vahvel

Soolased vahvlid suitsukana ja muu heaga

Kuidagi joppas nii, et sain Prismast KAKS Donna Hay ajakirja ja need mõlemad meeldivad mulle väga. Soolased vahvlid on seal kui on trend. Miks? Ei tea. Igastahes üks baasretsept seal on ja külge on talle keevitatud igast head ja paremat. Näiteks selline variant:

...

Tänane õppetund kõigile Seene-Mikkudele on sõber Guugli abiga järgnev:  pine mushroom on Lactarius deliciosus ehk porgandriisikas, mitte männiriisikas nagu toortõlkeliselt võiks arvata ega kuuseriisikas (Lactarius deterrimus), mida võiks arvata puht välimuse järgi.

Minul polnud ühtki riisikat küll aga palju-palju suitsukana, üsna rohkelt kukeseeni, tomatit, kurki ja kodujuustu. Tuli siis säärane kuhil.

...

Vahvlite baasretsept on säärane (Donna Hay, nr 86, aprill/mai 2016, lk 100)

  • 225 g jahu
  • 35 g maisitärklist
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • 1 tl soola
  • 375 ml petti (keefiri, keefir + eilane vahukoor…)
  • 60 ml õli
  • 2 muna, valged-kollased eraldatud
  1. Sega jahu, tärklis, küpsetuspulber ja sool omavahel suures kausis
  2. Lisa pett, õli ja munakollased, klopi ühtlaseks.
  3. Vahusta munavalged tugevaks vahuks ja sega õrnalt ülejäänud taigna hulka.
  4. Küpseta vahvlipressi (paksud vahvlid) vahel vahvlid.

 

3 vahvlit

...

Millised on mõttetud kokaraamatud? Aeg oleks leida aspektid, indikaatorid ja väljundimõõdikud.

  • Mingi vahe ma arvasin, et ilma piltideta on üsna mõtetu. Tegelikult on ka koledate piltidega mõttetu. Ja mõni on ilusate piltidega aga ikka mõttetu!
  • Ja siis kui
    • retsept on ebatäpne
    • juhend on ebatäpne või segane
    • koostisosi on üle või puudu
    • tõlge on vilets
    • toimetaja töö olematu
    • kirjutajale pole olnud päris selge kellele ta kirjutab
    • kriitpaber ja hõbedane äär ning polsterdatud moega raamatukaaned
    • veel mõni aspekt?

Kui sa teed raamatu “Vahvid, krepid ja pannkoogid”, mis teoorias oleks justkui nagu selline kergema kategooria värk (lapsed, vanurid ja kokkamiserivajadusega inimesed), ei tasu ehk mõõtühikuna rakendada “1/2 kuubikut värsket pärmi”. Ilmselt on ka hulk inimesi, kes loevad retseptist, et on vaja nt 250 g võid, võtavd selle külmkapist ning toimivad juhendi järgi “Vahvlite jaoks asetage või kaussi ja segage.” Järgmiseks võid üritada munamassi selle paki võiga segamise teel ühendada. Mitte, et ma ise lakoonilisuse patust prii oleks… Aga vahest tundub, et on ikka mõttetu küll see kokaraamatu biznes.

Kui läheb tegemiseks siis ikka korraga tervele külale. Need on siis kõik sellised paksud ja pehmed vahvlid, raua määrimisvajadust ning kuumust hinda kogemuse pealt ise.

Nii udupeen masin, et selline kauss on all. Nagu näha - hädatarvilik.

Nii udupeen masin, et selline kauss on all. Nagu näha – hädatarvilik.

Toorjuustuvahvlid

  • 3 muna
  • 200 g toasooja toorjuustu
  • 150 g jahu
  • 2 sl suhkrut
  • 50 ml piima

Vahusta munad, lisa toorjuust ja mikserda ühtlaseks. Sega vähehaaval juurde jahu, suhkur ja piim. Küpseta kuuma vahvliraua vahel.

