tomatid

Rat-tat-ta (ratatouille)

Ilmselt ei ole tegemist läbikaalutletud soolisevõrdõiguslikkuse kampaaniaga aga siiski. Kui Tartu avaturu peaväravast sisseastuda siis paremat kätt on köögiviljalett sellistel tumedamatel mägede poegadel. Omavahel räägivad mingit šušisevat keelt, müügitaktika on noh, mitte just lõunamaiselt agressiivne aga ütleme, et tavapärasest tasasest põhjamaisest taktikast seisan-siin-oma-kapsaste-ja-kaalidega-kuni-keegi-neid-ehk-võib-olla-tahab, natuke intensiivsem. Ja blondid siniste silmadega tšikkid saavad päris suure tüki arbuusi maitsmiseks. Nendega on seni suutnud võistelda vaid too Peipsi-ääre venelane Pjotr või Petja, ma ei teagi mis ta nimi on aga ta ka suunab tähelepanu pigem naistele. Eelmine nädalavahetus oli tal taktika – ostad kilo hapukurki saad kaks kilo õunu tasuta kaasa! Vat. Umbes diagonaalile mägedepojad-Pjotr jääb aga üks selline kõvema hääle ja käredama suhtumisega naesterahva lett. Tal ei ole väga suur kauba variatiivsus aga üht artiklit on tihti palju-palju (kultuurmustikaid, astelpaju, kurke) ja kui ta ise kohal on siis on ka loba kaugele kosta. Ja vot siis laupäeval oli ta välja pannud tõelise peiputuspardi meestele. Vaarikakarpide kõrval seisis “tütarlaps”, määralematus eas ja oli võtnud eesmärgiks need vaarikad maha müüa. Väljanägemine oli tal umbes midagi sellist nagu võiks olla Anu Saagimil kui ta pole Soome põgenenud + natuke Jörpa naist – süsimust juuksepahmakas, tugev päevitus ja korralik meik, sättendavaid kivikesi päikseprillidel, kaelas, käel ning sussidel, kleit oli loomulikult tiigrimustiline soolikas, täpiks i-l lipsukese tätoveering pahkluul. Ma ei julegeks spekuleerida millega ta tegeleb siis kui seal vaarikakarpide kõrval ei seisa. Müügitaktika oli päris hea aga natuke valimatu ehk. Kui ikka igale ätile kes kepi najal mööda tuhiseb öelda – osta vaarikad ära ja keegi neist ei peatu, siis võiks mõneaja möödudes katsetada ainult veidi noorematega. Tõsi, nood saavad ilmselt kodus naiselt pärast võtta, et nad selle lehtsabaga üldse rääkida julgesid. Igastahes oli meeleolukas komejant 🙂

Tegelikult olin ma seal et osta üks väike kollane suvikõrvits. Sest roheline oli mul olemas ja ma tahtsin teha ühte ilusalt rooga.

...

Põhimõte on siis selline, et tuleb keeta mingi tomati-pakprikakaste, see läheb vormi põhja. Ja siis sinna peale laod niiviisi vaheliti suvikõrvitsat (ei pea olema kahte värvi, muidugist), pommut, paprikat ja tomatit. Kogu inspiratsioon ja pool retsepti on pärit siit (omakorda Thomas Kellerist inspireeritud).  Seal on kirjas, et ladumine on 10-15 min meditatiivset tegevust aga ma ütleks, et mul läks rohkem. Sama oli küll meditatiivne. Tähele tuleks panna ka seda, et küpseb tema suhteliselt madalal temperatuuril ja ikka tunde. Ma arvan, et annaks kärsatada ka kiiremini aga ega ei tea ka. Ja selle tomati-paprika kastme ma keerasin kokku pigem vaba käega.

...

