muffinid

(Vaimselt mandunud?) peedi-šokolaadimuffinid

img_2356

Mullune peet? Teie mäletate, aga meil on! Okei, enam pole. Aga ainult seetõttu, et ma väga otsustavalt tegutsesin. Inspiratsiooniks on: Decadent Chocolate-Beet Muffins, Reader’s digest.ca. Ühest asjast ma siiski päriselt aru ei saa. Et see dekandents ja dekadentlik olemine. Need on siis vaimselt mandunud muffinid? Pessimistliku ja nihilistliku üldhoiakuga? Või olen ma millestki valesti aru saanud?

Selle retseptiga jällegi on selline lugu. Mulle tundub, et peeti oleks tulnud äkki kaaluda keetmata peast? Mina seda ei teinud. Sest mul olid need kolm peeti ja ära ma nad keeta plaanisin ja nii ta läks. Mistõttu oli tulemus teistsugune… Illustratiivseid pilte võrreldes vähemalt. Reaktsioonide järgi ei saa siiski öelda, et languslik.

  • 450 g keedupeeti, püreestatud
  • 125 g šokolaadi, sulatatud
  • 230 g jahu
  • 130 g suhkrut
  • 30 g kakaod
  • 1 1/2 tl küpsetuspulbrit
  • 1/2 tl soola
  • 2 muna
  • 125 ml piima
  • 125 ml toiduõli
  • 1/2 tl vaniljeekstrakti
  1. Eelkuumuta ahi 180ºC
  2. Sega omavahel kuivained: jahu, suhkur, kakao, küpsetuspulber, sool.
  3. Püreesta peet blenderis, lisa sinna munad, piim, õli, vaniljeekstrakt. Blenderda ja nirista juurde sulanud šokolaad.
  4. Vala vedel segu kuivainetele ning sega ühtlaseks.
  5. Jaga taigen 12 paberiga vooderdatud muffinivormi vahel (mul jagus nii 16nele)
  6. Küpseta 22-25 minutit.
  7. Võta vormist välja ja lase jahtuda.
  8. Uurista muffinitele augud sisse ja täida need karamelliga.
  9. Mitte väga palju aega enne serveerimist sega kokku vahukoort, toorjuustu ja suhkrut, topi see tordipritsi ja kaunista millegi värvilise ja sätendavaga nagu korralik koolilaps kunagi. Seda väga pikalt ette teha ei anna, sest tegemist on ikkagi peeditootega. Muidugi võib säärnae punetav-roimapaiga look ollagi taotluslik. Maitse asi.

Ilma täidiseta on ka enam-vähem söödav. Kuigi siis ma soovitaks kreemi rohkem suhkrut panna. Ilma täidise JA kreemita, ei ole minu meelest eriti mõtet neid teha, sama hästi võid keedupeeti süüa.

 

Soojad martsipanitäidisega kuklid

Vastel on möödas. Ja ega need polegi vastlakuklid aga mulle tundus, et võiks ju kuklisse täidise sisse küpsetada. Selle asemel, et saiasisu välja koukida ja siis nädalaega seda süüa.

...

Originaalretsept – A year of good eating: the kitchen diaries III, Nigel Slater ja see jõudis minuni ajakirja delicious. 2015. aasta detsembrinumbri kaudu.

Taigen

  • 450 g jahu
  • 7 g kuivpärmi
  • 2 tl suhkrut
  • u 350 ml sooja vett
  • 1 keskmise suurusega muna, lahti klopitud, määrimiseks
  1. Pane jahu suurde kaussi, lisa kuivpärm, suhkur ja soe vesi ning sõrku. Tulemuseks peaks olema natuke kleepuv, pehme aga rullitav tainas (tuli vähese vaegaga täitsa ilus sile tõesti).
  2. Jäta taigen kaussi, kata see klega ning lase soojas kohas tunnike kerkida.
Natuke nagu lihapirukas näeb välja

Natuke nagu lihapirukas näeb välja

Täidis

  • 400 g martsipani
  • 2 klementiini riivitud koor
  • 175 g erinevate pähklite segu, hakitud (või nt 100 g hakitud pistaatsiaid ja 75 g mandlilaaste)
  • 50 g tumedat šokolaadi, hakitud
  1. Haki martsipan tükkideks, lisa riivitud koor ja pähklid. Nüüd soovitatakse sed segu mikserdada, tuleb tunnistada, et käsimikseriga see metoodika suurem asi ei olnud. Viimasena lisa hakitud šokolaad ja sega ühtlaseks. Aga tulemus peaks olema selline peenema kruusa/jämedama liiva sarnane. Ja veidike kokku hakkima. Või nagu Pärnumaal öeldakse – pakkima.
Sry mutid, pimedaks läks ja vahukoorega oli veits kehvasti.

