võileib

Võisai kurgiga (patune, gluteeniga, kindlasti mitte paleo aga natuke ime)

Nii pikk vaikus saab tähendada vaid üht – tulemas on midagi suurt. Võib-olla. Ärge nüüd erutuge. Võib-olla ei tule midagi. Täna on veel igatahes selline kergekaaluline pläkutamine.

♥ Esiteks on teadaanne – glittertenniste glamuuripäevad on läbi. Nüüd käravad need oluliselt lihtsamasse miljöösse.

...

♥ Teiseks on küsimuselaade toode (heietus algab kaugelt) – see oli vist 1998 aastal kui ma sain õnnelikuks Schwinni omanikuks. Koos rattaga tuli joogipudel, mis ilmselt on tehtud väikelastel epilepsiat vms tekitavast plasikust. Eriti sellest juua nagu ei tahtnud ja mõne aja pärast loobusin selle kaasa sõidutamisest ning seejärel ka pudelihoidikust, sest sinna jäi teinekord püksisäär vms sellist kinni. Olgem ausad, lõpuks loobusin ma peaaegu sellest rattastki ning alates 2008 sõidan pool tonni kaaluva Tunturiga. Ohh, nüüd tuli kõrvalekalle sisse. Et siis, nüüd kus ma spordi pärast jälle sõidan selle Schwinniga, tundus, et oleks ikkagi pudelit vaja. Ja mina, naiivitar nagu ma olen, arvasin, et elu on vahepeal edasi läinud ja poest on võimalik surmava Hiina plastmassi asemel soetada mõni rentaabli välja nägemisega kena pudel.

...

Juhin teie tähelepanu kirja trendikale fondile. Plastmass on ilmselt pärit aastast 1998. Olen mina imelik või ongi lood nii? #esimesemaailmaprobleemid

♥ Kolmandaks räägime siis võisaiast. Käisime isaga vanaemal külas ja isa tõstatas teema, et mida tema lapsepõlves (ja ka hiljem) randa söögiks kaasa võeti. Vanaema ütles, et eks ikka võileibu. Vorsti üldselt ei olnud, seega pidid juustu omad olema. Aga kui juustu ka ei olnud, siis oli võisai kurgiga. Ja tema meelest oli see üsna söödamatu, kuigi teistele nagu meeldis aga rannas maitseb tavaliselt toit ikka oluliselt paremini ning süüakse sedagi mis tavaliselt ära pirtsutatakse. Ma siis püüdsin meenutada kuidas maitses lapsepõlve võisai kurgiga ja ei tahtnud üldse meelde tulla. Meelde tuli ainult see, et Tallinna sugulased sõid võisaia tomatiga ja seda peeti siinpool veidraks. Aga mulle meeldis ja siis kui keegi ei vaadanud ma vahest sõin koduski.

...

Seega oli vaja saia, sellest kui raske on tavalist saia leida, olen ma varem kirjutanud (praesai, kullapuruga praesai). Tänane sai on pärit avaturu juurest Eesti leivatööstuse kuubikust. Joppas nii, et hommikul peale kella 11 oli just saabunud ka kuum leib (lihtsal nii mainin ära, sobib samuti või ja kurgiga).

Kurgiga võisaia tegemiseks on niisiis vaja:

  • saia (võib olla viilutatud)
  • võid (toasooja)
  • kurki (viilutatud)

Või määrid muidugi saiale, mitte kurgile. Siis laod kurgiviilud saiale ja asetad peale teise viilu saia mis samuti võitatud. Edasiseks korrektseks toimimiseks polnud mul ei aega ega võimalusi – ma arvan, et on väga oluline võisaiad panna plastikaatkotti (kilekotti) ja siis rannaasjade kotti. Seejärel tuleks võimalikult palavas autos loksuda ihaldatud veesilma juurde. Pärast mõningat suplust ja tugevama närviga inimestel päevitamist, tuleks võisaiad lahti harutada ja ära süüa. Selline rustikaalne muljutud välimus on taotluslik ja õige käitlemise tulemusena peaks olema kurk kaotanud osa oma loomupärasest krõmpsuvast olekust, olemata seejuures muutunud läbipaistvaks ja olematuks. Siinkohal tuleks ilmselt kõiki katsetajaid manitseda, et nad võisaia komplekteerides ei üritakse sinna soola sokutada – tulemuseks päris kindlasti märjem võisai kui seda normaalseks peetakse. Võin noh, kui ikka kuidagi ei kannata, vedage oma Maldon soolahelbed randa kaasa.

