siga

Marineeritud (sea) sisefilee

...

Kas te, kallid lugejad, teate ja mõistate, et alanud on jalgpallile kaasaelamse hooaeg? Te saate ju aru, et tegemist on spordialaga mille ilu ületab kõik maise ning mis on lihtsalt nii hingeminev, et vastupanu on võimatu? Sellepärast ütledki sa reedel peale tööd oma sõpradele (Martin, Kristjan ja Andres), et kodust pole vaja läbi minna, võtaks suuna läbi 6teist kannu kohe stadkale. Väike ring kõrtsist läbi on vajalik, sest temperatuur hakkab ilmselt üsna kiiresti langema, +8 pole tegelikult alustusekski just mingi mõnsa ilm. Varem on parem kohal olla ka sellepärast, et muidu tuleb n**** kaugelt tribüünini kõndida, mingi oma sada meetrit. Prillikivina läikivale valuvelgedega bemmile leiavad väravalähedase koha pargiäärses mudamülkas ka Vitali, Dima, Andrei ja Serž. Kuna nad käivad siin tihti siis ei tundugi see enam võõra maja ees parkimimisena ning Dima ei hakka täpsemalt puude vahele rihtima, ruumi mööduda on küll. Pealegi mingi piff koperdab oma koeraga ees, on ilmselge, et ta ei mõista kogu seda erutavat sagimist.
Staadionil põlevad prožektorid, mis siis, et kell pole veel seitsegi. Need annavad etendusele palju juurde, usutavust, tõsidust, tunnet, et siin ei aeta mingisugust  nurgatagust asja. Ja see hiiglaslik tabloo, oo ei jää mingit kahtlust, asi on tõsine. Ja see on päris! Päris jalgpall! Mitte mingi lühkarites mööda hõredaks hõõrutud muruplatsi ringi silkamine, eesmärgiga lüüa “värav” väravasse millel kellegi kurja käe või paratamatute ilmaolude tõttu pole enam võrkugi. See oli muidugi aastate eest oivaline ajaveetmisviis kuid nüüd on kõige olulisem elada kaasa, toetada, ergutada, innustada professionaale.
Aeg voolab omasoodu ja juba lüüakse mäng lahti, nüüd ei ole enam mahti muule mõelda – nelisada inimest kord rõkkavad, kord heituvad. Oleks muidugi parem kui 1300 kes tribüünile veel juurde mahuksid just siin ja praegu samuti seisaksid hea selle eest, et mäng tõesti peetud saaks. Selle massi seest saab mõnevõrra väljapaista tänu koorineeritud hüüatustele “Tartu, Tartu, Tartu”, “Tammeeekaaa, Tammmeeekaa, Tammmeekaa”, “Oolleaalleoolollelllalla”, “Eoel-aaaah-aaall-aaaoooa” ning kaasavõetud trummidele (sest vuvuzelat ei olnud). 22.minutil lüüakse värav, kahjuks kodumeeskonnale. Hetkeks on meeleolu staadionil rusuv, kõik ju teavad, et eelmise aasta meistriteliiga üheksanda koha omanikud (koduvõistkond) mängivad teise koha omanikega. Ja nii lähebi 52.minutil tuleb veel üks värav ning see jääb teiseks ja viimaseks. Mängu jooksul tulevad veel mõned hoiatused, päris viimasel minutil saab kollase kaardi Réginald. Loomulikult tekitavad hoiatused vähemalt teatud osas pealtvaatajaist pahameelt, võetakse üles valjhäälne arutelu ning püütakse kohtunikulegi selgeks teha tema ilmselgelt eksimust.
Ja nii see mäng käib väravale järgnevast joovastusest (kui see lüüakse vastas meeskonnale) kuni ahatuseni hetkel mil pall mingil arusaamatul põhjusel veereb või vihiseb kauge kaarega sinna kuhu ta kindlasti minema ei peaks (kodumeeskonna võrku). Milline emotsioonide pillerkaar, mitte miski ei kõiguta teadmist, et ainult valjuhäälne ning kindlameelne toetuse avaldus on see, mis just sinu võistkonnale edu tagab.

