supp

Vasikapea ja väikesed munakringlid

Ma ei tea mis selle vasikapeaga on. Täna tuli vend ja ütles, et peaks vasikapead keetma (ta vaatas üht seriaali). Eile nägin Ringvaates just seda klippi täna ETVs linastuvast seriaalist Lilyhammer, kus peategelane põrnitseb tõtt lumes lebava vasikapeaga mis, tuleb välja, on kohaliku politseikonstaabli õhtusöök. Ja üleeile lugesin sellist retsepti:

Järeleaimatud kilpkonna-supp

Arve:

  • 2 toopi rammuleent (u 2,5 l)
  • 1 vasikapää
  • 2 vasikajalga
  • 3-4 porgandit
  • 1/2 sellerit
  • 1 petersell
  • 3 toopi vett (u 3,7 l)
  • 2 peotäit jahu
  • lusikatäis võid (mõnedel andmetel on supilusikas võid 50g)
  • 3 muna
  • 1 peaaju
  • 2 türgi pipra kauna
  • 1/2 klaasi valget veini (u 125 ml)
  • soola
  • 10 tera pipart

Vasikapää raiutakse lõhki, ajud võetakse välja, loputatakse ja kupatatakse jalgadega ühes külma vee sees. Pääle seda pannakse pää ja jalad 3 toobi külma veega vähesele tulele keema; supp keeb 2 1/2 tundi, juurde lisatakse 10 tera pipart ja nimetatud aedvili.

Kui lihapehme on, lastakse vedelik läbi peenikese sõela ja pannakse 2 toobi valmiskeedetud rammuleemega lõputatud katlasse tagasi. Lusikatäis võid pruunitatakse tulel 2 peotäie jahuga, juure lisatakse keeva suppi ja lastakse läbi sõela suure supi hulka.

Pääliha lõigatakse nurgelisiks tükeks; keedetud munad lõigatakse ka peeneks ja pannakse supi sisse. Pääajul võetakse nahk  ja verised sooned ära ja pannakse aju teelusikaga väikeste raasude viisi supi sisse, soola poolest tehakse suoo parajaks ja kui kõik valmis on, pannakse juure vein ja türgi pipar. Türgi pipart ei panda varemalt, set temast supile liig kanget maiku ei tuleks. Soovi korral jääb türgi pipar ära.

Et siis, kellelgi üleliigset vasikapead ei ole?

Mul ei olnud, seega ma tegin hoopis küpsiseid.

Väikene munakringel

Väikene munakringel

Retsept on samast kust ülalolev supp ehk siis arhailine ja ei saa öelda, et 100% õnnestumine.

  • 100 g jahu
  • 100 g suhkrut (originaalis on natuke rohkem, aga ma otsustasin võrdsetes osades võtta)
  • 100 g võid
  • 4 muna
  • 50 g mandleid

3 muna keedetakse kõvaks, hõõrutakse rebu läbi sõela. Jahu, suhkur, või ja rebud näpitakse ühtlaseks taignaks. Siis peaks taigna jahedasse tahkuma panema, nii et ikka kohe tahkeks läheb. Edasi tuleks taignast väikesed kringlid või muud kujud teha, määrida munaga, puistat suhkrut ja peeneksraiutud mandleid peale ning kuumas ahjus helekollaseks küpsetada.

Taigen on hästi pehme, mis tähendab, et kringlite tegemine üsna vaevaline. Ja nagu välja tuleb ka suht tühi töö, sest ülaloleval pildil olev kingel on kõige kringlim kringel mis välja tuli, ülejäänud suutsid suht üheks tombiks vajuda. Aga noh, olgem ausad või ja suhkur natukese mandlitega – paar tundi hiljem neid küpsiseid loomulikult enam ei olnud.

...

