nigella lawson

Sellenädalane postitus

Suvaline sai

Ega siin miskit muud ole kui et pime aeg jälle käes ja seegi kipub käest minema. Laupäeva hommikuti teen ma tavaliselt nimekirja mis asjadest mis tuleks või mida ma tahaks nädalavahetusel ära teha. Plaan on alati hea, aga välja tuleb nagu alati. Eelneva kahe päeva plaan oli umbes selline:

  1. Kits. Külmutses oli veel umbes pool kitsesaadetisest mis tahtis hirmsasti karriks saada ja sai ka. Retsept oli Nigella Lawsoni Lamb Maharaja (Feast, lk 324-325, ma ei viitsi ümber trükkida, aga näiteks siin on loomalihaga ja pool Nigella kogusest tehtud). Juurde sai jasimiiniriis Jamie 30-minutist, YT link. Ning lihtne salat värvilistest porganditest (Lõunakeskuse Taluturult). Ma olen tulemusega väga rahul, v.a tõsiasi, et ma ei saanud pilti oma teosest, aga sellist asja juhtub viimasel ajal tihti 😦
  2. Album. Album on kokku kleebitud, ära kingitud, tagasi küsitud, pildiallkirjad lisatud. Aga nüüd oleks veel vaja natuke touching up’i teha. Et oleks selline ilus. Ja ei paistaks nii väga välja, et see liim millega pildid kleepisin oli vist tiba vale, sest lehted tõmbasid vähe krussi… Aga kell on juba kümme ja marvan, et jääb järgmisesse nädalasse.
  3. Õunakook. Ükskõik milline, aga midagi tuleks õuntest teha. Sellega sai ka kombe, kook jahtub ja hommikul saab ehk jäädvustatudki.
  4. Blogi natuke kõbida. Kõige aeganõudvam aga ka kõige parem töö prokrastineerimaks midagi tüütumat aga võib-olla vajalikku. Upteitisin raamatute ja söögi osa.
  5. Kuivatatud seened. Tahtsin teha midagi kuivatatud seentest. Sai pasta. Polnud paha, aga äkki oleks ikka võinud juba eile seened likku panna.
  6. Granola. Jälle Nigella, see siin.
  7. Novembris mõtlesin ühe perekondliku suaree korraldada. Meilid on postitatud ja vanaemaga räägitud. Success!
  8. Koristamises oli edu ainult alumise korruse põranda pühkimine, hea seegi.
  9. Koerale oleks vaja uus padi pessa õmmelda
  10. Leib. Plaanis oli küpsetada elu esimene päris leib. Isegi juuretis on olemas. Progress: 0
  11. Organiseerida sõnu. Keeruline seletada, aga progress on: 0
  12. Vaadata läbi mõned pildid, et leida midagi printimisväärset, progress: 0
  13. Sushi tegemist ei hakanud planeerimagi…
Noh, fifty-sixty 🙂

topelt ja täis

Muštikatega muffinid

See on minu meelest väga mitte-nigellalik retsept. Ei ole 200 g suhkrut ega võid, isegi vahukoort ei ole. Ja petiga, Nigella jaoks kindlasti nagu dieettoit 😛

Olude sunnil tegin kaks pisimuutust, aga ma arvan, et ka täpselt originaali järgides ei tule teps mitte halb.

Mustikamuffinid, 12 tk (Nigella Lawson, How to be a Domestic Goddess, lk 72)

  • 75 g magedat võid
  • 200 g jahu
  • 1/2 tl söögisoodat
  • 2 tl küpsetuspulbrit
  • 75 g suhkrut
  • tera soola
  • 200 ml keefiri  (originaalis on petti või alternatiivina pakutud pooles jogutit ja piima)
  • 1 suur muna
  • 100 g mustikaid (originaalis on 200 g, aga mul lihtsalt ei olnud rohkem ja minu meelest sai täiesti paras)
Pane ahi 200ºC pääle sooja. Sega kuivained omavahel. Klopi teises kausis läbi keefir, sulavõi ja muna ning lisa kuivainete segule. Sega kergelt ja tasavaatlikult läbi. Viimasena lisa mustikad ja ära kah väga energiliselt sega. Jaota tainas vormidesse ja küpseta 20 minutit.
Ma hommikul ei pannud tähele retsepti viimast lauset serveerimise kohta. Nüüd loen, et Nigella soovitab süüa soojast peast koos või ja mustikamoosiga, see selgitab miks retsept muidu suht mõistlik oli 😀
Lõpetuseks laulab üks vana kagebeešnik teile natuke mustikakünkast.