...

Väga trendikas rustikaalne paber on kaa

Lapsepõlv tuli meelde küll. Sellel võisaial on veel selline omapärane omadus, et või mis vaatamata soojale ilmale on kindlasti täiesti pehme ja sulanud, suudab kurgi mõljul ikkagi koos kurgiga veidi suulakke kinni jääda. Tekitades nii kindlasti omapärase ja väga nostalgilise tunde. Võisai tomatiga on vist parem, aga seda ju randa kaasa ei võta.

Lõpetuseks siia gluteeni- ja laktoosivabasse maailma, paleotoitumise kõrvale ja kõigi nende asjade mälestuseks mille puhul eesliide ime- ei tundu liiast (või kohatu): autentsema tulemuse saamiseks sai üht saiatükki natuke muljutud ja stilistika muidugi nõuab puuplaadil serveerimist.

...

Advertisements

Malmpott ja pärmitaigen

Ühel veel-mitte-nii-eriti-sügisesel päeval tuli mõte, et peaks ikka küpsetama. Rohkem. Täistera ja värki (raud!). Paar nädalat hiljem sai küpsetis teoks. Siis oli juba sügis. See on nüüd vabanduseks miks nii kräpid pildid said. Sest toidublogija põhipostulaat on, et talvel ikka ei anna eriti midagi teha, pime on. Jama. Igatepidi.

Malmpotis saia-leiva küpsetamine on mul üks “projekt”, mis mitte-krdi-kuhugi ei liigu, olnud juba kevadest saati. Küsimus ei ole nagu isegi motivatsioonis või selles, et Pegasus kuhugi kaugele maale ära kapanud. Ma leian end ikka õhtust-õhtusse otsustamatuse läbipaistmatu supi seest. Millist rada pidi punuma pista? Häid mõtteid on küll aga milline on neist kõige parem ja tuleks esimesena teostada? Väga huvitav situatsioon. Üks kahest, kas mul varem oli vähem mõtteid või on mul ajukeemia kuidagi pöördumatult kahjustada saanud ja ma ei suudagi enam eales midagi otsustada. Arvatavasti peitub vastus siiski milleski kolmandas. Või neljandas. Sest ma ei passi tegelikult nii sama. Ükspäev tabas mind isegi nii äkiline hoog, et ma kribasin 5900 tähemärki ühele kobrulehele. Tõsi, täna õhtuks olen ma veedunud, et homseks 2700 lisaks ei tule. Vist.

Õigupoolest on malmpotis saia/leivaküpsetamine üsna lihtne. Aga ma siiski tahaks natuke rohkem katsetada ja sellest ühe projekti arendada.

...

Katteks jogurt, väike heeringamari, sibul, pipar.

Katteks jogurt, väike heeringamari, sibul, pipar.

Näkileivavajutis

Hea perenaine!

Lähed piknikule? Väga hea, mine jah. Ja enne veel nokitse selline nikerdis valmis. Röömu endal ja teistel.

Sinu,

laualamp interneedusest

PS. Sarnane toode oli see – geniaalne lavašširetsept

...

Mul oli:

  • üks paraja suurusega vorm, 19×19 cm
  • 1 pakk Finn crisp‘i näkileibu
  • paksu (kreeka) jogurtit
  • mingi kanasink
  • viilutatud juust
  • tomat
  • lehtsalat (üks koht kuhu klassikaline hästi sobib)

 

Veel sobiksid ehk variatsioonid:

  • kurk, nii värske, marineeritud kui hapu sobiks
  • mingi määret võib vabalt teha, a la kalaga või munaga
  • jogurti asemel võib kasutada näiteks toorjuustu, kui tahad rammusamat
  • veel mingeid meelepäraseid juurikaid või heina
  • sulatatud juustu
  • lumekrabi
  • jne

Edasi on selline poolimprovisatsiooniline tegevus. Vorm tuleks seest toidukilega vooderdada ning näkileivad mõlemalt poolt jogurtiga määrida. Ühte kihti mahtus täpselt 5 tervet + 1 ruudukujuline tükike näkileiba. Ja näkileib paisub, nii et auke ei ole vaja tihkelt täita ega servi üksteise peale asetada.

...

Ja kui siis kõik kihid laotud (viimaseks näkileib), aseta natuke raskust peale ja pane ööseks külmkappi tahenema.

...