Kuidas imelikud mõtted pähe tulevad

Selle postituse põhiline eesmärk on halada. Aga kuna piinlik oleks lihtsalt niisama, siis tuleb “retsept” ka. Põhimõtteliselt hala on selline – külm on, koguaeg on külm. Jah, ma tean, et me elame parasvöötmes. Jah, ma tean, et Eesti suvi olevatki kolm kuud viletsat suusailma (mis minu meelest kaks eelmist suve pole paika pidanud). Ja jah, ma tean ka, et on juuni algus ja võimalused soojadeks ilmadeks pole veel kadunud. Aga. Asi on nimelt selles, et ma külmetan ka siseruumides. Kodus on muidugi hoob mu enda käes ja olgem ausad, kütte keerame ikka iga paari päeva tagant lahti, kuigi on juuni ja värki. Ühesõnaga, mu põhiline frustratsioon on seotud kohaga kus ma veedan 8 tundi päevast. Ja jama on selles, et ma ei saa midagi teha. Härrased haldusosakonnast võivad lõputult rääkida sellest kuidas automaatika mõõdab välisõhku, kuidas klapid on reguleeritud, kuidas sissepuhutava õhu temperatuur on konforditunde loomiseks juba piisavalt tõstetud, kuidas kõik on normipiires või normilähendane. Ja tagatipuks saadetakse veel viiteid Tartu Postimehe artiklitele, mis räägivad sellest kuidas Tartu õhk on halvaks läinud ja on täiesti normaalne, et meie kausikujulises kalurikülas viskab talvel ahiküttega majade korstendest tulevat kärsakat sisse. Ma tahaks siin kohal veel väljandada kahtlust, et Trt PM on vist haldusosakonna käpa all, sest need artklid tulid üsna osavalt peale seda kui me kurtsime. Ning minul näiteks ei õnnestunud ajakirjanike tähelepanu juhtida mõnedele kitsaskohtadele ja tegemata jätmistele, küll aga võib lõputult kirjutada promokaid sellest kui ilusad ja head majad on kokku klopisitud. Ühesõnaga s***ks hea süsteemi on nad ehitanud (investeeritud pole betooni vaid pigem õhku), mis ilma segava inmfaktorita töötab kindasti perfektselt ja ma ise olen süüdi selles, et elan, hingan ning pole piisava rasvapolstriga pelmeen nagu keskmine eesti mees. Mul on vahest tunne, et härrased elavad seal neid projekte tehes oma märgi unenägusid välja – boys and their toys põhimõte. Vaatavad aga kataloogidest pilte läikivatest ventilaatoritest ja ma ei tea veel millest ning teise käega kirjutavad need kõik kenasti hankesse sisse. Tore. Kahjuks täna tabasin end juba mõttelt, et aastatki pole veel uues kohas kakeldud ja mul on juba soov käega lüüa… Aga ma võtan end kokku! Ja kaeban veel! Nad ei pääse nii kergesti! Selle nikerdise on nad valmis teinud ja lootku ainult, et istume vakka ning külmetame edasi, pff!

Tänan tähelepanu eest. Juba on parem.

Nüüd siis sellest kuidas ilmelikud mõtted pähe tulevad. Lihtne. Külmast tulevadki. Mõtlesin juba paar päeva tagasi, et tuleb suppi keeta, näiteks kanasuppi. Võib olla kergelt vürtsikat või nii. Nuudlitega, et täidaks kõhtu. Ja siis tuli meelde, et spargel ootab külmkapis. KÜLMkapis, tähendab ta on KÜLM. Nõu problem. Sparglit saab ka supi sisse panna. Aga siis on imelik supp ju? No teeme veel imelikumaks.

Võta üks tilluke sibul, küüs küülauku ja veidike tšillit, haki peeneks. Pane potti veidi õli ning prae peeneks hakitu kergelt läbi. Lisa peeneteks ribadeks või väikesteks tükkideks lõigatud kanaliha (filee või kints või mis iganes), prae ka kergelt läbi. Lisa vett, tükk ingverit* ja mõned laimilehed ning keeda 10-15 minutit. Lisa gluteenivabad riisi- ja maisijahu nuudlid (kes nii imelikku ei taha, siis täiesti sobivad ka tavalised või hoopis riisijahust nuudlid või mingi muu pastatoode). Keeda umbes pool nuudli pehmeks keetmiseks tarvilikust ajast, seejärel lisa näiteks peotäis viilutatud šampinjone (ma ju ütlesin, et imelik!). Siis keeda nii kaua, et nuudel peaaegu pehme ning viska sisse spargel. U 2 minuti pärast on nuudel pehme ja spargel veel krõmps. Söö kaks taldriku täit, kirjuta blogisse pikk hala ja seejärel tunnista, et tegelt küllap kõik läheb veel hästi 🙂

——–

*mulle ei meeldi eriti hamba alla jääv ingver, nii et ma tavaliselt kas riivin või panen tükina, et saaks pärast välja õngitseda.

Purginuudlid

Tegelikult peaks selle retseptiga* veidi ootama. Kuni peenralt saab esimesi porgandeid, herneid, värsket kapsast. Aga tänase päeva esimene pool lõuna osariikides oli üsna hall ja sombune ning kui ma oma tuttuue Hugh Fearnley-Whittingstalli River Cottage Veg Everyday suvalise kohapealt lahti lõin (lk 248) siis DIY ‘pot’ noodles paistis väga ahvatlev.

