paismais

Üleküpsetatud õhitud mais

08.02.2014 ja sajab paduvihma! No mis elu see küll on

08.02.2014 ja sajab paduvihma! No mis elu see küll on.

Selline elu, et kui ma hommikul selle pildi tegin siis oli suht trööstitu tõesti. Vaatamata sellele, et veebruar on kõige lühem kuu aastas, venib ta minu meelest nagu kitt, eks enamasti ole selle aja peale juba 4 kuud talve ka olnud. See aasta on aga pigem 4 kuud novembrit olnud. Tegelikult ei ole see muidugi pikalt irisemine tervisele hea. Ning tegelikult mulle meeldib elada kliimas kus on neil aastaega ja pärastlõunal läks ilm selgemaks. Tõsi, lumeräbalad on sulanud, talve moodi see asi küll ei paista.

Ma pidin nagu midagi kirjutama aga tegelikult ühtki head ideed ei ole. Ühtki suurt avastust ka jagada ei ole. Tehke alustuseks siis mõni sisekaemuslik test:

Tjah, tegelikult ma pidin jagama midagi õhitud maisiterade kohta. Alustuseks oli selline idee – vanilla cake batter and white chocolate chip caramel corn. See on selline küll küllale liiga ei tee tüüpi retsept, naeruväärselt palju vaeva takkaotsa. Aga see on küll õige, et ega sellele masinaga õhitud maisile mingit maitset külge monteerida on oma moodi kunsttükk. Seega ma otsustasin proovida kodukootut ja eeldatavalt vaevavaesemat varianti.

Kõigepealt ma tegin ühe eksperimendi, nimelt ma lugesin, et inimesed kes üleliia toidu kiiritamist mikrolainetega ei pelga, saavad ka masinata maitsestamata (rasvaineteta) plaksumaisi teha. Selleks olevat vaid paberkotti vaja.

Panin siis peotäie teri ühte suht suvalisse paberkotti (Pakendikeskusest ostetud), voltisin kotipõhja nii, et sinna jääks õhku ning koti suu kinni. Pistsin mikrolainetesse kõige kõvema laine peale ja ootasin kuni ainult mõni harv plõks veel tuli.

...

Tulemus oli nagu pildilt näha – paismais. Aga oleks võinud, nagu samuti pildilt näha, olla ka mingit sorti tulekahju.

...

Üks kahest, kas ei tohiks niiviisi voltida või tuleks mõni teistsugune paberkott leida. Ühesõnaga, siin majas ma tahaks ka edaspidi pigem masina või poti tehnikat näha.

Eksperimendi teise etapi jaoks, tegin ma siis paar masinatäit plaksumaisi. Praeahi tuleks samal ajal kuumutatda nii 180ºC

...

Siis võtsin umbes detsiliitri  või natuke vähem Juubeli tordipulbrit ning segasin selle veega, nii et saaks selline… hmm noh peti või vedelama keefiri konsistentsiga taigen. Üks masinatäis on selle ühe detsiliitri pulbrijaoks paras kogu, taignasse võib lisada veel näiteks pähkeid. Siis tuleks taigen ja mais ühendada, nii et viimane on kenasti ühtlaselt esimesega kaetud.

Seejärel tuleks mais laotada küpsetuspaberile, kui on tahtmist teha sellist karamellisemat kraami siis võib taignasele maisile näiteks pruuni suhkrut peale puistata. Ning küpsetada ahjus 5-10 minutit, vahepeal võib segada. Lase täiesti jahtuda, järgmisel päeval on suisa krõbedad.

...

Plaksumaisi ja šokolaaditükkidega küpsised

Pärast päeva kui meil õnnestus infarkti äärele viia ilmselt nii kirjastus kui ka trükikoda*, võiks teha üha maheda ja malbe postituse. Õnnetuseks on mul isiklikult pakkuda pigem selliseid nigelavõitu uudiseid. Nagu, et  loomakliinik kus ma koeral küüsi lasen lõigata (sest ma ise ei saa selle lihunikutööga hakkama) sulgeb uksed (laupäeval saan veel minna). Või, et autol pole ikka veel talverehve all (võimalik, et saab ka luapäeval lahendatud). Või, et vingema tuulega kipub tuul veidi mu tuppa puhuma (materjal soojustamise lõpetamiseks on ka tegelikult olemas juba). Kui nii võtta, siis polegi nagu viga. Peaaegu nagu need esimese maailma probleemid.

Ei tulnud vist kõige maheda ja malbem aga no lasta olla. Nüüd järgnevad küpsised, mis pole ka need.

...

