pirukas

Pommupirukas

Pommupirukast on üks mitte just palju ütlev pilt. Aga hea pirukas sai, vaatamata sellele, et põhja alt oleks võinud ikka veidi rohkem kuuma saada.

Vahepalaks ehk pahmeldaks hoopis natuke helesinisest toiduvärvist ning inimeste ennastunustavast vajadusest seda 24.veebruari paiku kõikvõimalikele (ja võimatutele) küpsetistele määrida. Ma saan muidugi aru, et kõik on maitse küsimus ning ilmselt järjekordse lipuvärvides (laias laastus) vaimusünnitise kokkumätsinu ei mõtle sellega midagi halba. Mind ei häiri mõni lipuke tikuvõileivas, ilusamat sorti (loe: mitte neoonsinise ja tumehalliga) makroon või mõned pritisitud kaunistused ja joonistatud pildid. Teadaolevalt olen ma isegi ühtteist teinud. Samas helesinist biskviiti või mingit glasuuri mis tuunitud lipuvärvides on juba raskem vaadata. Ja ma pole kaugeltki konservatiiv. Jah, Eesti lippu vaibana ei kasutaks aga nt trikolooriga paela olen salfaka ümber sidunud ja isegi ühe tordi juures kasutanud. Ja ei, ma padurahvuslastega kes leiavad, et Kihnu-triibuga kotttoolil istumine solvab rahvakultuuri, ei nõustu. Aga vaadates FBi voos jooksvaid pilte aastapäevaks lauale pandavatest küpsetistest, millele eestisuse maigu andmiseks pole taibatud muud teha kui katsetada suvalist sinist tooni ja musta toiduvärviga… siis nats imelik on. Tahaks nagu öelda, et ärge tehke. Aga ma ei ütle, mis siin ikka kakelda, parem näitan eeskuju. Loodetavasti pakitsus põues, mis kodumaale mõeldes kord aastas neid küpsetisi tootma paneb on ehe ja hea ning kestab ja kehtib ka ülejäänud 365 päeval (meil on liigaasta!). Vaatamata sellele milliseid mõtetuid tulisid paglaste ja vähemuste teemal mõni kotttooligild üles võib kerida 🙂

...

Pirukas on tegelikult häbiväärselt lihtne. Kõigepealt on vaja üht suuuurt pommut või kahte väiksemat. Tuleks viilutada, õliga pintseldada ja ahjus natuke röstida/küpsetada. Seda on hea nt eelmisel õhtul teha. Siis tuleb poest osta rull Eesti Leivatööstuse (häbitu tasustamata reklaam) lehttaigent (600g). Sellepärast, et a) seda müüakse Tartus peaaegu igas kohas; b) ta on normaalse suurusega kui laiali laotada; c) eriti kui lõigata kitsamast servast ära ks 4-5 cm laiune riba, sellest saab omakorda 4 riba mis väga hästi passivad servadeks; d) muidu on kah nagu tibens-tobens tainas, ega ma küll ei vaadanud mis tas sees on.

Kate sisaldab: 1 pakk ricottat (vähese soolaga), 1 pall mozzarellat, 2-3 peotäit mingi suvalist (riiv)juustu, 1 muna, soovikorral terake soola ja pipart. Segad kõik kokku ja määrid põhjale (servad on enne paika pandud). Siis paiguta kattele pommu viilud ja soovikorrald võid peale puistata veidi suitsutatud paprika pulbrit (vürtsikat). Viska pirukas ahju u 20-25 minutiks. Siis võta välja ja pane veel u peotäis või kaks juust peale ning ahju tagasi kuniks juust sulanud.

Ülim laiskus (one pot pasta) ja küüslaugu-juustupirukas

Mu ema kallid kolleegid kinkisid talle juubeliks sellise täiesti geniaalse malmist poti. Ei tea küll kust nad sellise suurepärase idee peale tulid? Potil on ainut üks häda – see teeb natuke laisaks. Selle supi põhjenduseks pole mul muud tuua kui, et oli tarvis ära tarvitada poolik pakk hakkliha ning kuskilt ajusopist hiilis ligi mälestus mingist müstilisest roast milles tegelikult mittemidagi müstilist ei olegi. Põhimõtteliselt lööd kõik tavaari ühte mölli ja keedad ära.  Kõlab nagu Jüri Pino aga tegelikult on vist Martha Stewart (link). Originaalselt täiesti vegetaarne roog ja kirjade järgi võtab mingi 20 mintsa aega.

