rabarber

Mannaga tikrikook (rabarberikook)

...

Tegelikult oli see rabarberikook aga mul oli sügavkülmas ainult natuke rabarberit ja terve karp tikreid. Nii lihtne oligi. Algupära: Nigel Slater, Tender II, lk 1141 (20 cm läbimõõduga vormile, 8 in)

Täidise osa retepti pole vist mõtet anda, se on u 550 g eest hapukamat moosi või keedist või kompotti.  Võiks olla midagi sellist, mille kurnamisel vedelikku üle jääb, saab pärast koogi kõrvale pakkuda.

Puru

  • 125 g peenemat (maisi)mannat
  • 200 g jahu
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • tera kaneeli
  • 150 g suhkrut
  • 1 väikse apelsini riivitud koor
  • 150 g võid
  • 1 suur muna
  • 2-4 sl piima
  • 1 sl demerara suhkrut
  1. Eelkuumuta ahi 180°C, pane lahtikäiva vormi põhja küpsetuspaber.
  2. Manna, jahu, küpsetuspulbrit, kaneel, suhkur ja riivitud apelsinikoor pane kaussi, lisa või ning näpi puruks. Lisa 2 supilusikatäie piimaga lahtiklopitud muna. Sega (kätega nt) ainult seni kuni kokku hakkab.
  3. Suru taignast 2/3 vormi põhja ja külgedele, auke ei tohi jääda. Pane täidese moos/kompott vormi, ning pudista üle jäänud taigen peale.
  4. Küpseta u 35-40 minutit.
...

 

Inimene lubab. Ja siis mõtleb ümber

Pealkiri kõlab hirmus tõsiselt, võiks öelda tuumakalt aga nagu tihti siinses blogiruumis, on tegemist (pooleldi) pettusega. Tänane jutlus tõukub kahest, mõneti omavahel seotud asjast – moe/ilublogindus ja see mida inimene vahest ütleb, et eales ei tee aga siis tuleb mood ja trend ja krt teab mis ning erinevad iste- ja seisukohad vaadatakse ümber.

Jama on selles, et oma väidete tõstuseks, käisin väiksel rännakul fotoarhiivis. Seetõttu võib juhtuda, et vahele hüppab mõni jalutuskäik mööda hämaraid mälestusteradu. Mõneti on soov teile veidi fotosüüdistusi edastada veidi vastuolus pointiga, võibolla… ei tea…

Tegelikult alustan ma hoopis esimese vahepalaga nami-namist – võrdne kook rabarberiga.

Ma loodan, et see ei ole mingi saladuses hoitud kook, sest sellise metoodikaga võiks vabalt tulistada vähemalt korra nädalas ning lihtsal lahendada toorme probleeme kui viimane kipub väga üle käte minema. Ma tegin sellise paksema aga pm selles vormis annab ilmselt ka rohkem rabarberit kooki suruda, siis ta muidugi pole enam võrdne. Ja eks ta ole, et iga apsuga on tunda kuidas suhkur hamba all krõpsub ning või arterite seintele ladestub.

...


Et mis mul siis moe/ilubloginduse kohta öelda on? Tegelikult üsna vähe. Ma jälgin (loen öelda oleks palju) ainult mõnda Eesti oma, väljamaalasi veelgi vähem aga see-eest vaatan suuremaid/tundumaid Youtube’ ilu/moegurusid. Väga tore on, üldse ei kobise ning seda vaatamata sellele, et ma ei oma mitte ühtegi kellut enda krohvimiseks ning H&Mi juures telkimas samuti pole käinud. (Vahest mind häirib aga) ma saan aru, et ilu/moemaalilmas on igasuguse nänni tasuta saamine, selle avalikult või salamisi promine ja kõige sellega kaasaskäiv poleemika, näiteks toidu-, tite või kudublogide omast, kordades suurem. Ühelt poolt tundub mõistetav, iga uus kreemitotsik on vaja ju ära proovida, aga teisalt tekib vist paks veri kah kiiremini ja tihedamini? Või ma eksin? Ja ma lihtsalt satun järjest mingi kränumise otsa? Võib täitsa olla, et on nagu hulludega – aktiveeruvad siis kui lehed tulevad ja lehed lähevad (kevadel ja sügisel).