Hinnang: see on nagu vahvlirauda surutud pannkook, ei olnud halb, pehme ja kohev alguses, teisel päeval natuke rohkem munamass. 

Pärmivahvel I

Pärmivahvel I

Pärmivahvlid I

  • 100 g pehmet võid
  • 2 sl suhkrut
  • terake soola
  • 3 muna
  • 100 g jahu
  • 100 ml piima
  • 25 g värsket pärmi

Soojenda piim ja pane pärm sellesse lahustuma. Samal ajal mikserda või suhkruga, lisa sool, munad ja jahu ning sega ühtlaseks siis lisa piima ja pärmisegu. Kileta ja tõsta sooja kohta kerkima, 30 min minimaalselt. Küpseta kuuma rauavahel vahvlid.

Hinnang: kerkis kenasti. Nagu ka teised vahvlid, omas üsna vähe maitset, vajab kindlasti moosi. Natuke rasvasem kui nr II

...

Pärmivahvel II

  • 60 g toasooja võid
  • 2 sl suhkrut
  • 2 muna
  • tera soola
  • 100 g jahu
  • 100 ml piima
  • 25 g värsket pärmi

Pane pärm sooja piimaga hakkama. Sega omavahel pehme või ning suhkur, lisa munad, sool ja jahu. Seejärel piimasegu. Kata ja lase kerkida. Küpseta.

Hinnang: kahest pärmivahvlist eelistatum. Tuli kuidagi parema tekstuuriga. 

Esiplaanil toorjuustuvahvel

Esiplaanil toorjuustuvahvel

Masina kohta veel nii palju, et erinevalt neist tänapäeva sussutajates, on teine suht ägeda leegiga. Vahepeal võib isegi saba tagant ära tõmmata ja ikka saab vähemalt poolteist vahvlit valmis.

Krumkake

...

Tähelepanelik lugeja on kindlasti märganud, et mul on kaks venda. Ühel neist on eriline anne leida huvitavat träna. Mõni ütleks võib olla, et isegi kola. Aga hulka satub ka sellist kraami millega küpsetada annab. Või frittida.

Üks päev ta helistas mulle ja küsis, et kus see perkolaator (mulksutaja kohvimasin) on, mille ta minu kätte andis. Ma ütlesin, et tööl. Siis tuli välja, et ta mulksutajast endast polegi huvitatud vaid selle juhtmest. Leppisime nagu pooleldi kokku, et ma võtan siis kaasa kunagi vms. Milleks seda vaja on, sellest juttu ei olnud. Õhtul astust ta minu juurest läbi, pani lauale vahvlimasina (seda näitan mõnes järgmises postitused), käesoleva postituse staari ja võttis kaasa meie perkolaatori juhtme, lubades selle homme õhtuks tagasi tuua ning lahkus.

Selgus, et ta oli aega veetnud teise ringi poes “Sõbralt sõbrale” ja ostnud 2 vahvlimasinat ning selle vormi, kui ma ei eksi siis 9 euro eest. Masinatel puudusid juhtmed aga muidu mõlemad töötavad.

Ja see imelik vorm on paslik Norra küpsetise krumkake jaoks.

  • 70 g toasooja võid
  • 100 g suhkrut
  • tilk vanilliekstrakti
  • 1 muna
  • 125 g jahu
  • 2/3 tl küpsetuspulbrit
  • kaneeli (maitse järgi)

Klopi või kreemjaks, lisa suhkur ja vahusta. Seejärel lisa muna ja vanilliekstrakt, sega ühtlaseks. Teises kausis sega omavahel jahu, küpsetuspulber ja kaneel. Lisa mitmes osas võisegule, vahepeal ühtlaseks mikserdades.

Tulemuseks on selline pehme aga vormi hoidev tainas.