Üks

Üks

Kaks

Kaks

Aga kogu selle laiskuse tipuks oskan ma ka natuke rohkem pingutada. Näiteks tegin Yotam Ottolenghi raamatust Plenty Caramelized garlic tart (lk 38). Sest mul on ju lihtsalt niiii võrratult palju seda küüslauku ja see raamat on ka juba terve igaviku ning ma olend lihtsalt imetlenud teda. Natuke jääb sirvides ka mulje, et issver-sussver nii palju komponente ja kohati nagu pikad juhendid ja kesse viitsib ning põhiline kes sööb sellist veits kahtlast kraami kus mingi ürdid ja värki sees 😀

...

Tegelikult pole lugu ja ma mõtlesin täna siin seda kirjutama hakates endale ka väikse väljakutse välja. Vaatame kuidas järgneval kahel nädalal läheb. Aga nüüd kokkuvõtlikult see pirukas (ülalt leiab lingi täpsele retseptile).

Esiti tuleb lehttaigna põhi eelküpsetada 180°C kraadises ahjus, küpsetusoa meetodil, 20 minutit koos ubadega ja siis veel 5-10 minutit ilma. Ma ütlen kohe, et ma küpsetasin natuke vähe, oleks võinud rohkem. See piruka vorm võiks olla tüüpi loose-bottomed.

Kuniks põhi küpseb võiks küüslaku karamelliseerida. Selleks pane küüslauguküüned (u 3 pead, küüned üksteisest eraldatud ja kooritud) väiksesse kastrulisse ning kata veega. Lase keema tõusta ja keeda vaiksel tulel 3 minutit. Kurna sõelale, pese ja kuivata kastrul ning pane tulele tagasi. Pane küüslauk tagasi ja lisa oliiviõli, prae kõrgel kuumusel 2 minutit. Lisa palsamiäädikas (1 tl) ja vesi (220 ml, minu meelest natuke palju) ning lase vaikselt keeda u 10 minutit. Lisa suhkur (3/4 sl), hakitud rosmariin (1 tl), hakitud tüümian (1 tl) ja 1/4 tl soola. Keeda keskmisel tulel kuni enamus vedelikust on aurustunud ja tõsta kõrvale.

Murenda lehttaigna põhjale pehme kitsejuust ja kõva kitsejuust (või kui kitse pole, siis improviseeri*). Laota küüslauk koos vedelikuga juustule. Klopi kokku munad (2 tk), crème fraÎche (100ml), vahukoor (100ml), 1/2 tl soola ja natuke pipart. Vala pirukapõhjale. Küpseta 160°C kraadises ahjus 35-45 minutit. Serveeri soojalt näiteks salatiga. Väga hea on tomatisalatiga.

Lõpetuseks teile üks pilt maisist.

...

—-

*raamatus on kõva ja pehmet, internetis 130g rich, creamy goats’ cheese, such as Ragstone, rind removed ühesõnaga – tee mis tahad.

Soola…

Ma istun juba mitmed-setmed päeva selle postituse otsas ja ei tea kuidas ja mida kirjutada. Põhiliselt sellepärast et sõna pretzel paistab eesti keeles omavat vastet soolakringel või soolapulk. Ja neist kummagist minu meelest ei saa tuletada mõistlikku vastet mini pretzel dogile. Olemuselt on tegemist muidugi viineripirukaga. Eriliseks teeb asja see, et enne ahjus küpsetamist on pirukat 30 sekundit soodavees keedetud. See annab siis tulemiks selle pretzeli looki ja mõnusa krõbeda pealispinna. Ma ütleks, et kui üldse viineripirukat süüa, siis selline on ainuõige. FB mulle väga häid ideid ei andnud ja sinna tõlkepärlite gruppi ma ei tihanud minna. Seega püstitan küsimuse siin uuesti – saaks sõna pretzel eesti keeles miskil muul moel kui soolakringel, soolapulk või enne küpsetamist soodavees keedetud taignatoode nimetada? Või jääb laensõna?