Aga see on tegelikult mingi muu teema ja ma mõtlesin trendibloginduse juures hoopis teisele aspektile. Seda, et siin ilmas midagi uut ei ole, teab ju igaüks. Ühtki uut retsepti ei ole, kõrge värvliga püksid tulevad u 15 aasta tagant jälle moodi, keegi avastab kuidas iidsete esiemade komme endale mingit kodust plödi pähe määrida on tegelikult väga uus ökolahendus, käpikukudujad roomavad küünalvalgel ERMi põhjatutes hoidlates, nentides, et seelikutriipude variatsioonid ehk siiski on kõik juba läbi proovitud. Ja nii ma mõtlengi, et kui sa teed näiteks OOTD  mingi hetkel eriti populaarsest kostjuumest, pildistad triljon selfit ja riputad need interneti üles, kõik kiidavad jne. Möödub 10 aastat ja vaatad vanu pilte ning mõtled, et see oli ikka hirmus, sellist nabapluusi ei pane eales enam selga. Mis siis teha? Tuleks hakata otsast kustutama? Kuidas sa kustutad kui kõik kiitsid? Ja tuleb ju uus nabapluusitrend, sellega kaasaminek ning sõnade söömne? Äkki noorem generatsioon ei mõtle selle peale üldse? Ainult inimesed kellel see vabadus on, et trendikat teismeiga ei pea näitama.

...

circa 1995

Kõrge värvliga kottpükse ausalt pole enam kandnud

Kõrge värvliga kottpükse ausalt pole enam kandnud

Võib olla on lihtsalt tegemist sellise kergemat-laadi enesepettusega? Nagu väide, et “reklaamid mind küll ei mõjuta”? Muideks, ma olen tähelepannud, et viimase aja suurimateks ja rohkearvuliseimateks valetajateks on osutunud inimesed, kes varasemalt esinenud steitmentiga “ma ei hakka kunagi vabatahtlikult jooksma” vms. Põhimõtteliselt igaüks kes seda julgeb veel praeguse jooksubuumi ajal väita, peaks arvestama võimalusega, et see osutub peaaegu võrdväärseks maailma suurima valega (väidetavalt on selleks situatsioon kus sa tuled keldri trepist üles lauldes “Ma tulen taevast ülevalt”*).

Eksperimendi korras võib veel mõelda, et kas midagi sellist mis paneks sõnu sööma võib juhtuda ka toidubloginduses? Algaja forograaf ehk häbeneb oskuste paranedes viie aastataguseid pilte (kontrollisin, pole veel häda). Kindlasti on neid kes kuulutanud, et “ei hakka eales …” aga siis söövad kahe suupoolega või digimuutuvad taimetoitlaseks vms. Aga et küpsetad ilusa, maitsva, igati hooajalise-kohaliku-värske rabarberikoogi (sic!) ja siis 10 aastat hiljem äkki pole rabarberikoogid enam moes ning tõotad, et ei iial enam? **

Ja tänane viimane mõtteräbal ongi siis rubriiki “Käsitööminutid”, tõenäoliselt hiljem kahetsen, sest ma tõesti arvasin, et nende aeg on möödas ja ei eales enam – lühkarid. Mu teismeeas olid moes sellised narmastega teksalükarid, kes ei tea millised siis palun, siin on suisa õpetus.

Ma olin üsna kindel, et seda ei juhtu, eriti kuna ma ei pea end just väga sirereieliseks (sääreliseks, ok, reieliseks mitte). Vahepeal olid moes veel sellised pealt põlve lühakarid aga need ei sobind mulle mitte mingi ilmaga, siis pääsesin (hiljuti vaatasin, et ka need on tagasi, uuzaš).

DIY õpetus on – lõika mingid nõmedad teksad lühikeseks.

...

Publikumi rõõmuks on ka üks nööpnõel pildile jäänud


 

Tõestuseks teile, et ma olen alati olnud äääääärmiselt andekas (ja sama dusgraafiline), üks väike olustikukirjeldus 1995. aasta foto tagaküljelt (tõsi, kirjutatud paar aastat hiljem).

...


**allikas – folkloor

**eks neid tööstuslikke lisaaineid ole omajagu aga valdavalt sa siiski ei mätsi neid oma šedöövrisse

Rabarberikook, mannaga

Ja homsest postitusest on saanud juba üle-ülehomne. Vabandused ette-taha ja üles alla.

Mina ei tea kust sel Nigel Slater’il need mõtted tulevad, aga ma olen leidnud juba õige mitu kooki, mis mulle täitsa meeldinud on. Ja see on suur asi. Arvestades, et mulle tegelikult eriti ei meeldi koogid. Ja kook ei ole magustoit (imho).

