suvikõrvits

Rat-tat-ta (ratatouille)

Ilmselt ei ole tegemist läbikaalutletud soolisevõrdõiguslikkuse kampaaniaga aga siiski. Kui Tartu avaturu peaväravast sisseastuda siis paremat kätt on köögiviljalett sellistel tumedamatel mägede poegadel. Omavahel räägivad mingit šušisevat keelt, müügitaktika on noh, mitte just lõunamaiselt agressiivne aga ütleme, et tavapärasest tasasest põhjamaisest taktikast seisan-siin-oma-kapsaste-ja-kaalidega-kuni-keegi-neid-ehk-võib-olla-tahab, natuke intensiivsem. Ja blondid siniste silmadega tšikkid saavad päris suure tüki arbuusi maitsmiseks. Nendega on seni suutnud võistelda vaid too Peipsi-ääre venelane Pjotr või Petja, ma ei teagi mis ta nimi on aga ta ka suunab tähelepanu pigem naistele. Eelmine nädalavahetus oli tal taktika – ostad kilo hapukurki saad kaks kilo õunu tasuta kaasa! Vat. Umbes diagonaalile mägedepojad-Pjotr jääb aga üks selline kõvema hääle ja käredama suhtumisega naesterahva lett. Tal ei ole väga suur kauba variatiivsus aga üht artiklit on tihti palju-palju (kultuurmustikaid, astelpaju, kurke) ja kui ta ise kohal on siis on ka loba kaugele kosta. Ja vot siis laupäeval oli ta välja pannud tõelise peiputuspardi meestele. Vaarikakarpide kõrval seisis “tütarlaps”, määralematus eas ja oli võtnud eesmärgiks need vaarikad maha müüa. Väljanägemine oli tal umbes midagi sellist nagu võiks olla Anu Saagimil kui ta pole Soome põgenenud + natuke Jörpa naist – süsimust juuksepahmakas, tugev päevitus ja korralik meik, sättendavaid kivikesi päikseprillidel, kaelas, käel ning sussidel, kleit oli loomulikult tiigrimustiline soolikas, täpiks i-l lipsukese tätoveering pahkluul. Ma ei julegeks spekuleerida millega ta tegeleb siis kui seal vaarikakarpide kõrval ei seisa. Müügitaktika oli päris hea aga natuke valimatu ehk. Kui ikka igale ätile kes kepi najal mööda tuhiseb öelda – osta vaarikad ära ja keegi neist ei peatu, siis võiks mõneaja möödudes katsetada ainult veidi noorematega. Tõsi, nood saavad ilmselt kodus naiselt pärast võtta, et nad selle lehtsabaga üldse rääkida julgesid. Igastahes oli meeleolukas komejant 🙂

Tegelikult olin ma seal et osta üks väike kollane suvikõrvits. Sest roheline oli mul olemas ja ma tahtsin teha ühte ilusalt rooga.

...

Põhimõte on siis selline, et tuleb keeta mingi tomati-pakprikakaste, see läheb vormi põhja. Ja siis sinna peale laod niiviisi vaheliti suvikõrvitsat (ei pea olema kahte värvi, muidugist), pommut, paprikat ja tomatit. Kogu inspiratsioon ja pool retsepti on pärit siit (omakorda Thomas Kellerist inspireeritud).  Seal on kirjas, et ladumine on 10-15 min meditatiivset tegevust aga ma ütleks, et mul läks rohkem. Sama oli küll meditatiivne. Tähele tuleks panna ka seda, et küpseb tema suhteliselt madalal temperatuuril ja ikka tunde. Ma arvan, et annaks kärsatada ka kiiremini aga ega ei tea ka. Ja selle tomati-paprika kastme ma keerasin kokku pigem vaba käega.

...

Kala+suvikõrvits

Mu ema saabus hiljuti Vietnamist ning rääkis imeloo – pakuti sellist toitu, et oli terve suvikõrvits ja seal sees oli küpsetatud terve catfish.

Arvestades milline kohutav suvikõrvitsa (ja just üleküpsenud suvikõrvitsa ehk matšalka) uputus kallist kodumaad iga sügis paistab tabavat siis ma olin üsna üllatunud, et säärane narrus polegi meile veel imporditud. Sellel muidugi võib olla erinevaid põhjuseid.