Compotée tomates cerises et vanille

Sellest tuleb nüüd üks veidi teistmoodi postitus, lihtsalt sellepärast, et kolm päeva olen ma mingeid mõtteräbalaid edasi-tagasi veeretanud ja pole nagu saanud kätte seda õiget otsa, et korralik postitus (selline kus on ikka sissejuhatus ja erinevad osad oma vahel seostatud) kirjutada. Mõtlesin siis, et teeks hoopiski nii, et traagelniidid jäävad ikka kõigile näha. Esimene lõik, mis inspireeritud pealkirjast sai selline:

EI. Ma ei teinud kompotti ehk siis hoidist. Sest ma üldse ei taha see aasta hoidistada. Kuigi hapukurki peaks ehk siiski veidi panema külmkappi… Ja suvikõrvitast ma vist ka ei pääse… Ja nats mahla nii kui nii juba sai tehtud…

Nüüd tekkis dilemma, kas lisada kohe pilt või jahuda edasi. Ah-ei, tundub et võib edasi lasta.

Aga kuna see kompott ei olegi tegelikult nagu kompott ning kõik on järjekordselt väga piinlikult lihtne siis käsi kibeleb ja mõte kiheleb, et peaks ruumitäiteks ja muidu rahva lõbustamiseks midagi veel kirjutama. Aga mis see olla võiks? Midagi põrutavat pole nagu juhtunud. Eelmisel nädalal, kuna ma vahepeal tundsin end suhteliselt väsinuna* ja lisaks olen selline no life‘ar, süvenesin Youtube‘i staaride ellu. Kui ma lisaks veel, et tegin kontentanalüüsi vms, kõlaks see ehk isegi mõistliku tegevusena aga tegelikult ma lihtsalt vahtisin mingeid populaarsemaid kanaleid. Ja ma ei oskagi kohe seisukohta võtta, see on ikka mingi alternatiivne maailm. Või äkki on praeguseks tegemist juba mainstream maailmaga?

Oookei, ilmselgelt ma jõudisin mingisse kohta kust edasi minna on suht keeruline. Hajutaks tähelepanu ühe pildiga, liigendab teksti ja on natuke “põnevam”.

...

Eelmist lõiku kirjutades oli mul mingi hägune idee kuhu ma välja tahtsin jõuda. Ühesõnaga, kohati vaatasin hämmastusega, kohati imetlusega ja kohati ikka väga kohtlaselt. Ja mul on vist kaks pointi. a) Kas neil inimestel privaatsust ka on? Näiteks on popid fallow me around videod ja toatuurid jne. Aga äkki muidugi ongi seegi seal kõik näivus ja make belief. b)….

Punkt b oli mingi kobin huumori kohta. Selle kohta kuidas on ikka imelikku ja kuidas mu endagi huumorimeel on imelik ja viimasel ajal paistab, et jääb ette nii mulle endale kui teistelegi (28 Daria tsitaati igaks elujuhtumiks). Aga mul läks meelest ära mis ma tahtsin öelda. Nii et hoopis – tomatid!

Tomatid. Ja üks tšilli

Kirsstomatid. Ja üks väike kollane tšilli

Ostsin 1,3 kilo kirsstomateid Tartu turult. Oleks keegi mulle veel paar aastat tagasi öelnud, et meie avaturult on võimalik osta mingitki tomati peale sordi “punane”, ma oleks arvanud, et mingi rõlge nali. Aga kujuta sa vaid ette, elu ikka läheb paremaks.

...

See väike kollane tšilli mis ülemisel pildil – see on ostetud ühe habetununud vanamehe nässi käest, kes müüb ka erinevaid tomateid. Ja mis ma oskan öelda, ma tegin sellega ühe paprikaplödi (sellest tootest kuhu seda vaja oli ma kirjutan kunagi hiljem vast) ja kuigi ma röstisin teda ning seemneid ei kasutanud siis väikeste tuleneelaja lapsukeste aadresse oleks tarvis küll 🙂

Kirsstomatid vaniljega (Rachel Khoo, The Little Paris Kitchen, lk 265)

  • 500g kirsstomateid
  • tera soola
  • 3 spl suhkrut (pärast muidugi mõistsin, et oleks võinud ehk ka mesi olla)
  • 3 spl oliiviõli
  • 1 vaniljekaun

Ma kaldusin veidi kõrvale originaaljuhendist aga igaks juhuks toon selle ära, sest minu meelest olid tegevused veidi vales järjekorras – mina paneks kõigepealt ahju soojenema, siis segaks õli kokku ja siis poolitaks tomateid. Aga originaal on selline:

Tomatid tuleks poolitada ja laduda ahjuplaadile lõikepool üleval. Siis puistata peale sool ja suhkur ning jätta nii kauaks toatemperatuurile seisma kui õliga tegeled. Pane õli väiksesse kaussi, lisa vaniljekaunast välja kraabitud seemned, sega. Lisa ka kaun ja lase 15 seista (infuse). Eelkuumuta ahi 120°C.

