 kilo kalkunirinnaliha. Tartu kaubandusvõrgu omapärade tõttu ei ole isegi poolt sellest kogusest eriti kerge omandada. Seetõttu on antud küpsetis kokku pandud umbes 500 g rinnalihast ning u 300 g kintsulihast.