Esiteks oleks vaja leida mõned kaanega purgid, need klambriga on ilusad, aga mul ei olnud parajasti ja nii läksid loosi Meie Mari moosipurgid. Teiseks oleks vaja vesi keema panna, näiteks veekeedukannuga. Siis tuleb võtta mõned produktid, ma ei hakka siia koguseid kirjutama, ütleme, et maitse järgi.

  • riisinuudleid
  • köögiviljapuljongi kuubik või pulbrit (muidugi kui on, võib ka päris puljongi võtta, siis tuleks see kuumaks ajada ning vett keeta poleks vaja)
  • pruuni suhkrut
  • peenikesteks ribadeks lõigatud porgandit
  • rohelist sibulat või murulauku
  • suhkruhernekaunu või lihtsalt külmutatud herneid
  • värsket kapsast, või pak choid vm rohelist leheollust
  • riivitud küüslauku
  • riivitud ingverit
  • peeneks hakitud tšillit
  • sojakastet
  • laimimahla
Pane kõik ained välja arvatud soja ja laimimahl purki või purkidesse (maitseaineid siis nii maitse järgi), nii et purgid üsna täis saavad (suru vahepeal natuke kokku ka, mahub rohkem). Vala keev vesi peale ning pane purgile kaas peale. Väga kõvasti ei tasu keerata, kuuma purki ei saa muidu uuesti lahti. Siis oota, nii minutit viis, võta kaas maha ning sega. Siis lase kaane all veel paar minutit haududa, maitsesta soja ja laimiga ning söö ära 🙂

———–

*Retsept on üsna kummaline öelda. Põhimõtteliselt on tegemist veekeetimisega. Ja siis selle valamisega mingitele ainetele. On see nagu ikka retsept?

Lihapallisupp

Plaan oli nami-nami supikokkamises veel osaleda, keetsin selle lihapallisupi, sai täitsa hea, aga siis kaotasin retsepti ära. Nädalaega otsisin, kuigi mul on kõik ajakirjad ilusti organiseeritud ja tähtsad kohad värviliste lipikutega märgistatud. No ei leidunud. Ja siis täna võtsin ette, leidsin. Ja miks enne ei leidnud? Sest lipik oli alumise serva küljes, mitte ülemise nagu peaks. Oh, Soodom ja Gomorra.

Ajakiri Jamie, nr 17, märts/aprill 2011, lk 108

  • oliiviõli
  • 1 väike sibul, hakitud
  • 1 suur porgand, hakitud
  • 1 suur porru, hakitud
  • 1/2 väikest sellerit, hakitud
  • 2 loorberilehte
  • 6 tüümianivart, lehed varte küljest kitkutud
  • 2 x 400 g konservtomateid
  • 2 c 400 g konservube, vedelik ära kurnatud

Lihapallid

Lihapallide tarvis:

  • 200 g seahakkliha
  • 200 g veisehakkliha
  • 1 väike sibul, peeneks hakitud
  • 1 suur küüslauguküüs, hästi peeneks hakitud
  • 60 g saiapuru
  • väike punt peterselli, peeneks hakitud

supp 1

Lihapallide jaoks pane kõik ained kaussi, maitsesta soola-pipraga ja mätsi hästi läbi. Veereta hakklihasegust pallid, umbes 2 cm läbimõõduga. Supi jaoks pane kastrulisse natuke oliiviõli, lisa sibul, porgand, porru ja seller ning hauta keskmisel kuumusel (pruunistuda ei tohiks). Lisa loorber ja tüümian ning 1,2 l vett ja lase keema tõusta. Lisa tomatid ja oad ning maitsesta ning kui supp keema tõuseb lisa lihapallid. Kuna lihapallid on pisikesed, siis kui need pinnale tõsusevad ongi supp valmis. Kui vaja võib veel soola-pipraga maitset kohendada. Retsept on 8-le.

supp 2

  

2 suppi

Nami-namis hakkas uus kooskokkamine – supid. Ma teen veidi sohki, sest tegelikult need kaks suppi ma tegin juba tubli kuuaega tagasi. Ja mulle tundus, et ma vist ei postita neid. Pimedas tehtud pildid ja mõlemas supis on sai. Lihtsalt on. Aga samas supid olid täitsa head.

Tomatisupp ja kartulisupp

Mõlema supi retseptid on Jamie ajakirjast (nr 25, jaanuar 2012). Tomatisupi algallikas on Barbara Kafka ja tema Soup: A Way of Life.