Pirukas

Pirukas

Retsept on Ameerikamaalt (Joy the Baker) ja ütleme nii, et määratlus mini on ilmselt mingi jänkide mõõdupuu järgi. Ma tegin samuti 16 tükki, lõigates pooleks mingid Jussi viinerid ja no ikka täiesti korralik piruka suurus oli.

Ma väga pikalt ei viitsi retsepti ümber tippida, seega pöörduge algallika poole kui jääb arusaamatuks: 350 ml sooja vett segada 1 spl suhkruga,  lisada 2,5 spl kuivpärmi ja lasta 5 min seista kuni kergelt vahutama hakkab. Siis lisa 560 g jahu, 2 tl soola ja 2 spl sulatatud võid. Sega ja sõtku taigen ühtlaseks, siledaks. Siis pane kaussi, kata ja jäta sooja kohta tunniks ajaks kerkima.

Eelkuumuta ahi 220°C. Ja siis tuleks teha soodavesi. Mul polnud kuskilt võtta 220g soodat ja üle kolme liitri sooda vett tundus ka liiast (3,3l=220g soodat). Seega ma optimeerisin koguse 1 liitrile (u 60 g soodat) ja võtsin väikse kastruli. Igatahes tuleb soodavesi keema ajada. Pirukate tegemiseks tuleks taigen jagada 16 tükkiks ning need siis ükshaaval vorstikesteks rullida ja ümber viineri keerata. Pirukad tuleks panna keevasse soodavette 30 sekundiks, siis sealt vahukulbiga välja õngitseda, ahjuplaadile panna. Pirukad tuleks enne ahju panekut munaga pintseldada ja kaunistuseks soola (ja/või pipart) peale raputada. Küpsetada 12-14 minutit.

Pirukas

Pirukas

Esineb muidugi veel kummalisemaid variatsioone pretzeli teemal – pretzel milk pancakes. Erinevalt pirukatest tunddub säärane teguviis mulle rõve, nii et selle tarvis mul ilmselt emakeelset väljendit tarvis ei lähe 🙂

Vürtsikam tomatipiirak

Emm, ma ei oska nagu midagi muud öelda kui et olen kuidagi ajast ees vist. Sest tegelikult pole ju tomatihooaeg veel. Eestis. Või noh, kui nii võtta siis Intsu talus ikka juba kuskil aprillist saati on.

Retsepti leiate siit. Ja öelda võin nii palju, et esmane tagasiside oli ülipositiivne. Ja homne postitud on täiesti hooajaline. Rabarberist nimelt.

Väike remondi apteit vol 4

Ühelt poolt näib just kui poleks nagu hullu – põrandad seinad-valmis, tapeet seinas, lambid laes jne. Teiselt poolt läheb olukord ülejäänud majas aiva hullemaks. Neljapäeval saabusid torud mehed ja hakkasid torustikku välja lõikama. Ma olin kolmapäeva õhtul külaliste ootuses juba päris palju ära koristanud, roostevee ja krohvipudi segu WC-s oli natuke hullem tulemus kui ma karta oskasin. Koristasin muidugi kõik uuesti ära. Ainult selleks, et reedel saaks köök oma satsi. Ülemist korrust ei oska ma nagu kirjeldadagi – et torudele ligipääseda on kõik asjad kuskil seal kus nad ei peaks olema. Ja on ilmselge, et ASJU on liiga palju. Võtsin siis vähesed olulised ning kolisin alla. Kuigi siin on ruumi ja õhku, on põrandal magamine siiski üsna karm. Kas hakata madratsit pumpama?

Emm, pirukas. Vorstist ja salatist

Mingil kummalisel mulle arusaamatul põhjusel oli mul kodus lastevorsti (ilmselt ostetud enne kui vennake eelmine nädal kodust lahkus). Ja mitte nii kummalisel põhjusel kausitäis salati. Neist kahest sai siis üks pirukas, peene nimega quiche, kokku keeratud. Ma loodan, et keegi sööb selle ikka ära ka.

pirukas

Edit: Ups, ma avastasin täna 01. augustil, et see postitus on vist mustandiks jäänud… Noh, ega siin miskit erilist ole ka