Plaksumaisi ja šokolaadiga küpsised

(kes soovib täpsemat juhendust a la pane ikka küpsetuspaber ka pannile, palun konsulteerida originaalretseptiga)

  • Plaksutatud plaksumaisi (originaalis on pikk jutt sellest kuidas teha, aga mul on masin ning sellega pikk jutt lõppeb), plaksumaisi peaks lõpptulemusena olema u 4 cups
  • 115 g toasooja võid
  • 100 g helepruuni suhkrut
  • 65 g suhkrut
  • 1 suur muna
  • 1 tl vaniljeekstrakti
  • 160 g jahu
  • 1/2 tl söögisoodat
  • 1/4 tl soola
  • 65 g tumedaid šokolaadinööpe
  • jämedat meresoola peale riputamiseks, kui soovi on
  1. Tee plaksumais kõigepealt valmis
  2. Ahi 175°C
  3. Vahusta või ja suhkrud, lisa muna ja vaniljeekstrakt ning mikserda ühtlaseks
  4. Lisa jahu, sooda, sool, sega ühtlaseks aga mitte liialt (mikseriga)
  5. Siis sega käsitsi hulka mais, võib tunduda, et seda on palju aga ta läheb kokku
  6. Viimasena lisa šokolaad
  7. Mätsi teelusika abi parajad pallikesed
  8. Küpseta 10-13 minutit
  9. Lase jahtuda.

Ma peaks vahepeal üritama ehk mõne mitte-Ameerika retseptiga. Seekord sõin täpselt ühe küpsise. Aga tööl arvati, et kärab väga hästi.

—-

*Mul jääb ainult loota, et inimeste mällu ei sööbi keegi-sealt-ja-tema-eesnimi-oli, sest meid on selle eesnimega kolm seal. Ja tõesti, kaks meist pole puttund kah seda raamatut. Muidugi eks seal EKSAs ja Paketis ole igast frukte nähtud…

Terriin, veel natuke paismaisi ja palavik

Palun vabandust, ma jäin haigeks. Vabandust sellepärast, et selle päikselise pühapäeva oleks kindlasti saanud kulutada millegi oluliselt toredama peale kui meelemärkuseta lamamisele. Ning siis oleks siin ehk ka miskit helgemat kraami jagada. But all well that ends well. Üldiselt tabab haigus mind õnneks väga harva ning selle kulg on täiesti uskumatu – üsna kõrge palavik võib tõusta kõigest mõne tunniga ja õhtul magama minnes on tõesti tunne, et pole väge mis sunniks mind taas vertikaalasendit võtma. Ometi-ometi, on järgmine hommik alati juba täitsa normaalne, väikese kondinõrkusega kuid päeva jooksul tuleb inimese nägu pähe. Ja nii polegi mul õnnestunud sinist lehte saada, ma ei saa ju arstile öelda, et mul eile oli väga halb 🙂

Muidugi on mõned väiksed abinõud mis vähemalt minu puhul näivad toimivat:

1) Kui see ei ole just absoluutselt vältimatu (st et ma kindlasti pean jalul olema sel hetkel kui palavik juba tõuseb), siis parem oleks neid palavikualandajaid mitte sisse juua. Halb on küll olla aga mul on tunne, et kui kunstlikult alandada, siis võibki vinduma jääda.

2) Tuleks juua teed, üsna ükskõik millist (kas mee ja sidruniga, see on juba maitseasi) või mahla (minu meelest mida vähem magus seda parem).

3) Mul on alati tunne, et kiiresti tuleks süüa vitamiine. Mitte neid mis mingisse tabletti pressitud on vaid näiteks karbitäis külmutatud mustsõstraid. Või terve sidrun (vabalt, mulle väga maitseb). Eile kahjuks muud kui ühe õuna kätte ei saand, aga see tundus ka täitsa hea.

4) Enne magama minekut võiks võtta väikse lonksu brändit. Peletab külmavärinad ja aitab uinuda.

5) Magada, midagi pole teha aga kõige kindlam ravum.

Et mitte ainult heietustega tegeleda, siis siin on one that I made earlier, nagu öeldakse.

Terrine de Champange

Sest pallide tegemisest jäi üle nii iirise-võisegu kui paismaisi, pudistasin viimase peenemaks ning segasin karamelliga ja lisasin natuke meresoola. Jahtus ära ja murdsin tükkideks. Mulle väga maitseb selline magus-soolane kraam 🙂

Kass Artur puu otsas

Jah, see ei ole PÄRIS kass Arturi kook. Aga põhimõtteliselt ju. Mais ja karamell. Sama teeb välja.