Sry mutid, pimedaks läks ja vahukoorega oli veits kehvasti.

  1. Eelkuumuta ahi 200°C ja määri muffinipann kergelt õliga.
  2. Jaga taigen 15 võrdseks tükiks (u 50 g/tk), rulli 8 cm läbimõõduga kettaks, määri ketta servad munaga, pane ringi keskele martsipanisegu (u 40 g) ning siis näpi servad kokku, et moodustuks pall. Pane pallike, õmblus all pool, muffinipanni. Korda tegevust ülejäänud taigna tükkidega.
  3. Pintselda kuklid pealt munaga. Tee iga kukli peale pisike auk  ja küpseta u 10 minutit kuni kuklid on kuldpruunid.
  4. Söö soojalt! (Kui jahtuvad siis muutuvad kivikõvaks. Aga soojendades jälle pehmeks)

Üks kukkel on väidetavalt 331 kcal

 

Mõistusevastased muffinid

Soojenduseks mõned viimasel ajal kerkinud olulised küsimused.
  • Vaadates Evelin Ilvese seinalt Viru keskuse allkirjatunni fotosid, tekkis küsimus – kas teda tulebki nüüd pildistada nagu kuu tagumist poolt – seljatagant ja pimedas? Tõsi klevaasipildid vist olid ka.
  • Miks on jõhvikad tuhksuhkrus mingis mõtetus 100g pakis ja hiigel suured? Ilmsel on kultuurjõhvikas.
  • Konjuktuuriinstituut uurib varimajandust (salasigaretid ja -alkohol). Küsimus on püstitatud nii – kui tõsised on teie hinnangul järgmised alkohiliga seotud probleemid Eestis? Ja siis on loetelu: terviseprobleemid, kodune vägivald, isikuvastased kuriteod jne jne. Vastata tuleb valikuga: Väga tõsine, tõsine, ei ole tõsine ja ei oska öelda. Minu meelest ei saa ühelegi probleemile vastata – ei ole tõsine. Kõik alkoholiga seotud probleemid on ju tõsised…

Šokolaadi-granaatõuna muffin

Aga mis õudus nende muffinitega siis on? Noh ütleme, et mingi ajahetk ma arvasin, et kogu sellest värgist tuleb üks pehmelt öeldes käkk. Täpsemalt sel hetkel kui ma olin tolle va keeva vee taignasse ära valanud ning tulemus oli selline vedel rosinasupp, mida Tõnisson kindlasti üheks mõttetuks lürriks peaks. Ja tõsi ta on, et ma ka arvasin, et säärase teo peale käib kogu taignas olev küpsetuspulber ja sooda lihtsalt maha. Aga kõigele vaatamata osutus tulem selliseks, et kui võikreem pealt ära kaapida, siis sööks isegi mina.

Originaalretsept on pärit sellest blogist siin ja pärinevat omakorda Hershey’i lehelt.

Tõlge ja teisendus järgmine:

  • 380 g suhkrut (ma panin 300)
  • 175 g jahu
  • 85 g kakaopulbrit
  • 1,5 tl küpsetuspulbrit
  • 1,5 tl söögisoodat
  • 1 tl soola
  • 2 muna
  • 240 ml piima
  • 120 ml õli
  • 240 ml keevat vett
  • granaatõunaseemneid (panin nii umbes 250 ml)
  1. Eelkuumuta ahi 175°C ja pane muffinipanni need paberkorvikesed.
  2. Sega omavahel suhkur, jahu, kakao, küpsetuspulber, sooda ja sool. Lisa munad, piim, õli, vanilje ekstrakt (mida retseptid märgitud ei ole) ning sega ühtlaseks.  Siis lisa keev vesi (mul ikka päris keev ei olnud). Taigen muutub väga vedelaks. Lisa granaatõunaseemned.
  3. Täida muffinivormid 2/3 ulatuses. Küpseta 18-20 minutit või kuni puutikkuga torgates jääb see puhtaks. Jahutada võiks restil ning täielikult.

