ürdid

Purustame tabusid ja murrame eelarvamusi

Või midagi sinna poole. Näiteks kaks sellist juurdunud vaadet:

1. Suvi on grillimiseks. Soovitavalt kanaliha, sest on rannahooaeg.

Ega ma ei vaidle, talvel on oluliselt keerukam selle spordiga tegeleda, pool meetrit lund grilli ümber on mõneti raskendav asjaolu. Eile oli selline pime (pilves) päev, maja kah veidi rõskeks läinud, juba hommikul tundus, et ahi tuleb küdema panna. Aga, et suvemekki ikka man’ oleks, korjasin aiast (ja toast topsist) erinevaid värskeid ürte. Ja tegin ühe säärase rohelises kleidikeses sea 😛

2. Suvel tuleb süüa lehesalatit, heina /pardon my French/. Sest talvel pole klorofülli kuskilt võtta. Või kui on, siis parasvöötmes peaks see kahtlusi tekitama.

Aga miks? Ma ostsin turult värske kaalika ja nuikapsa. Nende maitse annab silmad ette igale rohuliblele. Suvine juurikas on ikka klass oma ette ma ütlen. Ja kastme meisterdamise võiks pikkadeks pimedateks talveõhtuteks jätta (terast soolast täitsa piisab, võib ka nati Türgi jogurtit lisada).

Ja lõpetuseks üks nati karmim lugu (alguses on päris hea, aga tuleb tunnistada, et 15 min sellist saagimist on minu jaoks ikka tiba palju, ei ole mus seda va metal’i tšikki)

Uitmõte

Tegelt ega väga sügavat mõtet ei ole, aga ma ei oska eriti nendele siin-on-hunnik-pilte-millest-eraldi-postitusi-vormida-ei-viitsi postitustele pealkirju panna, nii et püüan siis ühe uitmõtte ka siia piltide vahele keevitada.

Makaron. Maailma lihtsaima ja parima tomatikastme ning tiba juustuga.

Sattusin hiljuti sellisele seltsingu vormile nagu Cookbook Club. Kui ma õieti aru saan, siis selliseid seltsinguid on kahte sorti* – ühed kes võtavad raamatu ja siis kõik vaikselt katsetavad ja siis pärast kirjutavad (blogivad või säutsuvad), et kuidas ikka raamat oli ja kas ikka töötas jne. Ja siis teised võtavad raamatu ja teevad põhimõtteliselt peo. Sinna juurde muidugi kuulub ka katsetamine ja arutlus kuidas on aga põhiline on mu meelest, et saaks ühest raamatust palju erinevaid asju ära proovida.

Rabarberimuffinid Kreeka pähklitega (Nigella Lawson, Feasts)

Üks näide sellisest olengust on siin – Tea & Cookies ja teine The Cardigan & Cook. Täiesti eraldi lehe on teinud Charm City Cookbook Club  ja siis the cookbook club.

Juubeldamisest ülejäänud peotäiest ürtidest sai roheline pasta.

No vat, ja mõlgutan siin mõtteid, et mul on üsna mitu kokaraamatut. Aga nende läbi töötamisel siiani üsna vähe süstemaatilisust. Ja jõudlus pole ka kiita. Ja kuigi ma tunnen üsna mitmeid söödikuid, siis kas oleks võimalik leida, näiteks siinsamas üks üleskutse tehes, ka mõned isikud kes sellist klubi (ma mõtlen, pigem seda teistsort) tahaks teha? Tartus? Orgunni vankrit ma võiks vedada, kui kõik surnud rebased väid käpad püsti tõstaks ja “hoo” hüüaks. Näiteks kommenteerides. Või kui ei julge siis võib meili ka saata laualampwordpress@gmail.com**

Petis marineeritud kanafileed küpsisepuru paneeringus (Nigella Lawson, Feasts)

PS. Üldse mitte teemaga seotud, aga vaadake kuidas vanasti lõustu pildistati – siin.

———

*ma siin nüüd väga sügavuti muidugi ei kaevanud, vabandan sügavalt kui minu säärane väide tõene pole.

**ma olen mõningase staažiga organiseerija-asjapulk. Ja tegelikult ma tean, et sellisele nimetule, üsna hägusele mölale ei tule ühtki vastust, välja arvatud juhul kui a) kellaajas, kuupäevas, ettekande pikkuses või pealkirjas pole tehtud silmariivavat viga (kuna neid ei ole, siis see võimalus langeb ära);  b) või ma mingil muul moel riivan lugejat, sest märge rsvp, ei ole selleks siiani veel piisav olnud. Aga, ega ma ei nukrutse, see oli ju kõigest uitmõte 😉