Pruun kaste

Ma olin sunnitud avama hoidiste hoojaaja. Sest keeeeeegi ostis koti mingeid õunavisse ja läks siis ise Portugali. Ja kuigi mulle alguses tundus, et vissid ootavad kenasti nädalakese kuni nende omanik tagasi pöördub, siis tegelikult hakkas mulle varsti tunduma, et need digimuutusid juba pea tundide jooksul. Vissidest krimpsumateks vissideks. Lõpuks ilmselt huumuseks. Ühesõnaga, kaalusin kas viia kõik kohe komposti või püüda midagi teha. Nõukogude inimene minus sai võitu. Ja Nigella pakkus lahenduse.

Nigella Lawsoni pruun kaste (kohandatud How to be a Domestic Godess? lk 362)

  • 500 g rabarberit (Nigellal oli kilo, aga mul lihtsalt ei olnud rohekem, kuidagi nigel rabarberi hooaaeg on olnud mu meelest)
  • 3 sibulat (Nigellal on 500 g punaseid sibulaid, aga polnd võtta)
  • 2 tsillit, seemneteta
  • 2 küünt küüslauku
  • 500 g õunu (Nigellal oli vaid 300 g)
  • 3 cm värsket ingverit, riivitud
  • 1 spl jahvatatud ingverit
  • 1 spl jahvatatud paprikat
  • 100 g rosinaid
  • jõhvikaid (leidsin sügavkülmast kaks peotäit, Nigellal oli 75 g kuivatatud kirsse)
  • punaseveiniäädikat (500 ml oli Nigellal, mul ei olnud üldse, küll aga oli punast veini, kerge äädika mekiga)
  • 1 spl soola
  • suhkrut (nüüd Nigella ütleb kilo (kilo!) demerara suhkrut, mulle tundus see liiladusena, ma panin alla poole kilo tavalist suhkrut ja siis veidi fariini oma peale)
Nigellal järgneb nüüd selline solgutamise õpetus, a la lõika rabarber tükkideks, siis lase köögikombainis peenemaks, siis pane potti ja korda protsessi õuntega ja sibulaga jne jne. Siis keedad 45 min ja püreestad. Tõesti mõtekas see tükeldamine ja hakkimine. Eip. Põhimõtteliselt saab ka nii et lõigud komponendid nii suurteks tükkideks kui viitsid, pistad potti, keedad ja püreestad. Ja siis paned purki.
Või sööd ära. Korraliku lihast grillvorstiga.

Uitmõte

Tegelt ega väga sügavat mõtet ei ole, aga ma ei oska eriti nendele siin-on-hunnik-pilte-millest-eraldi-postitusi-vormida-ei-viitsi postitustele pealkirju panna, nii et püüan siis ühe uitmõtte ka siia piltide vahele keevitada.

Makaron. Maailma lihtsaima ja parima tomatikastme ning tiba juustuga.

Sattusin hiljuti sellisele seltsingu vormile nagu Cookbook Club. Kui ma õieti aru saan, siis selliseid seltsinguid on kahte sorti* – ühed kes võtavad raamatu ja siis kõik vaikselt katsetavad ja siis pärast kirjutavad (blogivad või säutsuvad), et kuidas ikka raamat oli ja kas ikka töötas jne. Ja siis teised võtavad raamatu ja teevad põhimõtteliselt peo. Sinna juurde muidugi kuulub ka katsetamine ja arutlus kuidas on aga põhiline on mu meelest, et saaks ühest raamatust palju erinevaid asju ära proovida.