Tähtpäev veel tuleb. Aga oli avamine. Ура, господин Лотман!

Kreem (VÕIkreem)

  • 230 g võid
  • 2 spl piima
  • 1 tl vaniljeekstrakti
  • 1 tl kaneeli
  • 520 g tuhksuhkrut
  • 2 spl heledat maisisiirupit (võib asendada näiteks meega)
  1. Mikserda kokku toasoe või, piim ja vanilje.
  2. Lisa kaneel ning osade kaupa tuhksuhkur. Viimasena lisa siirup.

Ausalt. Võikreem oli lihtsalt sportlikust huvist tehtud, rohem ei tee. Mingi toorjuustuvärk vm sobiks ka.

Porgand, õun ja pekanipähkel, need me sõbrad kolmekesi

Mul on praegu laenu peal üks, tuleb tunnistada, minu jaoks veidi imelik kokaraamat – Ottolenghi: The Cookbook. Selline kus vaatad koostisosade loetelu ja mõtled “jeebika, nii palju erinevat ja lõpuks läeb kõik ühte molli kokku, mis sest asjast küll nii saab?” Või noh, mina mõtlen. Võib olla teised ei mõtle. Äkki on normaalne, et üks toit sisaldab lisaks erinevatele maitseainetele ka nii rohelisi läätsi, basmati riisi kui riisinuudeleid (vermicelli)? Enne kui proovind pole, ma siiski ei väidaks, et ehk on liiga palju, aga tiba kahtlane tundub kohati küll.

Aga just seetõttu, et nati kahtlane on, võtsin algatuseks muffinid. Hunnik häid koostisosi, vast ei tule halba välja 🙂

wordpressi rõõmuks pane jätkuvalt pealkirju, muidu läheb kõik pekki

Peale pudistamise puru

  • 50 g magedat võid
  • 25 g heledat muscavado suhkrut
  • 50 g jämedaid kaerahelbeid
  • 15 g päevalilleseemneid
  • 25 g kõrvitsaseemneid
  • 15 g musti seesamiseemineid
  • 1 tl vett
  • 1 tl õli
  • 1 1/2 mett
Alustada tulebki pudist. Näpi kokku või, jahu ja suhkur. Lisa kaerahelbed ja seemned ning seejärel vesi, õli ja mesi. Sega kõik kokku, tulemuspeaks olema nagu märg liiv (mul sai vett törts liiga palju ja mul liiv sai ikka selline, millest juba lossigi annab ehitada).
Ahi 170ºC peale.
Taigen
  • 300 g jahu
  • 2 tl küpsetuspulbrit
  • 2 tl kaneeli
  • tera soola
  • 4 muna
  • 160 ml (päevalille)õli
  • 280 g suhkrut
  • 2 tl vaniljeessentsi
  • 220 g riivitud porgandit
  • 200 g jämedalt riivitud õuna
  • 100 g hakitud pekanipähkleid
  • 100 g rosinaid
  • 50 g kookoshelbeid (asendasin laastudega)
Sõelu kaussi jahu, küpsetuspulber, kaneel ja sool. Teises suures kausis klopi kokku munad, õli, suhkur, vanilje, porgand ja õun. Lisa pähklid, rosinad, kookos ja siis jahusegu. Ära üle sega. Pane tainas paberiga vooderdatud muffinivormidesse*, puista peale peale puistamise pudi. Küpseta 25 minutit või kui puutikuga katsudes valmis on. Jahuta. Pidada jahtunud peast paremad olema. Toidetavad võtsid vastu hurraaga, minu maitsele ehk tiba liiga magusad, aga kõik head asjad koos tegid tõesti päris hea asja. Võtame aga järgmise väljakutse ette 🙂

ha-haa. teine pealkiri veel

————
*Tegelikult oleks saanud 2 pannitäit (2x12tk), aga ma ei viitsinud oodata ja tegin ülejäänud taignast koogi.

Muštikatega muffinid

See on minu meelest väga mitte-nigellalik retsept. Ei ole 200 g suhkrut ega võid, isegi vahukoort ei ole. Ja petiga, Nigella jaoks kindlasti nagu dieettoit 😛

Olude sunnil tegin kaks pisimuutust, aga ma arvan, et ka täpselt originaali järgides ei tule teps mitte halb.