Aga kook on selline imelik. Mannaga (peenemalt polentaga). Ja mul tekkis küll kohe alguses kahtlus, et kuidas see manna küll pehmeks läheb ja ega liiga tihke ei jää. Läks küll ja ei jäänud ning pealt sai mõnus krõbe.

(Tender II, lk x)

Kõigepealt tuleb võtta poolkilo rabarberit, 50 g suhkrut ja u 4 spl vett. Rabarber lõigata suurteks tükkideks, panna ahjuvormi, raputada peale suhkur ja niristada vesi ning küpstetada 180 C ahjus kuni rabarber on pehme aga hoiab kuju. Slateril on mingid imerabarberid, ta küpsetab neid tervelt neid tervelt 40 minutit. Minu meelest on 20-ga täiesti piisavalt pehmed. Kui küpsenud, siis võib sõelale nõrguma panna (aga ei pea).

Taigna koostisosad on sellised:

  • 125 g jämedat mannat (polentat)
  • 200 g jahu
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • tera jahvatatud kaneeli
  • 150 g suhkrut
  • ühe väikse apelsini riivitud koor
  • 150 g võid
  • 1 suur muna
  • 2-4 sl piima
  • 1 sl demerara suhkrut (või natuke rohkem)

Sega manna, jahu, küpsetuspulber, kaneel ja suhkur kokku (kogu segamisprotseduuri võib teha ka köögikombainiga). Lisa apelsini riivitud koor ja või ning näpi ühtlaseks puruks. Lisa natukese piimaga klopitud muna ning sega ühtlaseks (üle ei tasu pingutada). Pane 2/3 taignast koogivormi, selle peale lao rabarberi tükid. Ülejäänud tainas näpi katteks peale (ei pea kõike ära katma) ning riputa peale natuke suhkrut ja küpseta (ikka 180 C ahjus) umbes 45 minutit.

Ahjus küpsetatud sõõrikud rabarberikeedisega

Korrapärased

Mitte-nii-korrapärased

Keedisega

Mul pole väga midagi öelda. Tuli lihtsalt sõõriku isu. Selleks tuleb teha mõni käpas olev pärmitaigen (mulle tundus, et see munata variant on mõnus pehme). Siis kas lõigata vormidega sõõrikd või näppida sõrmede vahel valmis. Küpsetada, kasta sulavõisse ning seejärel kaneelisuhkrusse. Ja kuna on kevad/suvi ja värki, siis kohustuslik natuke kasutada kevad/suviseid produkte. Tegin väikse rabarberikeedise. See kärab sellise magusa saia vahele ülihästi, väga head sõõrikud olid, igatahes. Tõsi, tuleb tunnistada, et tehtud sai ka vigu. Väga palju sai teisi, terve kausitäis on veel alles. Ja suuremgi viga on see, et sõin ma neid kah natuke liiga mitu. Selline veeremise tunne. Aga nüüd vast ei taha tükkaega. Sõõrikuid.

Lõpetuseks uudiseid laiast ilmast – kui Sind huvitab kuhu läks Vilde endine peakokk Nico Lontras siis kliki siia.

Pruun kaste

Ma olin sunnitud avama hoidiste hoojaaja. Sest keeeeeegi ostis koti mingeid õunavisse ja läks siis ise Portugali. Ja kuigi mulle alguses tundus, et vissid ootavad kenasti nädalakese kuni nende omanik tagasi pöördub, siis tegelikult hakkas mulle varsti tunduma, et need digimuutusid juba pea tundide jooksul. Vissidest krimpsumateks vissideks. Lõpuks ilmselt huumuseks. Ühesõnaga, kaalusin kas viia kõik kohe komposti või püüda midagi teha. Nõukogude inimene minus sai võitu. Ja Nigella pakkus lahenduse.