  • Kallid Vietnamis käinud kaasmaalased on sellise suvikõrvitsa kasutusviisi suurest kadedusest lihtsalt maha salanud. Aga ise kodus kõik küpsetavad oma kalu nii.
  • Muidugi on võimalik, et säärane teguviis mingil põhjusel niisama lihtviisiliselt ei tööta. Ma ei tea küll miks ei peaks aga mine tea, Aasia on ikkagi müstilne paik, äkki tuleb enne mingeid riitusi sooritada või kuidagi õigemini hingata või muud sellist.
  • Ka võib näiteks olla, et vietnamlased alles leiutasid säärase metoodika. Suvikõrvits vist ei ole seal muidu väga levinud? Aga äkki keegi viis sinna nagu Siberi karuputk meile siia toodi ja nüüd vaadaku ise kuidas hakkama saavad.
  • Lisaks võis olla tegemist mingi väljamaalaste peal tehtud naljaga. Sest, ausalt, guugeldada ma nagu omast arust oskan aga ma tõesti ei leidnud ligilähedastki toidust mis sealtkandist pärit.

Selge oli see, et suvikõrvits, mis mulle mõniaeg tagasi kingiti, põrnitses jätkuvalt öösiti Sofit.

...

Arvestades sellega, et retsepti mul polnud, tuli improviseerida. Sirvisin natuke kirjandust ning jõudsin järeldusele, et kala nad teevad tihti sidrunheina-ingveri-tšilli-soja-jms kraamiga. Üllatus tõesti. Sidrunheinaga seoses tuleb nüüd üks vahemärkus ja tasustamata reklaam. Mu kodukülas on juba ammust aega Prisma. See on fantastiliselt (OK, veidi ehk suurejooneline sõna, aga ikkagi) laialdase kaubavalikuga – mustadest ubadest kuni sidrunheinani, erinevatest möksidest ja määretest ma ei räägigi. Aga keegi loll on selle ehitanud mingisse täiesti napakasse perifeeriasse otse Selku kõrvale. Ma olen hakanud espešali sinna sõitma, et anda oma tagasihoidlik panus selle poe püsimajäämisesse. Ja tegin isegi nende konto, sest see käib läbi ID-kaardi (mis on väga normaalne mõte) ja neil oli omapärane lähenemine info saatmsele. Ja kes iganes mult kui vanalt kaubatundjalt küsib kust-seda-või-teist-saab, kohe saadan sinna. Sellele vaatamata, mulle alati tundub, et seal on kuidagi vähe ostlejaid. Eks ta ole muidugi suur ka, vist isegi suurem kui Lõunaka Rimi, kus tagumisse nurka kana järgi jalutades on tunne nagu oleks jala Elvas käinud…

Pilt on illustratiivne. Need 6 tšillit ei kulunud selle kala peale ära.

Pilt on illustratiivne. Need 6 tšillit ei kulunud selle kala peale ära.

Tulles tagasi põhiteema juurde – kaapisin siis selle matšalka seest tühjaks, panin sisse ise kompunnitud maitsesegu, surusin kala (jaa, see on forell, hiljem mõtlesin, et oleks võinud säga olla too rohkem catfishi nägu) mille kõhus sidrunhein, sinna sisse, mõlemale küljele tegin veel sisse lõiked ja mökerdasin seda maitsesegu.

...

Teine pool kõrvitsast läks, ootuspäraselt, kaaneks peale. Pärast mõningast mõtelust, oli selge, et pea läheb.

Off with the head

Off with the head

...

Pärast pea eraldamist mahtus paremini, ainult sabaots jäi välja

Retsepti puudumise tagajärjeks oli ka see, et ma ei teadnud palju selline ehitis kala ümber võiks küpsemisaega mõjutada. Ma ei ole päris ühel lainel trendipe…rsoonidega, kes avavad, et kalal võiks väike palavik olla. Ka pole mul 4 tundi oma elust lihtsalt surnuks lüüa ja elektrihind on teatavasti röögatu. Seega ma torkasin kala termomeeriga ning asetasin ta 180°C ahju.

...

Tulemuse võiks kokkuvõtta nii:

1) Plaan täitsa töötab. Midagi kurja see suvikõrvits kalale küll ei teinud.