Nipp nr 1 – selle asemel, et kogu tainas ühe kausitäiena külmikappi tahenema panna, võta üks taldrik ja pane sinna u 18-20 taigna kuhjakest, tõmba kile peale ja lase u 30 min külmkapis olla.

Küpsetamine.

Nipp nr 2 – kui oled panni kuumaks ajanud siis esimese ja teise võib olla isegi kolmanda vahvli tarvis võiks seda natukese toiduõliga pintseldada. Vaatamata sellele, et taignas on päris palju rasva. Trust me.

...

Nipp 3 – taigna pall aseta pigem sinna poole kust kaks plaati ühendatud.

Nipp nr 4 – serva vahelt välja immitseva taigna võid vabalt mõne sobiva esemega maha lükata.

Nipp nr 5 – kuigi vormi pooli pole vaja väga kõvasti koos hoida, on elus siiski lihtsam kui leiad mõne klambri vms millega seda teha saab (ülal pildil vasakus alumises nurgas)

Küpsetamise aeg sõltub tule ägedusest ja küpsetaja maitsest.

...

Kui kook on valmis, oleks mõistlik see keerata kuumast peast kas rulli või koonuseks. Abiks on nt puidust võinuga ja Tamreksi kuumakindlad (enam-vähem) töökindad (mul on selline köögi paar, moosipurkide kaanetamiseks jne, nipp n+1). Aga miks keerata kokku, võiks ju ka nii sama küpsise teha? Võib ikka. Aga tulemusks on selline tubli 12 cm läbimõõduga suht mure küpsis, näri siis seda kui tahad.

Torud või koonused võib täita sobiva täidisega. Või süüa niisama, suhkur ragiseb hamba all ikka 🙂

...

Safranivahvlid (noh, lugesin siin Melchiorist)

Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja, lk 21-23 (Indrek Hargla, 2013)

Viimasel õppetunnil oli kavas ette võtta kolm tarkust ja esimene neist oli safranivahvlite küpsetamine. /—/ Melchiori kuulsates safranivahvlites oli kolm saladust ja esimene neist oli taigen. Noor Melchior ja Agatha pandi jahu sõeluma, sel ajal kui Melchior koos Keterlyniga õiget moodi ahju kütsid ja söed kuumaks ajasid. Et vahvleid tuleb küpsetada õige tõmbega ahjus ja puhta ja kuuma saare- või õunapuu süte peal, see oli Melchiori teine saladus. Vahvlites on palju suhkrut ja suhkur tõmbab suitsuvingu enda sisse. Kes suitseva tule peal vahvleid küpsetab, selle vahvlid jäävad vingused ja kibedad. Nii et safranivahvlite jaoks oli Melchior lasknud oma köögis kolde kohale uue lõõri ehitada, mis vingu kiiresti ära tõmbas. Järgmiseks tuli tampida suhkur tolmpeeneks ja täpselt apteegikaaluga ära kaaluda. Melchior seisis kõrval ja vaatas, kuidas lapsed seda tegid, hiirvaikselt ja hinge tagasi hoides. Keterlyn koksis mune katki ja valas neist munavalge eraldi, lõi vahule ning jäi ootama kõige pühalikumat hetke, kui Melchior ise õiges koguses ülihinnalist safranit taignasse valmis luges. Safran on nii kerge, et kaaluda seda ei saagi ja liiga palju safranit teeb vahvlid mädamunamaitseseks. Safranit saab ainult sõrmega lusika peale panna ja tunde järgi valmis lugeda. Jahu, suhkur ja safran tuleb kuivalt kokku segada, sisse valada vahustatud munavalged ja läbi segada. Viimasena läks taignasse tilgake mooniseemneõli ja niipalju roosivett, et see kõik parajalt püdel oleks.
Kolmas saladus oli küpsetamine. Vormiplaadid tuleb kuumaks ajada, alles siis tohib neid rasvaga määrida ja taigen sisse valada, aga need ei tohi olla liiga kuumad, et vahvlid kohe kärssama ei hakkaks. Taigen tuleb aeglaselt sisse kallata, et see ise laiali valguks. Siis peab plaadid kinni panema ja neid raudhargi vahel süte kohal hoidma, võrdse aja mõlemalt poolt küpsetades. Äärte vahelt välja valgunud taigen peab mullitama hakkama, alles siis on õige aeg plaate kõvemini kokku suruda ja uuesti kuuma käes kiiresti ümber pöörata. Nii muutub suhkur karamelliks ja teeb vahvlid tugevaks. Lõpuks tuleb ülearune taigen kiiresti terava noaga veel kuumalt ära lõigata, sest jahtudes hakkavad vahvlid murenema. Viimane nõks on neid noaga plaatide vahelt osavalt välja kangutada.

Tundub ju täitsa tehtav?

...

Kui jätta arvestamata, et pole enam pime keskaeg.

  • 150 g tuhksuhkrut
  • 150 g jahu
  • safranit
  • 3 munavalget, lahti klopitud
  • (mandli)õli
  • u 6 sl vett

Sega suhkur, jahu ja safran, klopi munavalged lahti ja lisa jahusegule, sega ühtlaseks. Lisa törts õli, sega ühtlaseks ning siis lisa nii palju vett et saaks paras vahvlitaigen. Küpseta vahvid. Söö ära.

Vaata!

Vaata!

 

 

 

 

 

Vahvliagoonia

Ma pole just harjunud sellega, et mul mõni küpsetis/küpsetus/keedus/vms asi välja ei tule. Ses mõttes, et üldiselt ikka tuleb. Ainus asi mille tegemine mul pikki aastaid välja ei tulnud oli omlett. Kuni ma nägin youtube’ist kuidas Julia Child omletti tegi, natuke võid ja it all makes perfect sense. Pärast Belgiast tulekut asusin vahvlitega katsetama. Ja kaks korda oli asi ikka üsna ikalduse lähedal. Esimine retsept oli Belgia vahvlid mingi suht suva interneti otsingu põhjal. Viga (ma ise arvan) selles, et retspt oli jälle nendes va tassides ja ma liialt usaldasin oma kuldkala mälu. Teine katse tuli kindlama allika peale – nami-nami ja Belgia vahvlid. Ütleme nii, et lõpupoole hakkas küpsetamine kui tehnika juba nagu looma, aga kaugel täisusest ning maitse polnud ka just päris my cup of tea (põhimõtteliselt maitsetu, nagu koostisosadestki oletada võiks). Kolmas katse oli täna. Hollandi siirupivahvlid “Stroopwafels”. Ta-daaaa!

Ma jõudsin juba mõtlema hakata, et selle vahvliküpsetajaga võib äkki hoopis lutsu visata. Targad pead leidsid, et äkki on võimsust liiga vähe (700W). Ja äkki lihtsa polegi ette nähtud. Tegemist on Severini multifunktsionaalse võileivagrill/vahvlipressiga. Tal on 3 komplekti plaate kaasas – vahvlite jaoks, võileivagrilliks ja siis veel selline triibuline millega saab kah võileiba kärsatada. Kaasas olnud juhed pole just kuigi suureks abiks – masinal on 3 värvi tulukesed, juhendis mainitaks vist ainult ühte. Seal on ka õpetus, et võileibade puhul peaks olema käepideme klõps kinni aga vahvlite puhul lahti. Ma arvan, et nende konkreetsete vahvlite puhul on tõde kuskil vahepeal, sest pärimitaigen on üsna hea jõuga. Ma surusin alguses kinni ja siis natukese aja pärast tegin klõpsu lahti, et niiskus saaks välja tulla, nii paistis töötavat.

Kuigi pärast teise katse suhtelist ebaõnnestumist olin ma juba valmis alla andma, oli siiski hea et ma seda ei teinud 🙂 Vahvlid said ausad ja ilmselt leiab vahvliraud ka edaspidi kasutust.