Vala õli tomatitele ja küpseta 50-60 minutit (mul läks isegi 80 vist kokku).

Serveeri soojalt või külmalt, püsib külmkapis paar päeva ja sobib väga hästi mõne Juustukuningate poest pärit vanema juustuga. Neid ma olen valmis reklaamima kohe heast südamest, aga ka suurest hirmust. Kõrvalolev veinipood juba pandi kinni ja ma ei taha juustupoest ilma jääda, sealne kraam on ikka päris, mitte nagu enamik seda kummi supermarketis.

Juust muideks on viimane jupp ühest Dubrovnikust pärit kitsejuustust.

Juust muideks on viimane jupp ühest Dubrovnikust pärit kitsejuustust.

Postituse lõpp pidi tulema sellest, et huvitaval kombel näitab blogi statistika, et viimasel kahel päeval on väga aktiivselt rünnatud Kodukokkade lehe kaudu** (täpsemalt hoidiste alajaotusest) hoopis mu kahte kurgihoidist. Üle viiekümne kliki minigile vanale asjale minu tagasihoidlikus koerablogis on päris palju ja sunnib küsima – on’s kuskil mõni suurem kurgikoorem randa uhutud?

Ja veel päris viimase nätaka tahtsin anda süsteemiadminnidele – paistab, et keegi näeb kõvasti vaeva neist gif’e vorpides. Sellisel puhul takib mul ikka küsimus kas üks omade seast või pigem nagu Estonian Moments‘i puhul, et mingi välkar.

Ha-haa, ja ma saingi jälle postitusega maha!

——

*Seda on raske kirjeldada selle va haiguse väsimus on veitsa teistsugune kui eemm, noh, normaalne väsimus. Ja ega ma pihta täpselt ei saa veel millest see oleneb ja kas nüüd on hoog või magnettormid Päikesel aga ma püüan. Ja tegelikult on see teema suhteliselt ebahuvitav, nii et ma rohkem eriti ei peatukski sellel.

**Lisaks oli eile mingi suht aktiivne FB päev.

Järjekordne tšillimoos

Järjekordne tšillimoos tuleb siis kui keegi toob sulle ülekasvanud suvikõrvitsa.

moos

Retsepti väga ei ole, aga võib sisalada näiteks selliseid koostisosi:

  • kabatšokk või suvikõrvits või isegi päris kõrvits
  • tomat (kooritud ja seemned eemaldatud)
  • paprika (röstitud, eesmärgiga eemaldada see vastik nahk)
  • tšilli (maitse järgi, näiteks 4 tükki)
  • suhkur (maitse järgi)
  • midagi haput, näiteks hapusid õunu või sidrunimahla või punase sõstra mahla (mina panin viimast, ikka maitse järgi)

Põhimõtteliselt võib vist kogu kraami ka korraga keema panna, aga ma panin niiviisi kuidas tööjärjega jõudsin. Kõigepealt kõrvits veidikese suhkru ja tilga veega, siis koorest ja seemnetest puhastatud tomat. Järgmisena valmisid röstitud paprikad ja siis riivisin juurde tšilli. Lisasin sõstramahla ja veidi suhkrut, keetsin natuke ja jätsin siis üleöö jahtuma. Hommikul püreestasin ja siis pidin tööle minema 🙂 Õhtul maitsesin ja tundus, et suhkrut ning tšillit oleks juurde vaja. Panin mõlemat juurde ja lasin uuesti keema ning siis villisin purkidesse ära. Tulemus sai sarnane sellel Thai Choice tšilli kleepekale (ainult paprikasem), aga muidugi palju parem ja ootab nüüd kevadrullide rullimist.

moos

Vürtsikam tomatipiirak

Emm, ma ei oska nagu midagi muud öelda kui et olen kuidagi ajast ees vist. Sest tegelikult pole ju tomatihooaeg veel. Eestis. Või noh, kui nii võtta siis Intsu talus ikka juba kuskil aprillist saati on.