2) Selle möksiga oleks pidanud ikka tegema nii nagu kirjanduses kohati (grillitud kalade tarvis) viidatud oli – kala sisse määrima ja siis laskma tunnikese  külmkapis maitsestuda.

3) Selle suvikõrvitsa võib pm ära süüa. Aga ma arvan, et maailmale ei teki ka suurt kahju kui see jääkski ainult kalaküpsetusanumaks.

Lõpetuseks veel üks joonistus vietnamlastest, lähevad teised džunglisse lendsuvikõrvitsaid püüdama. Ja see kole nägu taevas ei ole mitte kommunismipäike vaid catfish.

...

Hooaja viimane suvikõrvits

Ilmsel. Mina ei tea, võib olla on neid veel kuskil peidus. Igastahes üks jupp mulle toodi ja pool sellest on veel alles. Teisest poolest tegin ühe kaku.

DSC_6113_2

Õuna- ja suvikõrvitsakook (Nigel Slater, Tender II, lk 685, kaheksale)

  • 200 g võid
  • 200 g suhkrut
  • 2 muna
  • 150 g suvikõrvitsat
  • üks väike õun
  • 200 g jahu
  • näpuotsaga soola
  • 1/2 tl küpsetuspulbrit
  • veidi kaneeli
  • 60 g pekaanipähkleid
  • 80 g rosinaid

Ahi eelkuumutada 180ºC. Vahusta või ja suhkur, lisa vähehaaval lahtiklopitud munad, segades või-suhkuru-munasegu igakord ühtlaseks. Riivi jämedalt suvikõrvits ja õun, pigista üleliigne vedelik välja ja lisa võisegule. Sega omavahel jahu, sool, küpsetuspulber ja kaneel ning sega õrnalt võisegusse. Viimasena lisa pähklid ja rosinad. Küpseta umbes tundaega, lase enne serveerimist vormis jahtuda.

Kakk sai hea, kergelt jõulune (saab rohkem jõuluseks kui rohkem kaneeli panna). Aga kindlasti ei ole see jõulueelsele dieediajale kohane küpsetis 🙂

Pärmitaigen suvikõrvitsaga

See on täitsa hea idee. Saab päris palju ära utiliseerida. Ja lisaks võib ju veel sellest pärmitaignast teha mingit pirukat kuhu sisse saab portsu suvikõrvitsat panna. Mina tegin aga selliseid tsipa vahemerelisi (sest oliiv-päikesekuivatatud tomat-tüümian on ju ometi Vahemeri mis Vahemeri) saiu.

Leib

Väga hea sai sai 🙂

Aga libisedes taas mingile teisele teemale. Üks õhtu tõi FB minuni ühe vene kokasaate (счастье есть с еленой чекаловой), kus tehti hatšapurit.   Ja vot siis ma jäin kogu seda ilu vaatama. Vaatsin selle tädi teisi saateid. Ja siis erinevaid vene retsepti tädisid (näiteks ВИДЕОКУЛИНАРИЯ.РФ), edasi klikates jõudsin ka Uspeki ja Ažerbadzani rahvustoitudeni. Ja tagatipuks vaatasin veel “õhtusööki viiele” (Званый ужин – üks osa “inim-Barbiega”). Ja ma kohe ei teagi. Kuidagi nagu natuke õudne. Samas kummaliselt lummav. Ma arvan, et see on seotud sellega, et kuigi mu vene keel on väga halb, siis tuttav teema aitab aru saada. Ning see üllatab mind, et ma ikka saan aru. Kui mul oleks telekas. Siis ma vaataks. Venelasi. Kokkamas. Lihtsalt. Antropoloogilis semiootilise vms vaatlusena. Kas venelastel on oma kokanduskanal? Kas seda Eestis näeb? Kui jaa, siis ma hakkaks tõsiselt kaaluma teleka uuesti majja toomist…

Järjekordne võitlus suvikõrvitsaga

Isa tõi ühe väikse suvikõrvitsa, mis juhtumisi oli ümbes niisama suur kui mu koer. Võrdluseks, et koer mahub sülle ja kaalub 6,9 kilo*. Täna siis võtsin kätte ja asusin lammutama. Esiteks tegin üle hulga aja ühe nö pildita retsepti – suvikõrvitsakook.