Rabarberimuffinid Kreeka pähklitega (Nigella Lawson, Feasts)

Üks näide sellisest olengust on siin – Tea & Cookies ja teine The Cardigan & Cook. Täiesti eraldi lehe on teinud Charm City Cookbook Club  ja siis the cookbook club.

Juubeldamisest ülejäänud peotäiest ürtidest sai roheline pasta.

No vat, ja mõlgutan siin mõtteid, et mul on üsna mitu kokaraamatut. Aga nende läbi töötamisel siiani üsna vähe süstemaatilisust. Ja jõudlus pole ka kiita. Ja kuigi ma tunnen üsna mitmeid söödikuid, siis kas oleks võimalik leida, näiteks siinsamas üks üleskutse tehes, ka mõned isikud kes sellist klubi (ma mõtlen, pigem seda teistsort) tahaks teha? Tartus? Orgunni vankrit ma võiks vedada, kui kõik surnud rebased väid käpad püsti tõstaks ja “hoo” hüüaks. Näiteks kommenteerides. Või kui ei julge siis võib meili ka saata laualampwordpress@gmail.com**

Petis marineeritud kanafileed küpsisepuru paneeringus (Nigella Lawson, Feasts)

PS. Üldse mitte teemaga seotud, aga vaadake kuidas vanasti lõustu pildistati – siin.

———

*ma siin nüüd väga sügavuti muidugi ei kaevanud, vabandan sügavalt kui minu säärane väide tõene pole.

**ma olen mõningase staažiga organiseerija-asjapulk. Ja tegelikult ma tean, et sellisele nimetule, üsna hägusele mölale ei tule ühtki vastust, välja arvatud juhul kui a) kellaajas, kuupäevas, ettekande pikkuses või pealkirjas pole tehtud silmariivavat viga (kuna neid ei ole, siis see võimalus langeb ära);  b) või ma mingil muul moel riivan lugejat, sest märge rsvp, ei ole selleks siiani veel piisav olnud. Aga, ega ma ei nukrutse, see oli ju kõigest uitmõte 😉

Rocky Road

Kirju koer on üldiselt üsna tummine ja ega üle ühe viilu ei söö. Aga see jõul ma tegein hoopis Rocky Road’i. See on nats nagu kirju koer aga minu meelest parem. Ma kombineerisin kahest retseptist (Nigella Lawson ja Jamie Oliver) kokku ühe sellise:

  • 125 g võid
  • 300 g tumedat šokolaadi
  • 3 spl heledat siirupit
  • u 100 g Digestive küpsiseid
  • 150 g pistaatsia ja mandlite segu
  • 100 g vahukomme (väikseid kaubandusvõrgust ei leidnud, lõikasin suured tükkideks)

Sulata või, šokolaad ja hele siirup paksupõhjalises kastrulis kenasti ühtlaseks massiks. Võta tulelt ära ning pane u 125 ml segu kõrvale (tegelt võib seda ka mitte teha, võib kõik jätta kuivainetega segamiseks ning näiteks küpsistega segu parajaks timmida). Lisa segule purustatud küpsised (mitte peeneks pudiks! Digestive’i küpsised on head, sest umbes 10 küpsise pudistamine näppude vahel pole mingi vaev ja kenasti saab nii suuremaid tükke kui ka peenikest pudi). Lisa segule ka pähklid ja sega kõik läbi. Viimasena lisa vahukommid ja katsu needki enam-vähem ühtaselt segusse segada. Pane segu näiteks fooliumiga kaetud karpi, mingi suurus kus see mass jääks nii umbes 2-2,5 cm paksuselt. Väga hoolikalt ei ole vaja patsutada, see on ju Rocky Road. Kui panid enne kõrvale šokolaadi-või segu siis selle võiks nüüd vormis olevale massile peale valada ja natuke siluda. Siis umbes 2 tunniks külmkappi. Jahtunud segu võiks lõigata parajateks ampsudeks ja tuhksuhkruga ülepuistata.

Mulle igastahes meeldib selline variant rohkem kui tavapärane kirju koer, olgu veelkord öeldud 🙂