  • 30 g võid
  • 1 väike sibul, peeneks hakitud
  • 3 sl (mingit) karripulbrit
  • 1 sl paprikapulbrit
  • 625 g ploomtomateid omas mahlas, püreestatud või passata‘t
  • 500 ml puljongit (veise, kana või köögivilja)
  • 1 sl sidrunimahla

Sulata või suurel pannil. Lisa sibul ja prae madalal tulel kuni klaasjad (värvuda ei tohiks). Lisa karri ja paprika, prae veel nii u 3 minutit. Lisa tomatid ja puljong. Lase keema tõusta ja keeda vaikselt 5 minutit. Maitse ja maitsesta soola-pipraga. Sidrunimahla soovitatakse lisada juhul kui kavatsed seda külmalt serveerida (retsept on kahele)

Kartulisupi algallikas on Felicity Cloake.

  • 3 suurt kartulit
  • 40 g võid
  • 1 sibul, hakitud
  • 1 parmesanikoorik (optional)
  • 1,5 l kana- või köögiviljapuljongit
  • hapukoort ja natuke murulauku

Kui sul on toored kartulid, siis küpseta või keeda meed ära. Kui on lihtsalt ülejääk kartulid, siis alusta aga pannil või sulatamisega. Lisa sibul ning prae keskmiselt madalal tulel u 10 minutit. Lõika kartulid u 2 cm tükkideks ning lisa koos parmesanikoorikuga pannile, maitsesta soola-pipraga ja prae u 5 minutiti. Lisa 1,25 l puljongit, lase keema tõusta, keera kuumus maha ja keeda vaikselt 30 minutit. Õngitse koorik välja, püreesta, proovi maitset, kui vaja kohanda ja kui tahad, siis lisa ka ülejäänud puljong. Serveeri hapukoore ja murulauguga (retsept olevat 4-6-le).

JO kõrvitsasupp

Kõrvitsasupp

Kõrvitsasupp (Jamie kodus, lk 361)

  • oliiviõli
  • 16 värsket salveilehte
  • 2 punast sibulat, kooritud ja hakitud (polnd nii palju punast, panin poole jagu tavalist)
  • 2 sellerivart, puhastatud ja hakitud
  • 2 porgandit, kooritud ja hakitud
  • 4 küüslauguküünt, kooritud ja hakitud
  • 2 värsket rosmariini oksakest, lehed rebitud
  • 1/2 – 1 värsket punast tšillit (maitse järgi), seemnetest puhastatud ja hakitud
  • soola ja pipart
  • 2 kg kõrvitsat (Jamiel on muidugi soovituslikud peened variandid nagu muskaatkõrvits või Provence’i, aga mul sellist peenust polnud. Oli “Eesti kollane”)
  • 2 l kana- või köögiviljapuljongit (kui on säärane vesisem kõrvits, siis 1,5 l on täiesti piisav)
  • extra virgin oliiviõli
Krutoonideks
  • extra virgin oliiviõli
  • 16 viilu ciabatta‘t
  • tükk Parmesani (mul oli Pecorino)
Kuumuta suures-suures kastrulis veidi oliiviõli, prae sellest salveilehti u 30 sekundit (kuni tumerohelised ja kõrbedad), siis õngitse need õlist välja ning pane majapidamispaberile nõrguma (need on kaunistamiseks). Salveiga maitsestatud õlisse pane hauduma sibul, seller, porgand, küüslauk, rosmariin ja tšilli ning maitsesta soola-pipraga. Hauta madalal kuumusel u 10 minutit ja siis lisa kõrvitsatükid ning puljong. Jäta nii umbes pooleks tunniks hauduma.
Vahepeal võid teha krutoonid (ma ütleks pigem praetud saia). Igale saiaviilile nirista peale oliiviõli ja hõõru saia sisse. Suru mõlemale saia poolele riivitud juustu. Prae ilma õlita pannil, mõlemalt poolt, kuni kuldsed.
Kui kõrvits on pehmeks keenud, püreesta supp. Maitse ja vajadusel maitsesta. Serveeri saiaviilu ja salveilehega (ja Jamie niristab veel oliiviõli ka peale).

Seenesupi teine tulemine

99 klikki sai eilne postitus ja 0 pakkumist mis võiks wordpressil viga olla. Hmm.

Selle pildi laadisin ma eile ka üles

Ma teen nüüd siis ise ühe katse ning panen pirukasse muna. Mul nimelt endal on teooria, et äkki ma peaks salvestama mustandina iga natukese aja tagant. Kuigi tegelikult mingi autosave on ju olemas.

Seda pilti wordpress ei tsenseerinud

Ma olen nüüd 3 korda postituse ehitamise jooskul mustandit seivinud. Ilmselt kui, Sa hea lugeja, neid ridu näed, siis on sellest ehk abi olnud. Järgmine samm – avaldan postituse!