Nigella Lawsoni pruun kaste (kohandatud How to be a Domestic Godess? lk 362)

  • 500 g rabarberit (Nigellal oli kilo, aga mul lihtsalt ei olnud rohekem, kuidagi nigel rabarberi hooaaeg on olnud mu meelest)
  • 3 sibulat (Nigellal on 500 g punaseid sibulaid, aga polnd võtta)
  • 2 tsillit, seemneteta
  • 2 küünt küüslauku
  • 500 g õunu (Nigellal oli vaid 300 g)
  • 3 cm värsket ingverit, riivitud
  • 1 spl jahvatatud ingverit
  • 1 spl jahvatatud paprikat
  • 100 g rosinaid
  • jõhvikaid (leidsin sügavkülmast kaks peotäit, Nigellal oli 75 g kuivatatud kirsse)
  • punaseveiniäädikat (500 ml oli Nigellal, mul ei olnud üldse, küll aga oli punast veini, kerge äädika mekiga)
  • 1 spl soola
  • suhkrut (nüüd Nigella ütleb kilo (kilo!) demerara suhkrut, mulle tundus see liiladusena, ma panin alla poole kilo tavalist suhkrut ja siis veidi fariini oma peale)
Nigellal järgneb nüüd selline solgutamise õpetus, a la lõika rabarber tükkideks, siis lase köögikombainis peenemaks, siis pane potti ja korda protsessi õuntega ja sibulaga jne jne. Siis keedad 45 min ja püreestad. Tõesti mõtekas see tükeldamine ja hakkimine. Eip. Põhimõtteliselt saab ka nii et lõigud komponendid nii suurteks tükkideks kui viitsid, pistad potti, keedad ja püreestad. Ja siis paned purki.
Või sööd ära. Korraliku lihast grillvorstiga.

Uitmõte

Tegelt ega väga sügavat mõtet ei ole, aga ma ei oska eriti nendele siin-on-hunnik-pilte-millest-eraldi-postitusi-vormida-ei-viitsi postitustele pealkirju panna, nii et püüan siis ühe uitmõtte ka siia piltide vahele keevitada.

Makaron. Maailma lihtsaima ja parima tomatikastme ning tiba juustuga.

Sattusin hiljuti sellisele seltsingu vormile nagu Cookbook Club. Kui ma õieti aru saan, siis selliseid seltsinguid on kahte sorti* – ühed kes võtavad raamatu ja siis kõik vaikselt katsetavad ja siis pärast kirjutavad (blogivad või säutsuvad), et kuidas ikka raamat oli ja kas ikka töötas jne. Ja siis teised võtavad raamatu ja teevad põhimõtteliselt peo. Sinna juurde muidugi kuulub ka katsetamine ja arutlus kuidas on aga põhiline on mu meelest, et saaks ühest raamatust palju erinevaid asju ära proovida.

Rabarberimuffinid Kreeka pähklitega (Nigella Lawson, Feasts)

Üks näide sellisest olengust on siin – Tea & Cookies ja teine The Cardigan & Cook. Täiesti eraldi lehe on teinud Charm City Cookbook Club  ja siis the cookbook club.

Juubeldamisest ülejäänud peotäiest ürtidest sai roheline pasta.

No vat, ja mõlgutan siin mõtteid, et mul on üsna mitu kokaraamatut. Aga nende läbi töötamisel siiani üsna vähe süstemaatilisust. Ja jõudlus pole ka kiita. Ja kuigi ma tunnen üsna mitmeid söödikuid, siis kas oleks võimalik leida, näiteks siinsamas üks üleskutse tehes, ka mõned isikud kes sellist klubi (ma mõtlen, pigem seda teistsort) tahaks teha? Tartus? Orgunni vankrit ma võiks vedada, kui kõik surnud rebased väid käpad püsti tõstaks ja “hoo” hüüaks. Näiteks kommenteerides. Või kui ei julge siis võib meili ka saata laualampwordpress@gmail.com**

Petis marineeritud kanafileed küpsisepuru paneeringus (Nigella Lawson, Feasts)

PS. Üldse mitte teemaga seotud, aga vaadake kuidas vanasti lõustu pildistati – siin.

———

*ma siin nüüd väga sügavuti muidugi ei kaevanud, vabandan sügavalt kui minu säärane väide tõene pole.

**ma olen mõningase staažiga organiseerija-asjapulk. Ja tegelikult ma tean, et sellisele nimetule, üsna hägusele mölale ei tule ühtki vastust, välja arvatud juhul kui a) kellaajas, kuupäevas, ettekande pikkuses või pealkirjas pole tehtud silmariivavat viga (kuna neid ei ole, siis see võimalus langeb ära);  b) või ma mingil muul moel riivan lugejat, sest märge rsvp, ei ole selleks siiani veel piisav olnud. Aga, ega ma ei nukrutse, see oli ju kõigest uitmõte 😉