Shame on you, kes te arvasite, et lõpuks tulevad massirahutused vms. Kuritegevuse kasvu, sh lömmis ninasid ning muid ilmselgelt meditsiinilist järelvalvet vajavaid kehamoonutusi ei ole ma märganud. Ja ausalt, mul ei ole tegelikult midagi jalgpalli ega spordi vastu, mõnel mõistliku temperatuuriga päeval olen isegi mõelnud vaatama minna, et what’s all the fuss about. See on siin pigem selline #maheeneseiroonia, #vähemaltkanadonturvaliseltaedikus.

...

Igast tühjast-tähjast lobisen ma ikka sellepärast, et mitte millegist muust pole lobistada. Mida ma kirjutan, et “kallis ristirahvas, käisin üleeile poes, anti poolmuidu sea sisefileed ära, kohe tuli meelde, et nami-namis oli miskine retsept mis silma jäi (marineeritud seafilee) ja nagu pärdik kunagi otsustasin aga katsetada; ainult avastasin, et ei ole portveini ega rosmariini, mis tähendas, et retseptist jäi ainult metoodika, sest pistsin filee hoopis ingverisiirupi ja siidriäädikaga marineeruma; sai väga hea, tänan tähelepanu eest”


Keda huvitab tänane mäng, siis palun väga – Tammeka vs Nõmme Kalju

Tammeka YT lehekülg

http://www.nami-nami.ee/Recipe/View/11388/Marineeritud-seafilee

Advertisements

Peaaegu paleokoogist läätsesalati ja 1999.aasta muusikani

Käesoleval nädalal olen õppinud või omandanud teadmised järgnevast:

  • RetroFMi nädalavahetusest 1999. aasta muusikaga joonistus eriti selgelt välja kui kohutav mu teismeeas eksisteeriunud muusika ikka oli. Aga “Hallo, Kosmost” lihtsalt ei jaksnud kuulata ning nii ma veetsingi aega mingi erilise kräpiga. Kusjuures ma ei saanud vahepeal ikka aru kas kogu see kräpp on tõesti toodetud 1999. aastal või on tegemist lihtsalt ebaõnnestunud  kompunnimisega ning paari tundi on saanud kokku kogu 90ndate p***. Aga ma võtan Garbage‘i Bondi loo ajal õiguse kuss olla.
  • Sõnavarra võib lisada järgmised väljendid:
    1. We are out of salt, eighty-six all the savory foods. Allikas: Drinking with Men.
    2. What’s for lunch today? Shit on a shingle, again. Allikas: vaatasin Urban Dictionary‘ist eelmist väljendit, näeb kaunis välja (guugelda ise).
  • Meite külla on tekkinud selline silt

    IMG_1391

    Some dangerous stuff

  • Ma olen ennast alati suhteliselt ebaõnnestunud läätsekeetjaks pidanud. Ükskõik mis läätsed, ükskõik millised instruktsioonid, tulemus on hämmastava järjekindlusega läätsepuder, mis erinevalt läätsedest, mulle ei meeldi. Vahepeal ma kujundasin endas arvamust, et läätsed on mingi Tallinna värk, sest Tartus neid erinevalt pealinna sööklatest praktiliselt ei esine. Lootus oli, et ehk Lõuna-Eesti geograafiline asend ja mõni Peipsis olev energiasammas mõjutavad läätseesinemissagedust ja keetmisevõimekus, igatahes mitte minu saamatus.
    Täna valvasin kullipilgul, ja tõestus on siin. Retsept on adaptsioon Plenty‘st (Castelluccio lentils with tomatoes and Gorgonzola)

    nn

    Jep, see on aukudega lusikas!

  • Peaaegu oleks paleo saanud aga läks siiski või sisse. Retsept on Tuuli juurest – šokolaadi-pähklibrownie.

    ...

  • Kevad on kõik sassi ajand, ma sööks hea meelega arbuusi ja melonit, aga siis hakkab vihma sadama ning mulle tundub, et ainus õige toit on üks soojandav jerk chicken (Hugh Fearnley-Whittingstall).

    jerky-jerk

    jerky-jerk

  • Kiirkeetjas saab täitsa edukalt pulled pork’i teha (ma ei teagi miks ma arvasin, et see ei pruugi töötada), nüüd tuleb ainult bbq maitsega töötada.

    Ei, kortsutatud paberit ei saa ealeski liiga palju olla!

    Ei, kortsutatud paberit ei saa ealeski liiga palju olla!

  • Rõveaus turundus, mu arm.

    ...

Obstöönsed kõrvad

Tegelikult ei olnud alguses üldse kõrvad. Vaid oli hoopis Baby back ribs with sticky Chinese sweet and sour sauce (ajakiri delicious. juuli 2010, lk 76).