Retsepti leiate siit. Ja öelda võin nii palju, et esmane tagasiside oli ülipositiivne. Ja homne postitud on täiesti hooajaline. Rabarberist nimelt.

Lihapallisupp

Plaan oli nami-nami supikokkamises veel osaleda, keetsin selle lihapallisupi, sai täitsa hea, aga siis kaotasin retsepti ära. Nädalaega otsisin, kuigi mul on kõik ajakirjad ilusti organiseeritud ja tähtsad kohad värviliste lipikutega märgistatud. No ei leidunud. Ja siis täna võtsin ette, leidsin. Ja miks enne ei leidnud? Sest lipik oli alumise serva küljes, mitte ülemise nagu peaks. Oh, Soodom ja Gomorra.

Ajakiri Jamie, nr 17, märts/aprill 2011, lk 108

  • oliiviõli
  • 1 väike sibul, hakitud
  • 1 suur porgand, hakitud
  • 1 suur porru, hakitud
  • 1/2 väikest sellerit, hakitud
  • 2 loorberilehte
  • 6 tüümianivart, lehed varte küljest kitkutud
  • 2 x 400 g konservtomateid
  • 2 c 400 g konservube, vedelik ära kurnatud

Lihapallid

Lihapallide tarvis:

  • 200 g seahakkliha
  • 200 g veisehakkliha
  • 1 väike sibul, peeneks hakitud
  • 1 suur küüslauguküüs, hästi peeneks hakitud
  • 60 g saiapuru
  • väike punt peterselli, peeneks hakitud

supp 1

Lihapallide jaoks pane kõik ained kaussi, maitsesta soola-pipraga ja mätsi hästi läbi. Veereta hakklihasegust pallid, umbes 2 cm läbimõõduga. Supi jaoks pane kastrulisse natuke oliiviõli, lisa sibul, porgand, porru ja seller ning hauta keskmisel kuumusel (pruunistuda ei tohiks). Lisa loorber ja tüümian ning 1,2 l vett ja lase keema tõusta. Lisa tomatid ja oad ning maitsesta ning kui supp keema tõuseb lisa lihapallid. Kuna lihapallid on pisikesed, siis kui need pinnale tõsusevad ongi supp valmis. Kui vaja võib veel soola-pipraga maitset kohendada. Retsept on 8-le.

supp 2

  

2 suppi

Nami-namis hakkas uus kooskokkamine – supid. Ma teen veidi sohki, sest tegelikult need kaks suppi ma tegin juba tubli kuuaega tagasi. Ja mulle tundus, et ma vist ei postita neid. Pimedas tehtud pildid ja mõlemas supis on sai. Lihtsalt on. Aga samas supid olid täitsa head.

Tomatisupp ja kartulisupp

Mõlema supi retseptid on Jamie ajakirjast (nr 25, jaanuar 2012). Tomatisupi algallikas on Barbara Kafka ja tema Soup: A Way of Life.

  • 30 g võid
  • 1 väike sibul, peeneks hakitud
  • 3 sl (mingit) karripulbrit
  • 1 sl paprikapulbrit
  • 625 g ploomtomateid omas mahlas, püreestatud või passata‘t
  • 500 ml puljongit (veise, kana või köögivilja)
  • 1 sl sidrunimahla

Sulata või suurel pannil. Lisa sibul ja prae madalal tulel kuni klaasjad (värvuda ei tohiks). Lisa karri ja paprika, prae veel nii u 3 minutit. Lisa tomatid ja puljong. Lase keema tõusta ja keeda vaikselt 5 minutit. Maitse ja maitsesta soola-pipraga. Sidrunimahla soovitatakse lisada juhul kui kavatsed seda külmalt serveerida (retsept on kahele)

Kartulisupi algallikas on Felicity Cloake.