Suvikõrvitsakook

No ega halba saa öelda, käras küll. Pidada teisel päeval parem olema, teiseks päevaks jäi tsuti alla 1/4. Ühe küpsetise tegin veel, aga tollest juba homme või ülehomme.

Nüüd hoopis teisel teemal.  Käisin seal Ida-Virus ja kuulsin ühest teistmoodi sefiiritordist. Ja see jäi ikka sügavalt vaevama mind. Valmistatakse seda hoopiski nendest poes müüdavatest vahtplasti-laadsetest sefiiridest. Need kaks poolt võetakse lahti ning laotakse siis üks kiht mingile alusele, selle peale pannakse kiht vähese suhkruga vahustatud vahukoort ning siis erinevaid marju (näiteks vaarikad, maasikad jne) ning siis laotakse veel kiht sefiire ja siis vahukoort ja marju jälle ja siis veel sefiiri jne jne. Kogu kupatus pidada siis üleöö külmkapis seisma. Ja tulem olema kirjeldamatult maitsev. Kui ma seda üldse ette suudan kujutada, siis ehk muutub see värk kuidagi linnupiima-laadseks… aga ei tea kah… Ühesõnaga mind väga huvitaks kas keegi on säärasest šedöövrist varem kuulnud? Sest ausalt, täiesti tõsise näoga räägiti mulle seda ja ma juba mitu nädalat mõtlen, et peaks proovima. Turul on ilusat hilist vaarikat… Ja no, mis saab juhtuda?  Kas teen ära?

—–

*See on tervelt pool kilo vähem kui suve alguses, kui ta (ja ma ka muidugi) loomaarstilt noomida sai. Aga on ka väga grillivaene suvi olnud. Igastahes, seekord saime kiita.

Järjekordne tšillimoos

Järjekordne tšillimoos tuleb siis kui keegi toob sulle ülekasvanud suvikõrvitsa.

moos

Retsepti väga ei ole, aga võib sisalada näiteks selliseid koostisosi:

  • kabatšokk või suvikõrvits või isegi päris kõrvits
  • tomat (kooritud ja seemned eemaldatud)
  • paprika (röstitud, eesmärgiga eemaldada see vastik nahk)
  • tšilli (maitse järgi, näiteks 4 tükki)
  • suhkur (maitse järgi)
  • midagi haput, näiteks hapusid õunu või sidrunimahla või punase sõstra mahla (mina panin viimast, ikka maitse järgi)

Põhimõtteliselt võib vist kogu kraami ka korraga keema panna, aga ma panin niiviisi kuidas tööjärjega jõudsin. Kõigepealt kõrvits veidikese suhkru ja tilga veega, siis koorest ja seemnetest puhastatud tomat. Järgmisena valmisid röstitud paprikad ja siis riivisin juurde tšilli. Lisasin sõstramahla ja veidi suhkrut, keetsin natuke ja jätsin siis üleöö jahtuma. Hommikul püreestasin ja siis pidin tööle minema 🙂 Õhtul maitsesin ja tundus, et suhkrut ning tšillit oleks juurde vaja. Panin mõlemat juurde ja lasin uuesti keema ning siis villisin purkidesse ära. Tulemus sai sarnane sellel Thai Choice tšilli kleepekale (ainult paprikasem), aga muidugi palju parem ja ootab nüüd kevadrullide rullimist.

moos

Kõige salakavalam köögivili

Suvikõrvits. Ma olen selles veendunud. Ma muud ei tee kui passin peale, et mingeid matšalkasid ei kasvaks ja ikka. Ikka, ma ütlen! Ja mul on napilt poolteist taime…

Suvikõrvitsakook

Ja siis ei jäägi muud üle kui küpsetada. Retsept on nami-namist ning tuli täitsa hea, vaatamata sellele, et sidaldab pool kilo suhkrut (aga sellest saab kaks pätsi). Väikesed mugandused olid ka – kaneeli panin vaba käega ja kuna mu läbi saamine Kreeka pähkliga pole suurem asi, siis asendasin need kõrvitsa-, päevalille- ja piiniaseemnete seguga. Käras küll.