riis

Mitme juurikaga riisipuder

Kuskil, ja ma loomulikult ei mäleta kus*, oli tõstatatud umbes selline teema – kuidas hoiad järge kokaraamatutel ja sellel mida millisest raamatust teha soovid? Tegelt ega väga ei hoiagi. Või siiani ei ole hoidnud. Ja ei tea ka kas peaks. Aga seekord ma tegin sellise süsteemi.

Plenty, Yotam Ottolenghi

Plenty, Yotam Ottolenghi

Sellise peene Lähis-Ida mõjutustega taimetoiduraamtu puhul on küll nii, et hea meelega teeks kõike aga arvestada tuleb sellega, et ma elan siiski parasvöötmes ning ka kõikse parema tahtmise juures võib erineva hoojalise ja värske (!) hankimine olla keerukas. Teinekord muidugi juhtub täiesti napakaid asju. Läksin mina Rimisse plaaniga osta üks lillkapsas, et seda siis põhimõtteliselt juustu sees küpsetada (Smoky frittata, lk 96). Mida Rimis ei olnud oli lillkapsas. Ja ilmselt oli kuskil ka suurem Bloody Mary pidu lahti sest ka tavalist varssellerit polnud. Mida aga oli (lisaks juba kunagi mainitud pak choi‘le) oli u 5-6 erinevat sorti pipart, sh jalapeño, habanero ja pimientos de Padrón. Viimaste peale lubas mõni kohe uhkelt kõrvad pea alla panna aga ma loodan, et seda siiski ei juhtu. Kõik eelnev tegelikult väga asja ei puutu, ma tahtsin ainul öelda seda, et minu “süsteemis” mida ma siin nüüd arendan, ei leia märkimist asjad mis:

a) Sisaldavad asju mille kätte saamine on keeruline ja ma peaks ekstra pingutusi tegema ka nende asendamisega. Sellesse kategooriasse kuuluvaid asju on üsna keerukas välja tuua, sest tõesti erinevat sorti brokkolit (broccolini, purple sprouting broccoli, Tenderstem broccoli) pole aga kõigi eelduste kohaselt “Rimi tavaline” kõlbab küll (Broccolini and sweet sesame salad, lk 94). Kui seda on. Kindel asi mida mina Eesti kaubandusvõrgus näinud ei ole on beansprouts (Gado-gado, lk 195). Samas sahvris on mul näiteks mustad oad olemas (Quesadillas, lk 134) ja peenemaid maitseaineid saab veebist. Ning ühel kenal päeval mingisususes mõttetus poes jalutades võin ma sealt eest leida fregola ja kohe võib menüüsse võtta Tomato party (lk 131)  vms.

b) Väga hooajalisi – spargel (Asparagus mimosa, char-grlled asparagus, lk 182), kolhrabi** (Cabbage and kohlrabi salad, lk 99), erinevad õrnad lehekesed (Watercress, pistachio and orange blossom salad, lk 154) jne

c) Tehnika on selline, et tuleb naba nihestada – näiteks friteerimine (juhtub, aga parema meelega valmistaks oma toitu teistel meetoditel) või grillimine (talvel pole ka suuremasi toiduvalmistamisviis).

d) Ei kõlba süüa. Näiteks apteegitill. Ja koriander. Esimest ma poetan sisse ikka vahest. Ja teist muul ajal kui 3 suvekuud nii kui nii kuskilt saada ei ole…

Ühesõnaga kui on teos läbi töötatud ja paremad palad märgistatud, siis ma jaotan need märkmed veel kolme kategooriasse:

1) homme lõunaks palun

2) andke aega atra seada aga siis teen

3) natuke rohkem vaja planeerida võib-olla isegi veidi pingutada, et leida mõni mitte-nii-lihtsalt-kättesaadav asi.

Ja kui siis miskit tehtud saab, nihutan lipiku otsa pealt serva peale kui nii öelda võib. Ja ongi kõik.

Täna oli meil söögiks mitme köögiviljaga riisipuder ehk Multi-vegetable paella, Plenty, lk 80. Retsepti toob teieni taas the guardian.