  • 3 suurt kartulit
  • 40 g võid
  • 1 sibul, hakitud
  • 1 parmesanikoorik (optional)
  • 1,5 l kana- või köögiviljapuljongit
  • hapukoort ja natuke murulauku

Kui sul on toored kartulid, siis küpseta või keeda meed ära. Kui on lihtsalt ülejääk kartulid, siis alusta aga pannil või sulatamisega. Lisa sibul ning prae keskmiselt madalal tulel u 10 minutit. Lõika kartulid u 2 cm tükkideks ning lisa koos parmesanikoorikuga pannile, maitsesta soola-pipraga ja prae u 5 minutiti. Lisa 1,25 l puljongit, lase keema tõusta, keera kuumus maha ja keeda vaikselt 30 minutit. Õngitse koorik välja, püreesta, proovi maitset, kui vaja kohanda ja kui tahad, siis lisa ka ülejäänud puljong. Serveeri hapukoore ja murulauguga (retsept olevat 4-6-le).

Mida laupäeval sai

Alustades kaugemalt. Ma otsustasin juba üsna planeerimise alguses, et tõenäoliselt on vähem stress, kui ma ei üritagi mingit küpsetamist Tallinnasse planeerida vaid teen väikse soorituse Tartus ära. Sellega seonduvalt langesid põhimõtteliselt kohe ära enamus udupeeneid kooke ja muid asju mille transport oleks liilalt keerukas. Sest ühtlasi ma mõtlesin, et ise Tallinnasse sõitmine oleks samuti finantside ja närvide mitteotstarbekas kasutamine. Siis jäi veel mõte, et kas amps peaks olema soolane või magus? Vahepeal oli mõlemat, aga siis langes magus ära (ikka kippus logistiliselt keerukaks minema). Noh ja pärast mõningaid katseid ja katsetusi sai välja töötatud selline asi, mida mul on tahtmine nimetada “Intelligentse napsusõbra suvikseks ampsuks” aga ma ei tea kas tohib, äkki mitteintelligentsed napsusõbrad solvuvad 🙂 Ühesõnaga, mida siis sai:

1. Hommikul kell viis päikesetõusu vaadatud.

hommik

2. Koer arvas, et puhkuse ajal on igasugune sebimine täiesti nõme tegu ja puges teki sisse.

3. Siis sai kiiresti küpsetatud ning bussijaama suundutud. Mul ei ole ammu nii põnevat Tartu-Tallinn sõitu olnud. Tuli vaid tõdeda, et noorte inimeste elu on ‘ullult raske. Aga vat sellest kuidas ja miks reinikukooli endised ja praegused õpilased Soomes kurgikasvatuses ja konservitehases tööl käivad, sellest ma päris hästi ikka sotti ei saanud…

4. Siis padavai Sadamaturgu, taksojuhile andsin tüki saia ja turvameeskond käis ka noolimas. Aga muidu – lõikusin-toppisin-sättisin.

5. Ja siis presenteerisin. Tunnistan ausalt, et butafooriat oli mul omajagu, aga vabanduseks võin öelda, et ma tulin kaugelt ning söödav kraam oli kõik suht prosta 🙂

Menüü säärane:

  • Kilupasteet – retsept aastast 1932, ilmunud “Keedu- ja majapidamisraamatus” (leiab ka nami-namist).
  • “Päikese” kuivatatud tomatid, küüslaugu ja ürtidega oliiviõlis.
  • Hapukurk (mis pidi olema tšilliga, aga tšilli, kurask, osutus liiga mahedaks)
  • Tükike hommikul küpsetatud focaccia-laadset saia
  • Mooniseemnetega rukkinäkileib (tehtud vana vahvlipressi abil)

6. Sõin 2 portsjonit sarnast aga täiesti erinevat külmsuppi, mõlemad olid seejuures väga head. Ning limpsisin tõsiselt head šokolaaditükkidega jäätist.

7. Kuna merel oli nähtavus 2 meetrit, siis muud lõbustused lükati edasi.
8. Kõmpsisin läbi sooja vihma rongijaama ja mõtlesin, et küll sai esimene puhkusenädal ikka kenasti täidetud 🙂
Aitäh!