Kõik algas sellest, et eile õhtul panin terriini ahju ja siis oli veidi tegevust vaja leida* Kõht oli hirmus tühi, tegin masinatäie paismaisi. Ja kahjuks sõin enamuse sellest ka ära. Söömise ajal tuli meelde, et ma olen kuskil näinud, et ka paismais sobib ürituseks “Mängime toiduga”, sõber Guugel tõi erinevaid vastuseid. Aga see siirupi keetmine… Tüütu-tüütu. Appi tõttas põhjatu sahver. Seal leidus õige mitu pakki iiriseid.

Üks võimalik retsept mis iiriste ja paismaisiga edasi teha on siin. Mulle tundus vahekord veidi liiast, sai 350 g iiriseid ja 100 g soolast võid, tuli üsna paras kitt. Edasi võib toimida nii kuidas keegi paremaks arvab, näiteks valada see karamell maisi peale ning üritada siis kõik enam-vähem ühtlaseks segada. Väljamaal on veel populaarne segusse näiteks pähkleid või mandleid lisada ja siis saab sellise peenema snäki. Aga selline teguviis tundus õhtu veetmiseks liiga lihtne. Ja siis ma tegingi sellised pallid, mitte just päris ükshaaval neid maisitükke pulga külge kleepides, aga sinna poole 🙂 Kel on julgust võib üritada õlitatud kätega ka maisist ja kuumast karamellist palle mätsida, aga see ei tundunud mulle isiklikult väga köitva meetodina.

Ja on’s seda toigast tarvis? Muideks, on küll. Tarbijamugavus tõuseb kordades.

——————

*kudumises pidasin veidi pausi, et mitte liigesepõletikku saada. Aga raporteerida võin, et üheksast jubinast on seitse ja pool valmis. Aprillitormi ajaks on sall vast valmis.

 

 

Rocky Road

Kirju koer on üldiselt üsna tummine ja ega üle ühe viilu ei söö. Aga see jõul ma tegein hoopis Rocky Road‘i. See on nats nagu kirju koer aga minu meelest parem. Ma kombineerisin kahest retseptist (Nigella Lawson ja Jamie Oliver) kokku ühe sellise:

  • 125 g võid
  • 300 g tumedat šokolaadi
  • 3 spl heledat siirupit
  • u 100 g Digestive küpsiseid
  • 150 g pistaatsia ja mandlite segu
  • 100 g vahukomme (väikseid kaubandusvõrgust ei leidnud, lõikasin suured tükkideks)

Sulata või, šokolaad ja hele siirup paksupõhjalises kastrulis kenasti ühtlaseks massiks. Võta tulelt ära ning pane u 125 ml segu kõrvale (tegelt võib seda ka mitte teha, võib kõik jätta kuivainetega segamiseks ning näiteks küpsistega segu parajaks timmida). Lisa segule purustatud küpsised (mitte peeneks pudiks! Digestive’i küpsised on head, sest umbes 10 küpsise pudistamine näppude vahel pole mingi vaev ja kenasti saab nii suuremaid tükke kui ka peenikest pudi). Lisa segule ka pähklid ja sega kõik läbi. Viimasena lisa vahukommid ja katsu needki enam-vähem ühtaselt segusse segada. Pane segu näiteks fooliumiga kaetud karpi, mingi suurus kus see mass jääks nii umbes 2-2,5 cm paksuselt. Väga hoolikalt ei ole vaja patsutada, see on ju Rocky Road. Kui panid enne kõrvale šokolaadi-või segu siis selle võiks nüüd vormis olevale massile peale valada ja natuke siluda. Siis umbes 2 tunniks külmkappi. Jahtunud segu võiks lõigata parajateks ampsudeks ja tuhksuhkruga ülepuistata.

Mulle igastahes meeldib selline variant rohkem kui tavapärane kirju koer, olgu veelkord öeldud 🙂


Lõke ja popcorn

Järjekordne eksperiment. Selleks et terve maja ilget popcorni haisu täis ei oleks, tuli mõte katsetada selle tegemist nii nagu khm, native americans did it :P. Kõigepealt tuleb võtta näiteks üks pann, sest need olid koopainimeste jaoks täiesti tavalised, täpselt nagu foolium. Ja siis ikka tavapärast rada – õli, mais, foolium peale, pann lõkkesse ja looda parimat.

DSC_0405

Esimesel korral olin veidi kärsitu ning tulemuseks oli palju plaksumata plaksumaisi. Aga katsetused näitasid, et plaksumata seemned saab tagasi panna ja üldiselt need lähevad käima (erinevalt nendest mikrolaine omadest). Teisel katsel läks muidugi jälle vastupidi, lõpptulemus sai tibake kõrbenud. Kolmandat katset ma ei teinud, me koeraga jõuame ikka ka ainult nii palju seda värki süüa. Aga kallid sõbrad, kui huvi tunnete, võin katsetega jätkata.