—–

*Hiljem tuli meelde, et see oli u kuuaega tagasi Facebook’is

**Ma näen seda suvel turul põhiliselt

Advertisements

“Ma ei söö…” ja 20 kingitust

Mulle üldiselt ei meeldi sellised “ma ei söö seda ja siis mulle ei meeldi see ja fuih ükskord ma maitsesin toda ja hirmus oli” heietused. Muidugi ei arva ma, et inimene peaks sunniviisiliselt kõik sisse suruma mis taldrikul või et ei võiks olla toitu mis kellelegi tõesti ei maitse või sobi. Aga 1) seda mida sa ei söö, tegelikult ei ole väga huvitav kuulata, ära siis lihtsalt söö (muidugi võõrustajana on vahest lähema ringkonna eelistusi hea teada, aga see ei tähenda, et mittesöömisest peaks pikalt ja pidevalt heietama); 2) ja kui ei ole just meditsiiniline vastunäidustatus, siis tegelikult võiks mõne “mittesöödava” asjaga kohtudes seda siiski ikka vähemalt proovida. Juta kirjutas just hiljuti väga ilusa loo, sellest kuidas lemmikud ja (maitse)meeled ajaga  muutuvad ning ma olen sellega täiesti nõus. Näiteks mulle pole esimesel proovimisel just ülemäära sümpatiseerinud ei oliivid, avokaado ega koriander. Aga maitsega harjub, mõne teise maitsega koos võib olla tulemus kardiaalselt erinev jne. Ühesõnaga, mis ma nüüd ütlen ei ole postulaat kogu eluks, aga praeguses eluhetkes on nii – kuidas ka ei püüaks šiitake-seened ei kõlba süüa. Vahepeale üks retsept ja siis tuleb kingisadu.

Jaapani lobi

Minced Chicken Donburi (Harumi Kurihara, Harumi’is Japanese Home Cooking, lk 53)

Kanapudi jaoks:

  • 300 g kanahakkliha
  • 3 sl sojakastet
  • 1 sl suhkrut
  • 1 1/2 sl mirinit
Šiitake-seene lisand:
  • 6 kuivatatud šiitake-seent, leotatud u 60 ml vees kuni pehmed
  • 1 1/2 sl sojakastet
  • 1 1/2 sl mirinit
  • 1 tl suhkrut
Muu:
  • mõned suhkruherned (või rohelised oad)
  • 1 muna
  • u 600 g keedetud riisi (kuum)
  • nori

Teise nurga alt ka

  1. Pane kana, sojakaste, suhkur ja mirin pannile ning prae madalal tulel aega-ajalt segades, kuni enamus vedelikust on aurustunud.
  2. Leota seeni soojas vees kuni need on pehmed. Pigista õrnalt liigne vesi välja, vesi jäta alles. Siis lõika seentel jalad ära ja need viska minema. Seenekübarad lõika kuueks ning pane väikesesse kastrulisse koos seeneleotusvee, sojakastme, mirini ja suhkruga. Ning keeda kuni ka siit on enamus vedelikku aurustunud.
  3. Suhkruherned keeda kah ära. Aga ikka niiviisi, et kergelt krõmps oleks. Jahuta külmas vees, nõruta ning lõika diagonaalis ribadeks.
  4. Keeda muna nagu sa ikka muna keedad, võib seest pehmeks jääda.
  5. Jaga riis kaussidesse (2-4), pane sellele peale kanapudi, seened, herned ja muna. Ning kui tahad, siis kaunista norilehepuruga.

šiitake

Niisiis, tegin selle toidu mis ülal kirjeldet. Ja ei istu. See seen ikka ei istu mulle. Paaril korral olen varem ka proovinud ja emotsioon jääb samaks. Ainus positiivne aspekt mis ma nende juures hetkel oskan leida – ilusad ja ka pärast keetmist suht fotogeenilised seened 🙂

Aga, head lugejad, sõbrad, karvased ja sulelised – mul on alles veel 20 seent*. Ning ma olen valmis need laiali jagama. Mitte midagi peale huvi ilmutamise ei pea tegema (no kui väga tahate, siis kodus võite hundiratast visata või kätel kõndida, aga ma ei tule kontrollima). Kirjutage kommentaari või saadke meil laualampwordpress@gmail.com. ning saate ka maitsemeeltega eksperimenteerida. Ja ma olen isegi valmis postkmarke ohverdama, et seened vajadusel kodulinnast kaugemale saata 😉