Järgmisel päeval tari vormitäis vajutist Meenikunno rappa kaasa (sellele eelnes tunniajane autosõit) ja pildista šedööver üles (sellele eelnes u tund autos + tund kõmpimist). Vorm mis oli koos lõikelauaga kenasti kilesse tõmmatud, kaitses vajutist ning langes ilusti sööjate ohvriks.

 

SÄNKU tänukõne

Restaurant day on selleks korraks läbi, aeg tänukõnedeks.

Üllatus-üllatus, aga ma tahaks tänada kõiki kes tulid. Ja siis kõiki neid ka, kes ei tulnud aga kes muidu moraalset tuge pakkusid ja FBis laikisid jne. Eritänud lähevad aga Andreselele, kes kõik leivad-saiad küpsetas, nendeta poleks tegelikult eriti midagi teha olnud. Ja siis Jaanust&Kristit kes takka utsitasid ja kelle vaikne laupäevak sai ilmselt oluliselt hoogsam kui nad arvasid. Tallinna ärgitusgrupis paistavad tugevalt silma Liina ja Pille 🙂 Lisaks tänaks Lenno kitsi ja väikeseid majoneesi jumalaid, kes käitusid väga hästi kui Andres ja Jaanus käsitisi majoneesi tegid (sest vispliga saumikserit ei olnud ja tavalisega ei olnud Andres kunagi proovinud).

Ning neile kes muretsesid, et aknal kõõlumine võib halvasti lõppeda – mure ja noomimine on arvesse võetud ning luban alandlikult enam mitte kõõluda 😉


Sellist kella igaühel ikka ei ole!

Sellist kella igaühel ikka ei ole!

Ja kellapendliks pannilapidas mis otsustas  vestmise ajal puulusikaks hakata

Ja kellapendliks pannilapidas mis otsustas vestmise ajal puulusikaks hakata

DSC_6814_2

Rätik korvis? Disainitud Choosday’s 🙂

Leiba-saia

Leiba-saia

Trammi, trolli ega tasuta bussitransporti ei ole veel näha

Trammi, trolli ega tasuta bussitransporti ei ole veel näha


 

Kõpsetatud veiseliha, röstitud paprika, põld-võõrkapsas ja majonees, leivatüübil nimega "French country"

Kõpsetatud veiseliha, röstitud paprika, põld-võõrkapsas ja majonees, leivatüübil nimega “French country”

Siga plangul - röstitud peenleival on hapukapsas, praetud ja siis marineeritud sea sisefilee, majonees ninf murulauk

Siga plangul – röstitud peenleival on hapukapsas, praetud ja siis marineeritud sea sisefilee, majonees ninf murulauk

Kahe brioch'i viilu vahel on praetud halloumi, tomat ja põldvõõrkapsas

Kahe brioch’i viilu vahel on praetud halloumi, tomat ja põldvõõrkapsas

Ise püreestasin maapähkli ja kunagi olen ma keetnud ka selle sõstratarretise.

Ise püreestasin maapähkli ja kunagi olen ma keetnud ka selle sõstratarretise.

Roosna-Alliku valged ööd

Roosna-Alliku valged ööd


Ma võin öelda ka keda ma ei täna – Liivimaa lihaveist. Neljast tükist üks oli välisfilee, teised “veisepraad kondita”. Arvake milline kõige nõrgem oli?

Marineeritud (sea) sisefilee

...