...

  • 2 kg ribi

Keetmiseks:

  • 200 ml sojakastet (saab ka vähemaga hakkama, pealegi mul oli tume
  • 100 g hele pruuni suhkrut
  • 2  spl Hiina viievürtsisegu
  • 6 tähtaniisi
  • 5 tl tšillihelbeid
  • 2 sibulat, kooritud ja poolitatud
  • 5 cm tükk ingverit, jämedalt hakitud

Marinaad:

  • 150 ml tomatiketšupit
  • 45 ml magusat sojakastet
  • 45 ml riisiäädikat
  • 30 g pruuni suhkrut
  • 1 1/2 tl tšillihelbeid
  1. Aseta ribid külma veega suurde potti ning lisa kõik ülejäänud keetmise ained. Lase keema tõusta ja siis keeda vaiksel tulel 35-40 minutit (aega-ajalt võib vahtu võtta, mulle tundus see küll suht mõtetu).
  2. Lase ribidel vedelikus jahtuda. Ja siis õngitse ribid sealt välja ning viska vedelik minema.
  3. Sega marinaadi ained, pane jahtunud ribid marinaadi ning kogu kupatus minimaalselt 3 tunniks  aga soovitavalt üleöö külmkappi. Mul polnud nii palju mahti. Nii et ma hoopis liikusin järgmise tegevuse juurde edasi.
  4. Aja grill või ahi kuumaks ning küpseta (toasoojad) ribid, aega-ajalt marinaadiga pintseldades.

Aga kõrvad te küsite? Ma lugesin kunagi Fuchsia Dunlopi raamatut Shark’s Fin and Sichuan Pepper ja sealt jäi meelde, et Hiina köögis on väga tähtis tekstuuride erinevus. Ning siis ma mõtlesin, et võiks teha hiinapärasele lauale midagi veidi teistmoodi. Tundus, et seakõrvad on selline suht lihtne ja ühtlasi laialdaselt saadaolev kraam, millega katsetada. Ühesõnaga ma keetsin selles leemes mis ribidest üle jäi ka mõned kõrvad. Jahutasin ja siis enne serveerimist lõikasin parajateks tükkideks ning praadisin natuke pannil, lisasin veel tšillit. Seda muidugi tuleb öelda, et oleks pidanud kohe peale praadimist sööma, sest seistes juhtus see mis ikka süldi liimmaterjaliga juhutub ehk kogu asi kallerdus suht monoliidseks tükiks. Polnud lugu, need kes krõmpsust kõrvast lugupidasid said tükid lahti nokitud. Kes säärast kraami aga nii kui nii obstöönseks peavad, neil muidugi suva 🙂 Kõigele vaatamata, soovitan ebatraditsioonilisi kõrvatoite.

...

Süldist

Inimestel kellel süda kergesti puperdama hakkab, taskuks nüüd eemale vaadata. Sest tuleb väga kole süldipilt enne kui sellest on saanud eestlasele tuttav liha tarretises. Kellele sellest veel ei piisa võib vaadata seda pilti ja mõelda, kas see on ikka oluliselt apetiitsem (mina isiklikult leian, et ei ole, aga see võib olla minu kiiks ja palun sellest mitte välja lugeda mingit taimetoiduvastasust).

Sabad ja sarved

Sabad ja sarved

Ma olen mõelnud, et peaks süldi retsepti üles kirjutama. Probleem on muidugi selles, et see retsept on selline hägusevõitu. Umbes nagu puupliidil kurkide keetmine – kui saad käe vaat nii panna kaane peale siis… Tegelikult tuleb välja, et me ei tea isegi supipoti suurust, milles sülti keedame, tõenäoliselt on see üle 10 liitri. Edasi pole mul vist mõtet väga ümberjutustada, ema sõnutsi tuleb teha nii:

[Millest keeta?] Vanasti sõltus rohkem sellest, et mida saada oli, nüüd ostan selle pärast, et hea sült saada, jalad põhiliselt kleepimiseks, saba ja kõrv on ka sellel eesmärgil [Seekord oli 4 kooti ja 4 jalga ja 4 saba]. Jah, seekord oli nii. Koodid valin võimalikult lihakad. Kaalusid igaüks ca 1,3-1,4 kg. Jalad poolitan, pesen kõik hoolikalt külma veega, et varavaste vahel poleks nahajääke (selline õhuke kile) ja kui juhtub kuhugi karvu jäänud olema (turulihal võib juhtuda), siis kõrvetan selle küünlal ära. Panen jalad põhja, nahaga vastu põhja, muu peale. Vanasti lõin koodid veel kirvega pooleks, aga siis tuleb kilde ja tänavu ma enam seda ei teinud. Seejärel külma veega keema, vaht ära võtta, (liigutada, et põhjapoole kinni jäänud vaht ka pinnale saaks tulla) ja siis panen soola (ca 4 dessertlusikat, mis meil soolatoosis on) ja siis 15-20 pipratera ja ca 15 vürtsitera. Keedan, kuni sült pehme. Väga väga tasasel tulel peaks keetma. Sibulad (2 keskmist sellele kogusele) koos koorega võib ka kohe alguses sisse panna. Porgandi võib varem panna, ta võib vabalt tund-paar keeda. Aga loorberi panen küll praktiliselt vahetult enne lõppu. Ca 30-15 min enne lõppu. Porgandit panin seekord 4 ilusat porgandit (vist, või sõin ühe ära?) Igatahes pann oli servani täis. Lõikasin nad piki nii ca 5 mm paksusteks viiludeks ja hea on, kui kõrvetamise käigus ka piisavalt neid kõrbend servakesi tuleb, natuke nagu karamellistub see porgand ja annab värvi. Siis kui keenud, tuleb lõigata nagu me alati seda koos oleme teinud*, pekk ja need krõmpsuosad lõikan hästi peenelt, tai võib suuremalt lõigata, potti kurnata leem ja maitsta soola osas, soola peaks soojas süldis ikka tunda olema, muidu on külmalt täitsa mage. Vajadusel panen veel leemele soola lisaks, aga mitte eriti, seekord oli vist hästi paras soolalt. [Ja oluline on veel see aspekt, et meie peres korjatakse porgand välja, mitte ei tarretatata seda, muidu läheb kiiremini kidisema (?)].  Jah, see ja porgandi kohalt ei hoia ka hästi koos seda sülti, st lauale pannes vajuks porgand välja. Aga see-eest maitsevad need porgandid koertele üliväga.  Keegi kirjutas et tuleb esimene kupatusvesi ära valada, aga kui õigel ajal vaht ära võtta, siis pole vaja. Ja memm ütles, et siis läheb süldi ramm kaotsi. 

Rasva peab ikka ka natuke jääma

Rasva peab ikka ka natuke jääma

——

*Lõikamise ajal tuleb kõht liimi ja krõmpskonte ääreni täis süüa, sest muudmoodi pole lihtsalt võimalik. Järgmine kord mõtled süldi peale ehk umbes kolme päeva pärast, aga asi on seda väärt.

——

Mingid tüübid keedavad kah sülti:

——

Ja siis seda kah, et ma mingi horoskoobiuskuja ei ole, aga kui juhtub selline lohutav olema a la taastumine ja kosumine ja raskused on selja taga jne, siis ju natuke tahaks uskuda. Ma igaksjuhuks rohkem ei loe ühtki, siis ehk jääb selline hea maik kah mann 😉

Head vana lõppu ja paremat uut!

EE, 27.12.12

Eesti Ekspress, 27.12.12

 
 

Purustame tabusid ja murrame eelarvamusi

Või midagi sinna poole. Näiteks kaks sellist juurdunud vaadet:

1. Suvi on grillimiseks. Soovitavalt kanaliha, sest on rannahooaeg.

Ega ma ei vaidle, talvel on oluliselt keerukam selle spordiga tegeleda, pool meetrit lund grilli ümber on mõneti raskendav asjaolu. Eile oli selline pime (pilves) päev, maja kah veidi rõskeks läinud, juba hommikul tundus, et ahi tuleb küdema panna. Aga, et suvemekki ikka man’ oleks, korjasin aiast (ja toast topsist) erinevaid värskeid ürte. Ja tegin ühe säärase rohelises kleidikeses sea 😛

2. Suvel tuleb süüa lehesalatit, heina /pardon my French/. Sest talvel pole klorofülli kuskilt võtta. Või kui on, siis parasvöötmes peaks see kahtlusi tekitama.