—–

*Ma ei ole näinud retsepti kus oleks tarvis üle 6 seene, pigem läheb neid vähem tarvis. Ehk siis päris mitu inimest võib õnnelikuks saada 🙂

Sellenädalane postitus

Suvaline sai

Ega siin miskit muud ole kui et pime aeg jälle käes ja seegi kipub käest minema. Laupäeva hommikuti teen ma tavaliselt nimekirja mis asjadest mis tuleks või mida ma tahaks nädalavahetusel ära teha. Plaan on alati hea, aga välja tuleb nagu alati. Eelneva kahe päeva plaan oli umbes selline:

  1. Kits. Külmutses oli veel umbes pool kitsesaadetisest mis tahtis hirmsasti karriks saada ja sai ka. Retsept oli Nigella Lawsoni Lamb Maharaja (Feast, lk 324-325, ma ei viitsi ümber trükkida, aga näiteks siin on loomalihaga ja pool Nigella kogusest tehtud). Juurde sai jasimiiniriis Jamie 30-minutist, YT link. Ning lihtne salat värvilistest porganditest (Lõunakeskuse Taluturult). Ma olen tulemusega väga rahul, v.a tõsiasi, et ma ei saanud pilti oma teosest, aga sellist asja juhtub viimasel ajal tihti 😦
  2. Album. Album on kokku kleebitud, ära kingitud, tagasi küsitud, pildiallkirjad lisatud. Aga nüüd oleks veel vaja natuke touching up‘i teha. Et oleks selline ilus. Ja ei paistaks nii väga välja, et see liim millega pildid kleepisin oli vist tiba vale, sest lehted tõmbasid vähe krussi… Aga kell on juba kümme ja marvan, et jääb järgmisesse nädalasse.
  3. Õunakook. Ükskõik milline, aga midagi tuleks õuntest teha. Sellega sai ka kombe, kook jahtub ja hommikul saab ehk jäädvustatudki.
  4. Blogi natuke kõbida. Kõige aeganõudvam aga ka kõige parem töö prokrastineerimaks midagi tüütumat aga võib-olla vajalikku. Upteitisin raamatute ja söögi osa.
  5. Kuivatatud seened. Tahtsin teha midagi kuivatatud seentest. Sai pasta. Polnud paha, aga äkki oleks ikka võinud juba eile seened likku panna.
  6. Granola. Jälle Nigella, see siin.
  7. Novembris mõtlesin ühe perekondliku suaree korraldada. Meilid on postitatud ja vanaemaga räägitud. Success!
  8. Koristamises oli edu ainult alumise korruse põranda pühkimine, hea seegi.
  9. Koerale oleks vaja uus padi pessa õmmelda
  10. Leib. Plaanis oli küpsetada elu esimene päris leib. Isegi juuretis on olemas. Progress: 0
  11. Organiseerida sõnu. Keeruline seletada, aga progress on: 0
  12. Vaadata läbi mõned pildid, et leida midagi printimisväärset, progress: 0
  13. Sushi tegemist ei hakanud planeerimagi…
Noh, fifty-sixty 🙂

topelt ja täis

Kui riisipuder ikka üldse ei lähe…

… aga tahaks ka igast üritustes osaleda. Riisipuder on üldiselt tõesti no-no, nii magusa desserdina kui soolaselt näiteks risottona (viimast siiski harvadel juhtudel olen valmis proovima, põhiliselt selleks, et nentida: “ei lähe mitte”). Ühesõnaga, esialgu oli plaan nuputada midagi (a) keedetud riisi(nuudlite) põhjal või (b) paisutatud riisi kasutada või (c) teha midagi mis riisijahu sisaldaks. Üsna juhuslikult läks täna käiku variant (c).

Esialgu oli plaan lihtsalt kohupiimaga midagi teha, välja tuli siis nii (sry, pilte sai päris palju):

(veel …)