Kas te, kallid lugejad, teate ja mõistate, et alanud on jalgpallile kaasaelamse hooaeg? Te saate ju aru, et tegemist on spordialaga mille ilu ületab kõik maise ning mis on lihtsalt nii hingeminev, et vastupanu on võimatu? Sellepärast ütledki sa reedel peale tööd oma sõpradele (Martin, Kristjan ja Andres), et kodust pole vaja läbi minna, võtaks suuna läbi 6teist kannu kohe stadkale. Väike ring kõrtsist läbi on vajalik, sest temperatuur hakkab ilmselt üsna kiiresti langema, +8 pole tegelikult alustusekski just mingi mõnsa ilm. Varem on parem kohal olla ka sellepärast, et muidu tuleb n**** kaugelt tribüünini kõndida, mingi oma sada meetrit. Prillikivina läikivale valuvelgedega bemmile leiavad väravalähedase koha pargiäärses mudamülkas ka Vitali, Dima, Andrei ja Serž. Kuna nad käivad siin tihti siis ei tundugi see enam võõra maja ees parkimimisena ning Dima ei hakka täpsemalt puude vahele rihtima, ruumi mööduda on küll. Pealegi mingi piff koperdab oma koeraga ees, on ilmselge, et ta ei mõista kogu seda erutavat sagimist.
Staadionil põlevad prožektorid, mis siis, et kell pole veel seitsegi. Need annavad etendusele palju juurde, usutavust, tõsidust, tunnet, et siin ei aeta mingisugust  nurgatagust asja. Ja see hiiglaslik tabloo, oo ei jää mingit kahtlust, asi on tõsine. Ja see on päris! Päris jalgpall! Mitte mingi lühkarites mööda hõredaks hõõrutud muruplatsi ringi silkamine, eesmärgiga lüüa “värav” väravasse millel kellegi kurja käe või paratamatute ilmaolude tõttu pole enam võrkugi. See oli muidugi aastate eest oivaline ajaveetmisviis kuid nüüd on kõige olulisem elada kaasa, toetada, ergutada, innustada professionaale.
Aeg voolab omasoodu ja juba lüüakse mäng lahti, nüüd ei ole enam mahti muule mõelda – nelisada inimest kord rõkkavad, kord heituvad. Oleks muidugi parem kui 1300 kes tribüünile veel juurde mahuksid just siin ja praegu samuti seisaksid hea selle eest, et mäng tõesti peetud saaks. Selle massi seest saab mõnevõrra väljapaista tänu koorineeritud hüüatustele “Tartu, Tartu, Tartu”, “Tammeeekaaa, Tammmeeekaa, Tammmeekaa”, “Oolleaalleoolollelllalla”, “Eoel-aaaah-aaall-aaaoooa” ning kaasavõetud trummidele (sest vuvuzelat ei olnud). 22.minutil lüüakse värav, kahjuks kodumeeskonnale. Hetkeks on meeleolu staadionil rusuv, kõik ju teavad, et eelmise aasta meistriteliiga üheksanda koha omanikud (koduvõistkond) mängivad teise koha omanikega. Ja nii lähebi 52.minutil tuleb veel üks värav ning see jääb teiseks ja viimaseks. Mängu jooksul tulevad veel mõned hoiatused, päris viimasel minutil saab kollase kaardi Réginald. Loomulikult tekitavad hoiatused vähemalt teatud osas pealtvaatajaist pahameelt, võetakse üles valjhäälne arutelu ning püütakse kohtunikulegi selgeks teha tema ilmselgelt eksimust.
Ja nii see mäng käib väravale järgnevast joovastusest (kui see lüüakse vastas meeskonnale) kuni ahatuseni hetkel mil pall mingil arusaamatul põhjusel veereb või vihiseb kauge kaarega sinna kuhu ta kindlasti minema ei peaks (kodumeeskonna võrku). Milline emotsioonide pillerkaar, mitte miski ei kõiguta teadmist, et ainult valjuhäälne ning kindlameelne toetuse avaldus on see, mis just sinu võistkonnale edu tagab.

Shame on you, kes te arvasite, et lõpuks tulevad massirahutused vms. Kuritegevuse kasvu, sh lömmis ninasid ning muid ilmselgelt meditsiinilist järelvalvet vajavaid kehamoonutusi ei ole ma märganud. Ja ausalt, mul ei ole tegelikult midagi jalgpalli ega spordi vastu, mõnel mõistliku temperatuuriga päeval olen isegi mõelnud vaatama minna, et what’s all the fuss about. See on siin pigem selline #maheeneseiroonia, #vähemaltkanadonturvaliseltaedikus.

...

Igast tühjast-tähjast lobisen ma ikka sellepärast, et mitte millegist muust pole lobistada. Mida ma kirjutan, et “kallis ristirahvas, käisin üleeile poes, anti poolmuidu sea sisefileed ära, kohe tuli meelde, et nami-namis oli miskine retsept mis silma jäi (marineeritud seafilee) ja nagu pärdik kunagi otsustasin aga katsetada; ainult avastasin, et ei ole portveini ega rosmariini, mis tähendas, et retseptist jäi ainult metoodika, sest pistsin filee hoopis ingverisiirupi ja siidriäädikaga marineeruma; sai väga hea, tänan tähelepanu eest”


Keda huvitab tänane mäng, siis palun väga – Tammeka vs Nõmme Kalju

Tammeka YT lehekülg

http://www.nami-nami.ee/Recipe/View/11388/Marineeritud-seafilee

Kullapuruga praesai

Praesaiad olid väga popp postitust ja ma kiresin kuskil FB, et ma teen järgmiseks kullapuruga praesaiu. Ainus mure oli, et polnud ühtki lolli mõtet mida selle saia juurde kirjutada. Kästi inspiratsiooni leida aga kõik mis ma leidsin, kulutasin kohe ära. Selle tulemusena valmis osta.ee’sse üks müügikuulutus – 9+1 suurepärast meenet. Seda kuulutust võitegi võtta kui retseptile eelnevat jaburust, oksjon kestab 2 nädalat ja pärast seda ma ehk kopeerin selle ajaloohuvides ka kuhugi siia – praegu aga minge tehke oma pakkumised, tulu peaks minema SOS lastekülale 😉

...