Aga miks? Ma ostsin turult värske kaalika ja nuikapsa. Nende maitse annab silmad ette igale rohuliblele. Suvine juurikas on ikka klass oma ette ma ütlen. Ja kastme meisterdamise võiks pikkadeks pimedateks talveõhtuteks jätta (terast soolast täitsa piisab, võib ka nati Türgi jogurtit lisada).

Ja lõpetuseks üks nati karmim lugu (alguses on päris hea, aga tuleb tunnistada, et 15 min sellist saagimist on minu jaoks ikka tiba palju, ei ole mus seda va metal’i tšikki)

Terriin, veel natuke paismaisi ja palavik

Palun vabandust, ma jäin haigeks. Vabandust sellepärast, et selle päikselise pühapäeva oleks kindlasti saanud kulutada millegi oluliselt toredama peale kui meelemärkuseta lamamisele. Ning siis oleks siin ehk ka miskit helgemat kraami jagada. But all well that ends well. Üldiselt tabab haigus mind õnneks väga harva ning selle kulg on täiesti uskumatu – üsna kõrge palavik võib tõusta kõigest mõne tunniga ja õhtul magama minnes on tõesti tunne, et pole väge mis sunniks mind taas vertikaalasendit võtma. Ometi-ometi, on järgmine hommik alati juba täitsa normaalne, väikese kondinõrkusega kuid päeva jooksul tuleb inimese nägu pähe. Ja nii polegi mul õnnestunud sinist lehte saada, ma ei saa ju arstile öelda, et mul eile oli väga halb 🙂

Muidugi on mõned väiksed abinõud mis vähemalt minu puhul näivad toimivat:

1) Kui see ei ole just absoluutselt vältimatu (st et ma kindlasti pean jalul olema sel hetkel kui palavik juba tõuseb), siis parem oleks neid palavikualandajaid mitte sisse juua. Halb on küll olla aga mul on tunne, et kui kunstlikult alandada, siis võibki vinduma jääda.

2) Tuleks juua teed, üsna ükskõik millist (kas mee ja sidruniga, see on juba maitseasi) või mahla (minu meelest mida vähem magus seda parem).

3) Mul on alati tunne, et kiiresti tuleks süüa vitamiine. Mitte neid mis mingisse tabletti pressitud on vaid näiteks karbitäis külmutatud mustsõstraid. Või terve sidrun (vabalt, mulle väga maitseb). Eile kahjuks muud kui ühe õuna kätte ei saand, aga see tundus ka täitsa hea.

4) Enne magama minekut võiks võtta väikse lonksu brändit. Peletab külmavärinad ja aitab uinuda.

5) Magada, midagi pole teha aga kõige kindlam ravum.

Et mitte ainult heietustega tegeleda, siis siin on one that I made earlier, nagu öeldakse.

Terrine de Champange

Sest pallide tegemisest jäi üle nii iirise-võisegu kui paismaisi, pudistasin viimase peenemaks ning segasin karamelliga ja lisasin natuke meresoola. Jahtus ära ja murdsin tükkideks. Mulle väga maitseb selline magus-soolane kraam 🙂

Postitus mis algab nukral noodil

aga lõppeb lootusrikkalt. Nukker noot tuleb sellest kui ärgata märtsi viimasel esmaspäeval ning väga kudend tunne on. Tallinn-Tartu lend ei saanud öösel vist maanduda (äkki tugeva tuule tõttu), igastahes ärkasin ma selle tiirutamise peale üles ja enam korralikult magama ei jäänud (ja ei, ma ei ela Ülenurmes ja jah, mul on vist midagi viga). Siis veel see tuumatalv. Täna ärgates tuli mulle meelde üks koht “Trollitalvest”. Otsisin raamatut ja ei leidnud, kõik teised Muumitrollid on olemas, põhilist mitte. Urr.

Guugeldasin selle koha siiski välja:

“Go ahead and sing,” muttered Moomintroll, cross and about to cry. “Sing about this horrible winter, with its black ice and its hostile snow-horses and other creatures that never appear, but hide away and are altogether strange.” Moomintroll trudged along up the slope, kicking snow as he went, the tears freezing on his snout.

Aga. Pärastlõunal tuli päike jälle välja. Semulas kuulutati, et nädala lõpuks lubatakse plusskraade nii öösel kui päeval ja äikest. Nii et ehk ikka ei ole kõik veel kadunud 😉

 

Esimene on lihtsalt ilupilt, teine teriyaki seafilee.

Ja täna kuulame vahelduseks natuke popikat mussi: