pommu

Pommupirukas

Pommupirukast on üks mitte just palju ütlev pilt. Aga hea pirukas sai, vaatamata sellele, et põhja alt oleks võinud ikka veidi rohkem kuuma saada.

Vahepalaks ehk pahmeldaks hoopis natuke helesinisest toiduvärvist ning inimeste ennastunustavast vajadusest seda 24.veebruari paiku kõikvõimalikele (ja võimatutele) küpsetistele määrida. Ma saan muidugi aru, et kõik on maitse küsimus ning ilmselt järjekordse lipuvärvides (laias laastus) vaimusünnitise kokkumätsinu ei mõtle sellega midagi halba. Mind ei häiri mõni lipuke tikuvõileivas, ilusamat sorti (loe: mitte neoonsinise ja tumehalliga) makroon või mõned pritisitud kaunistused ja joonistatud pildid. Teadaolevalt olen ma isegi ühtteist teinud. Samas helesinist biskviiti või mingit glasuuri mis tuunitud lipuvärvides on juba raskem vaadata. Ja ma pole kaugeltki konservatiiv. Jah, Eesti lippu vaibana ei kasutaks aga nt trikolooriga paela olen salfaka ümber sidunud ja isegi ühe tordi juures kasutanud. Ja ei, ma padurahvuslastega kes leiavad, et Kihnu-triibuga kotttoolil istumine solvab rahvakultuuri, ei nõustu. Aga vaadates FBi voos jooksvaid pilte aastapäevaks lauale pandavatest küpsetistest, millele eestisuse maigu andmiseks pole taibatud muud teha kui katsetada suvalist sinist tooni ja musta toiduvärviga… siis nats imelik on. Tahaks nagu öelda, et ärge tehke. Aga ma ei ütle, mis siin ikka kakelda, parem näitan eeskuju. Loodetavasti pakitsus põues, mis kodumaale mõeldes kord aastas neid küpsetisi tootma paneb on ehe ja hea ning kestab ja kehtib ka ülejäänud 365 päeval (meil on liigaasta!). Vaatamata sellele milliseid mõtetuid tulisid paglaste ja vähemuste teemal mõni kotttooligild üles võib kerida 🙂

...

Pirukas on tegelikult häbiväärselt lihtne. Kõigepealt on vaja üht suuuurt pommut või kahte väiksemat. Tuleks viilutada, õliga pintseldada ja ahjus natuke röstida/küpsetada. Seda on hea nt eelmisel õhtul teha. Siis tuleb poest osta rull Eesti Leivatööstuse (häbitu tasustamata reklaam) lehttaigent (600g). Sellepärast, et a) seda müüakse Tartus peaaegu igas kohas; b) ta on normaalse suurusega kui laiali laotada; c) eriti kui lõigata kitsamast servast ära ks 4-5 cm laiune riba, sellest saab omakorda 4 riba mis väga hästi passivad servadeks; d) muidu on kah nagu tibens-tobens tainas, ega ma küll ei vaadanud mis tas sees on.

Kate sisaldab: 1 pakk ricottat (vähese soolaga), 1 pall mozzarellat, 2-3 peotäit mingi suvalist (riiv)juustu, 1 muna, soovikorral terake soola ja pipart. Segad kõik kokku ja määrid põhjale (servad on enne paika pandud). Siis paiguta kattele pommu viilud ja soovikorrald võid peale puistata veidi suitsutatud paprika pulbrit (vürtsikat). Viska pirukas ahju u 20-25 minutiks. Siis võta välja ja pane veel u peotäis või kaks juust peale ning ahju tagasi kuniks juust sulanud.

Rat-tat-ta (ratatouille)