Kullapuruga saia jaoks on vaja:

  • 1 sai
  • natuke võid
  • Kanada vahtrasiirup
  • Kanada cheddar juustu
  • üks sõber kes on valmis ülalnimetatud Kanadast pärinevad asjad sealt 872 eurose lennupiletiga tooma

Te vist juba aimate kuidas tavalisest, 50 eurosenti maksvast (Tartu turuhoone, Rõngu pagar ja seda nimetatakse Anne saiaks) saiast saab teha juustusaia millel kullapuru mekk man’?

Retsept on pärit siit. Lühidalt (tegelikult kõikse ongi lühike), lõika eilsest saiast 2 viilu (paksemat), määri mõlemal viilul üks pool võiga. Riivi või lõika juustu. Kuumuta pann keskmisel kuumusel, pane saiaviil pannile võipool panni poole, pane juust saiale ja siis teine viil saia peale (ikka nii, et võipool jääb peale poole). Prae natuke ja siis pööra kogu kupatus ringi ning prae veel natuke. Valmis saiale nirista vahtrasiirupit.

...

Sobib hommikusöögiks või magustoiduks. Kõrvale joo kohvi. Mille omadamiseks tuleb kõigepealt lennupilet Kambodžasse osta.

...

Maapähklipüree

Paar nädalat tagasi või oli see nüüd vähem või rohkem aega tagasi, mitte ei mäleta, aga reader‘isse potsatas igasuguseid maapähklivõiga asju. Ja siis hakkas, jällegi ma ei tea kust või mis põhjusel, kummitama peanut butter jelly time (juutuubige ise, üsna irriteeriv). Ma pean ütlema, et mingit sügavat sümpaatiat ei maapähklite ega maapähklivõi vastu mul pole. Ainult sellest olen kindel, et kui kuskil kasutatakse eesliidet pähkli- siis kui seda toodet maitstes ilmneb, et silmas on peetud arhaiisi… noh ütleme, et ilge nöök ja minu meelest ei peaks pähkli- = maapähkli-  taolist lihtsustust tegema, kolm tähte rohkem mahub ikka sildile.

...

Igastahes, tuli meelde, et sahvris peaks mul pool purki maapähklivõid olema ja tegin siis ühe punase sõstra tarretisega võiku endale. Ning sõin ära ka. Rumala peaga tegin ühe väikse veel ja vat toda süües sain aru, et see toode on ikka ilge kitt. Ja siis mõtlesin, et peaks proovima ise teha, sest äkki tuleb parem. Viimane kord oli mul kinnisideeks ise lagritsat teha aga selleni ma lõpuks ei jõundnudki. Nii et ma väga-väga pingutasin, et tegemata ei jääks. Kui tahaks nüüd esoteerikat ajada, sel ajal kui mina konvekal passisin, khm, hakkas ilmselt see va kollektiivne teadvus kuskil tööle. Millega muidu seletada – 4 päeva tagasi, täitsa ära teht 🙂

Veel enne kui kiired ajad peale tulid, lugesin interneedusest “retsepte” ja muidu nõuandeid. Nõuanded ütlesid, et kõige paremad on Hispaania maapähklid ja tuleks olla ettevaatlik Hiina omadega. Kuigi üks juutuubi video oli pühendatud sellele, kuidas tegelikult maitsmistestis võitis pikalt Hiina ja pärast labor testis ning ülla-ülla mitte üheski Hiina maapähklitest tehtud võis polnud kardetud kohutavat keemiat (sest juttude järgi hiinlased pidada hirmsaid asju tegema maapähklitega). Retseptidega on nii, et võib muidugi alustada pähklite röstimisest ja siis püreestada. Samuti võib teha lihtsalt soolapähklipüree aga võib lisada üht-teist maitsenüansideks, kuigi olegem ausad maapähklile on suht keeruline miskit lisamaitset külge keevitada (eelpool viidatud blogis olnud šokolaad on päris hea plaan).