Mustikamuffinid, 12 tk (Nigella Lawson, How to be a Domestic Goddess, lk 72)

  • 75 g magedat võid
  • 200 g jahu
  • 1/2 tl söögisoodat
  • 2 tl küpsetuspulbrit
  • 75 g suhkrut
  • tera soola
  • 200 ml keefiri  (originaalis on petti või alternatiivina pakutud pooles jogutit ja piima)
  • 1 suur muna
  • 100 g mustikaid (originaalis on 200 g, aga mul lihtsalt ei olnud rohkem ja minu meelest sai täiesti paras)
Pane ahi 200ºC pääle sooja. Sega kuivained omavahel. Klopi teises kausis läbi keefir, sulavõi ja muna ning lisa kuivainete segule. Sega kergelt ja tasavaatlikult läbi. Viimasena lisa mustikad ja ära kah väga energiliselt sega. Jaota tainas vormidesse ja küpseta 20 minutit.
Ma hommikul ei pannud tähele retsepti viimast lauset serveerimise kohta. Nüüd loen, et Nigella soovitab süüa soojast peast koos või ja mustikamoosiga, see selgitab miks retsept muidu suht mõistlik oli 😀
Lõpetuseks laulab üks vana kagebeešnik teile natuke mustikakünkast.

Uitmõte

Tegelt ega väga sügavat mõtet ei ole, aga ma ei oska eriti nendele siin-on-hunnik-pilte-millest-eraldi-postitusi-vormida-ei-viitsi postitustele pealkirju panna, nii et püüan siis ühe uitmõtte ka siia piltide vahele keevitada.

Makaron. Maailma lihtsaima ja parima tomatikastme ning tiba juustuga.

Sattusin hiljuti sellisele seltsingu vormile nagu Cookbook Club. Kui ma õieti aru saan, siis selliseid seltsinguid on kahte sorti* – ühed kes võtavad raamatu ja siis kõik vaikselt katsetavad ja siis pärast kirjutavad (blogivad või säutsuvad), et kuidas ikka raamat oli ja kas ikka töötas jne. Ja siis teised võtavad raamatu ja teevad põhimõtteliselt peo. Sinna juurde muidugi kuulub ka katsetamine ja arutlus kuidas on aga põhiline on mu meelest, et saaks ühest raamatust palju erinevaid asju ära proovida.

Rabarberimuffinid Kreeka pähklitega (Nigella Lawson, Feasts)

Üks näide sellisest olengust on siin – Tea & Cookies ja teine The Cardigan & Cook. Täiesti eraldi lehe on teinud Charm City Cookbook Club  ja siis the cookbook club.

Juubeldamisest ülejäänud peotäiest ürtidest sai roheline pasta.

No vat, ja mõlgutan siin mõtteid, et mul on üsna mitu kokaraamatut. Aga nende läbi töötamisel siiani üsna vähe süstemaatilisust. Ja jõudlus pole ka kiita. Ja kuigi ma tunnen üsna mitmeid söödikuid, siis kas oleks võimalik leida, näiteks siinsamas üks üleskutse tehes, ka mõned isikud kes sellist klubi (ma mõtlen, pigem seda teistsort) tahaks teha? Tartus? Orgunni vankrit ma võiks vedada, kui kõik surnud rebased väid käpad püsti tõstaks ja “hoo” hüüaks. Näiteks kommenteerides. Või kui ei julge siis võib meili ka saata laualampwordpress@gmail.com**

Petis marineeritud kanafileed küpsisepuru paneeringus (Nigella Lawson, Feasts)

PS. Üldse mitte teemaga seotud, aga vaadake kuidas vanasti lõustu pildistati – siin.

———

*ma siin nüüd väga sügavuti muidugi ei kaevanud, vabandan sügavalt kui minu säärane väide tõene pole.

**ma olen mõningase staažiga organiseerija-asjapulk. Ja tegelikult ma tean, et sellisele nimetule, üsna hägusele mölale ei tule ühtki vastust, välja arvatud juhul kui a) kellaajas, kuupäevas, ettekande pikkuses või pealkirjas pole tehtud silmariivavat viga (kuna neid ei ole, siis see võimalus langeb ära);  b) või ma mingil muul moel riivan lugejat, sest märge rsvp, ei ole selleks siiani veel piisav olnud. Aga, ega ma ei nukrutse, see oli ju kõigest uitmõte 😉