Ilmselt ei ole tegemist läbikaalutletud soolisevõrdõiguslikkuse kampaaniaga aga siiski. Kui Tartu avaturu peaväravast sisseastuda siis paremat kätt on köögiviljalett sellistel tumedamatel mägede poegadel. Omavahel räägivad mingit šušisevat keelt, müügitaktika on noh, mitte just lõunamaiselt agressiivne aga ütleme, et tavapärasest tasasest põhjamaisest taktikast seisan-siin-oma-kapsaste-ja-kaalidega-kuni-keegi-neid-ehk-võib-olla-tahab, natuke intensiivsem. Ja blondid siniste silmadega tšikkid saavad päris suure tüki arbuusi maitsmiseks. Nendega on seni suutnud võistelda vaid too Peipsi-ääre venelane Pjotr või Petja, ma ei teagi mis ta nimi on aga ta ka suunab tähelepanu pigem naistele. Eelmine nädalavahetus oli tal taktika – ostad kilo hapukurki saad kaks kilo õunu tasuta kaasa! Vat. Umbes diagonaalile mägedepojad-Pjotr jääb aga üks selline kõvema hääle ja käredama suhtumisega naesterahva lett. Tal ei ole väga suur kauba variatiivsus aga üht artiklit on tihti palju-palju (kultuurmustikaid, astelpaju, kurke) ja kui ta ise kohal on siis on ka loba kaugele kosta. Ja vot siis laupäeval oli ta välja pannud tõelise peiputuspardi meestele. Vaarikakarpide kõrval seisis “tütarlaps”, määralematus eas ja oli võtnud eesmärgiks need vaarikad maha müüa. Väljanägemine oli tal umbes midagi sellist nagu võiks olla Anu Saagimil kui ta pole Soome põgenenud + natuke Jörpa naist – süsimust juuksepahmakas, tugev päevitus ja korralik meik, sättendavaid kivikesi päikseprillidel, kaelas, käel ning sussidel, kleit oli loomulikult tiigrimustiline soolikas, täpiks i-l lipsukese tätoveering pahkluul. Ma ei julegeks spekuleerida millega ta tegeleb siis kui seal vaarikakarpide kõrval ei seisa. Müügitaktika oli päris hea aga natuke valimatu ehk. Kui ikka igale ätile kes kepi najal mööda tuhiseb öelda – osta vaarikad ära ja keegi neist ei peatu, siis võiks mõneaja möödudes katsetada ainult veidi noorematega. Tõsi, nood saavad ilmselt kodus naiselt pärast võtta, et nad selle lehtsabaga üldse rääkida julgesid. Igastahes oli meeleolukas komejant 🙂

Tegelikult olin ma seal et osta üks väike kollane suvikõrvits. Sest roheline oli mul olemas ja ma tahtsin teha ühte ilusalt rooga.

...

Põhimõte on siis selline, et tuleb keeta mingi tomati-pakprikakaste, see läheb vormi põhja. Ja siis sinna peale laod niiviisi vaheliti suvikõrvitsat (ei pea olema kahte värvi, muidugist), pommut, paprikat ja tomatit. Kogu inspiratsioon ja pool retsepti on pärit siit (omakorda Thomas Kellerist inspireeritud).  Seal on kirjas, et ladumine on 10-15 min meditatiivset tegevust aga ma ütleks, et mul läks rohkem. Sama oli küll meditatiivne. Tähele tuleks panna ka seda, et küpseb tema suhteliselt madalal temperatuuril ja ikka tunde. Ma arvan, et annaks kärsatada ka kiiremini aga ega ei tea ka. Ja selle tomati-paprika kastme ma keerasin kokku pigem vaba käega.

...

Reamees pommu päästmine

Pommu oli liiga kauaks külmkappi passima jäänud, vaenlane võttis jupi otsast maha. Tuli midagi teha!

 

Saab teha midagi säärast. Selleks tuleb pommu õliga ja natukese soolaga kokku mökerdada (võib pooleks lõigata, kui mitte, siis kahvliga mõned augud koore sisse teha) ja siis koos paari terve küüslaugu küünega ahju lükata. Edasi on mõistlik leida külmkapist ka üks paprika ning seegi (oliivõli-sool kooslus + pooleks lõikamine või augutamine) ahju lükata. Kui tundub, et produktid on pehmed, siis välja võtta ja lasta veidi kaane (fooliumi, toidukile vms) all jahtuda. Edasi peaks nobedad näpud koorest välja koukima pommuplödi, paprikal koore maha tõmbama ja küüslaugu oma nahast välja pigistama. Kõik kolm blenderisse (võib ka köögikombaini või mingisse anumasse kus saumikseriga suristada saab) ja lisada meelepäraseid maitseained (ma panin laimimahla, tšillit ja soola). Ja siis püreestada. Eeldades, et pole sellist ähvardust kukil nagu päevavalguse lõppemine (no pilti ei saa ju muidu teha), siis võiks püreestada pikalt ja mõnuga. Aga ega nati suuremad paprika tükid kah paha tee. Pärast püreestamist muidugi tuleks veel maitsta, ja tegelikult kui kiiret pole, siis võiks püree natukeseks rahule jätta ning enne serveerimist uuesti maitsta ja vajadusel midagi lisada. Ongi kõik. Eeldusel, et maiskrõpsud lähevad alati ükskõik mis dipiga kaubaks, võib pidada pommu päästetuks.