...

Ma püreestasin ära 200g neid kõikse tavalisemaid soolapähkleid* (toodetud ja pakitud Euroopa Liidus). Köögikombaini asemel kasutasin kannmikserit, aga  püree ei hakanud niisama heast peast mätsima. Seega lisasin lusikatäie arahiisiõli (kust seeee mu sahvrisse eksinud oli, ei mäleta, ilmselt mingi eelmine projekt). Selle tulemusena läks ehk veidi vedelaks (st pigem nagu sulavõi konsistents) ja soojaks. Mitme kohapealt lugesin ka, et tuleks panna natuke mett. Ei tea kas see midagi juurde andis aga igaksjuhuks panin. Poolest kogusest tegin super chunky versiooni (hakkisin lihtsalt peotäie pähkleid juurde).

...

Ja et siis mis selle püreega edasi teha? Võib teha siukseid võikusid nagu seal esimesel pildil. Nagu ma aru saan siis on hulk erinevaid koolkondi kuidas ikka õige on ja nii. Et noh kas mõlemale poolele määrida maapähklivõid? Kas servad ära lõigata? Kas rõstida või mitte? Jne. Tehke mis tahate 🙂

————–

Mõned Tartu uudised ka. See ei ole tegelikult enam uudis, aga järjekordne väga kole maja ehitatakse. Suurem supp käib Oa tänaval (loe siit, siit ja siit). Skovottijate väljatõstmisest ma ei hakka rääkimagi. Imelik tõesti, ma arvasin, et võrreldes Tallinnaga on meil peris OK linnaviletsus. Nüüd tuleb välja, et ikka tropp tropis kinni… Kuigi hea uudis oli ka – ilged jalgrattahoidikud on ära keelatud (vt. seda viimast pilti seal lehel).

Lõppenud konvekaga seoses kommenteeriks 4 asja:

1) Ülikooli kohvikus on vahelduseks jälle tööl mõistlikud inimesed kelle eesmärk ei paista olevat juurvilju surnuks keeta. Ühtlasi saab nendega menüü osas päris hästi läbi rääkida. Mangokastmes kana, ürtidega kala ja õlles leotatud veis läksid kõik hästi loosi, ära söödi ka vokitud aedviljad ja kõik koogid. Riisi keedetakse heldelt ning risotost on arusaam khm, nagu on. Ja spinatiga täidetud pastatoode ning köögiviljalasanje, ärgem unustagem!

2) Üllatuslikult, võib olla, “võitis” kohvipauside ja vastuvõtu toitlustamise Frens. Läks täitsa hästi, kenad, viisakad ja paistab ka üsna paindlikud.

3) Atlantis. Lobi läks hästi peale, eriti popp oli kala (juhhuu, minu lemmik, seda ma hakkan teile tihemini söötma). Aga a) toode “kitsejuust lehttaignas” – ära telli, mitte kellegil pole vaja kuivatatud nisujahu olematu hulga kitsejuustuga; b) Saksa kartulisalat lihata – ma ei osanud aimata, et keegi teeks seda versioonis kus sibula ja kartulitükid on kurikavalalt ühesuuruste (suurte) tükkidena ja veel kurikavalamalt hapukoorega ülevalatatud, et oleks võimalikult raske vahet teha – prrrh; c) Atlantise interjöör ja fakt, et nad aknaid ei pese, see ikka häirib mind tõsiselt. Vaatamata sellele, et ka seal oli kena ja sõbralik teenindus (tõsi, üks tüüp nägi välja, nagu ta oleks Kaunase aegadest, võib olla oligi) ja konverentsi õhtusöögiks täiesti OK toit, ei tõmba mind sinna ikka üldse tagasi.

4) Muidu läks päris hästi, tänan südamest abilisi. Ainult viimasel päeval leidus see üks inimene u 3500 töötajast kellele elu-olu meite üritus niiiiii häirima hakkas, et listi oli vaja saata kiri mis sisaldas sõnu “ei tohi”, rasvast kirja ja hüüumärki. Egas midagi, silun selle ka ära 🙂

Midagi tahtsin ma veel Tartuga seonduvat öelda, aga nagu seda postitust lugedes aimata võib… ei mäleta… või kui mäletan siis… läks meelest. 

————–

*Miks sellel pakendil siuke kummaline tšikk on? Guugel mind eriti ei aidanud.